Manfred Kalmsten. Susikiuste. Kirjastus Fantaasia, 2026. 164 lk.
Ilukirjanduse kuulumine keele fenomenide hulka tekitab loomuldasa küsimuse - kuidas, milliste valikute tulemusel on autor jõudnud keeleni, milles teos on kirja pandud? Näiteks, kas tegu on üldse teadlike valikutega või on teos kirja pandud parimal viisil, milleks autor toimetaja abiga suuteline on? Sealt edasi, kas autori eesmärk on, et teose keelepruuk oleks esteetiline (ilus, poeetiline keel), funktsionaalne (võimalikult lihtsalt mõistetav, lugeja keelepruugiga samastuv vms.), usutav (ajastutruu, tegelastepärane), või midagi muud? Manfred Kalmsteni "Susikiuste" kuulub nende väheste teoste hulka, mille keelekasutus on eeskätt ennast kehtestav. See tähendab, et autor on loonud maailma koos keelega, milles sellest rääkida ning lugejal tuleb see kas omaks võtta või loobuda. Varasemas eesti ulmes paistab sellega silma kaks pikemat jutustust: Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" (2013) ja Indrek Hargla "Mirabilia saladus" (2018). Mihkel Mutile kuulub mõte, et ka jagamata või mõistmata kõigi eesti kirjanike loomingulisi kreedosid, tuleb neidi siiski tunnustada eesti kirjakeele kõrgtasemel kasutamise eest. Nõustudes tema poolt öelduga küll mõne reservatsiooniga, peab allakirjutanu kõneall olevat romaani heaks näiteks. Autori stiilitunnetus veab teda paraku vahel ka alt. Nii esineb lk. 80 keeleliselt slaavi keeltest tuletatud "jobukakk" ja 19. peatükk "Viikingieetika alused" on tegelaste olukorrale kohatult dotseeriv.
Kui tõdeda, et teose keel on kirjakeele piire nihutav, tekib teine küsimus: kas lugejat püütakse võita stiiliga või on loos ka midagi enamat kui vaimukas lingvistiline mäng? "Susikiuste" puhul on rõõm tõdeda, et on. Romaani peategelane on usutav, reljeefne ning on võitleb elu eest nii saatuse poolt talle ette nähtud seiklustes kui oma isiklikus sisekonfliktis. Loo arenemist jälgides torkab silma, et autor on viitsinud stseenid korralikult läbi töötada - heaks näiteks on tegevusplaani koostamine jutustuse lõpupoole, milles tegelased omi ideid välja pakuvad, kaaslaste peale ajuti karjuvad ning jõuavad lõpuks täiesti usutavalt sünteesi, tegelikkuses realiseeritava kavani. Algaja autor oleks lasnud ühel neist selle algusest lõpuni sõnastada või veel halvemal juhul saanud selle valmiskujul mingi oraakli käest. Manfred Kalmsten ei ole algaja, vaid aastatega küpsenud kirjanik. "Susikiuste" positsioneerub eelnimetatud kolmest teosest sisukaimaks; "Püha ja õudne lõhn" on teises äärmuses ja "Mirabilia saladus" kuskil vahepeal.
Ennastkehtestav on ka teose maailm. Romaan kuulub ulmekirjanduse selle osa hulka, mis ei toimu mitte võimalikus, vaid taotluslikult nihestatud maailmas. Siia liigituvad ajarännu lood, kõikvõimalikud "pungid", lood, milles maagia abil on võimalik kõike toimuvat seletada ning lood, milles mingi tänapäeva või mineviku kultuur või eluviis kaugesse tulevikku projitseeritakse (näiteid on palju - Dan Simmonsi "Hyperioni" sari, igasugu aretused, milles natsid kosmoselaevadega ringi lendavad jne.). Postmodernistlikus kirjanduses esinevad need tihti koos ning ka "Susikiustes" on nii aurupunki kui veidike kübeprpunki, maagiat (õnneks ei ole sellega liiale mindud) kui taotluslikku anakronismi. Selline loomelaad on 2026. aastaks küll juba ammugi uudsuse minetanud ja võiks öelda, et kanoniseerumas; üldiselt oleks sel aeg moest välja minna.
Et maailm mingilgi määral koos püsiks, on sellele kehtestatud kunstlikud piirangud: puuduvad sisepõlemismootorid ja püssirohi (ning vist ka mehhaanilised distantsilt toimivad relvad), kuigi ruumilaevad töötavad aatomienergiaga (iga ulmesõber teab nii Frank Herberti "Düüni" kui ka Stephen Kingi "Laskuri" sarja). Jumalad on reaalsed ja kohtumine nendega on põhimõtteliselt võimalik igaühe jaoks; tavaliselt tuleb sellest muistsetele arusaamadele igati vastavalt mingi eluohtlik jama. Nii peategelase, teoloogia, militaristliku kallaku kui naturalistlike detailide poolest võib Kalmsteni romaanile eesti ulmest kõige lähemaks pidada Triinu Merese "Omasid ei jäeta maha", mida arvustati "Algernoni" 2024. aasta septembri numbris. Kalmsteni ja Merese mõneti sarnast käekirja on tähele pandud varemgi.
Igaks juhuks, Kalmsteni viikingiaeg on autentsetest kirjalikest allikatest pärit detailidest hoolimata siiski pigem populaarne ja tuletuslik. Eelkõige on see "Vanema Edda" ja eriti "Völuspaa" mõjuline; teoses puuduvad nii muinaspõhja kirjanduse rahvalikuma osa tüüpilised motiivid (näiteks ülisegased inimsuhted ja neist tõukuv veritasu) kui arheoloogia põhjal oletatavad rahvauskumuste elemendid. Ses mõttes on Poul Andersoni "Mees, kes tuli liiga vara" ("The Man Who Came Early" (1956), e.k. 2008 kogumikus "Taevarahvas") palju "viikinglikum". Ka ei ürita Kalmsten muinaspõhja kirjandust stilistiliselt jäljendada.