2025. detsembri numbris oli juttu "pungi aastatest", postmodernistlikest kümnenditest, mil rõhutatult ja teadlikult kooskõlatu "keel põses" maailmaloome jõudis ulme äärealadelt üldlevinud võtete hulka ja nautis aurupungi kõrgaja näol kümmekond aastat tagasi oma populaarsuse tippu. 2026. aasta algus pakkus võimaluse arvustada eesti ulmekirjaniku samas võtmes kirjutatud romaani.
Manfred Kalmsteni "Susikiuste" kuulub niisiis ulmekirjanduse selle osa hulka, mis ei toimu mitte võimalikus, vaid taotluslikult nihestatud maailmas. Siia liigituvad ajarännu lood, kõikvõimalikud "pungid", lood, milles maagia abil on võimalik kõike toimuvat seletada ning lood, milles mingi tänapäeva või mineviku kultuur või eluviis kaugesse tulevikku projitseeritakse (näiteid on palju - Dan Simmonsi "Hyperioni" sari, igasugu aretused, milles natsid kosmoselaevadega ringi lendavad jne.). Postmodernistlikus ulmes esinevad need tihti koos ning ka "Susikiustes" on nii aurupunki kui veidike kübeprpunki, maagiat (õnneks ei ole sellega liiale mindud) kui taotluslikku anakronismi.
Et maailm mingilgi määral koos püsiks, on sellele kehtestatud kunstlikud piirangud: puuduvad sisepõlemismootorid, elektrotehnika ja püssirohi (ning millegipärast ka mehhaanilised distantsilt toimivad relvad), kuigi ruumilaevad töötavad aatomienergiaga (iga ulmesõber teab nii Frank Herberti "Düüni" kui ka Stephen Kingi "Laskuri" sarja, kus kõige ägedamad relvad on vesternitest tuntud revolvrid). Jumalad on reaalsed ja kohtumine nendega on põhimõtteliselt võimalik igaühe jaoks; tavaliselt tuleb sellest muistsetele arusaamadele igati vastavalt mingi eluohtlik jama. Nii peategelase, teoloogia, militaristliku kallaku kui naturalistlike detailide poolest võib Kalmsteni romaanile eesti ulmest kõige lähemaks pidada Triinu Merese "Omasid ei jäeta maha" (2024), mida arvustati "Algernoni" 2024. septembri numbris. Kalmsteni ja Merese mõneti sarnast käekirja on tähele pandud varemgi.
Igaks juhuks, Kalmsteni viikingiaeg on autentsetest kirjalikest allikatest pärit detailidest hoolimata siiski pigem populaarne ja tuletuslik. Eelkõige on see "Vanema Edda" ja eriti "Völuspaa" mõjuline; teoses puuduvad nii muinaspõhja kirjanduse rahvalikuma osa tüüpilised motiivid (näiteks ülisegased inimsuhted ja neist tõukuv veritasu) kui arheoloogia põhjal oletatavad rahvauskumuste elemendid. Ses mõttes on Poul Andersoni "Mees, kes tuli liiga vara" ("The Man Who Came Early" (1956), e.k. 2008 kogumikus "Taevarahvas") palju "viikinglikum". Ka ei ürita Kalmsten muinaspõhja kirjandust stilistiliselt jäljendada.
Ilukirjanduse kuulumine keele fenomenide hulka tekitab loomuldasa küsimuse - kuidas, milliste valikute tulemusel on autor jõudnud keeleni, milles teos on kirja pandud? Näiteks, kas tegu on üldse teadlike valikutega või on teos kirjutatud parimal viisil, milleks autor toimetaja abiga suuteline on? Sealt edasi, kas autori eesmärk on, et teose keelepruuk oleks esteetiline (ilus, poeetiline keel), funktsionaalne (võimalikult lihtsalt mõistetav, lugeja keelepruugiga samastuv vms.), usutav (ajastutruu, tegelastepärane), või midagi muud? Manfred Kalmsteni "Susikiuste" kuulub nende väheste teoste hulka, mille keelekasutus on eeskätt ennast kehtestav. See tähendab, et autor on loonud maailma koos keelega, milles sellest rääkida ning lugejal tuleb see kas omaks võtta või loobuda. Varasemas eesti ulmes paistab sellega silma kaks pikemat jutustust: Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" (2013, arvustatud 2014. aprilli numbris) ja Indrek Hargla "Mirabilia saladus" (2018). Mihkel Mutile kuulub mõte, et ka jagamata või mõistmata kõigi eesti kirjanike loomingulisi kreedosid, tuleb neid siiski tunnustada eesti kirjakeele kõrgtasemel kasutamise eest. Nõustudes tema poolt öelduga küll mõne reservatsiooniga, peab allakirjutanu kõne all olevat romaani heaks näiteks. Autori stiilitunnetus veab teda paraku vahel ka alt: nii esineb lk. 80 keeleliselt slaavi keeltest tuletatud "jobukakk" ja 19. peatükk "Viikingieetika alused" on tegelaste olukorrale kohatult dotseeriv.
Kui tõdeda, et teose keel on kirjakeele piire nihutav, tekib teine küsimus: kas lugejat püütakse võita stiiliga või on loos ka midagi enamat kui vaimukas lingvistiline mäng? "Susikiuste" puhul on rõõm tõdeda, et on. Romaani peategelane on usutav, reljeefne ning võitleb elu eest nii saatuse poolt talle ette nähtud seiklustes kui oma isiklikes sisekonfliktes. Loo arenemist jälgides torkab silma, et autor on viitsinud stseenid korralikult läbi töötada - heaks näiteks on tegevusplaani koostamine jutustuse lõpupoole, milles tegelased omi ideid välja pakuvad, ajuti kaaslaste peale karjuvad ning lõpuks täiesti usutavalt sünteesi, tegelikkuses realiseeritava kavani välja jõuavad. Algaja autor oleks lasnud plaani ühel neist algusest lõpuni sõnastada või veel halvemal juhul saanud selle valmiskujul mingi oraakli käest. "Susikiuste" positsioneerub eelnimetatud kolmest teosest sisukaimaks; "Püha ja õudne lõhn" on teises äärmuses ja "Mirabilia saladus" kuskil vahepeal.
Kokkuvõtteks, "Susikiuste" kirjatehnika, läbitöötatus ja psühholoogiline usutavus näitavad Kalmsteni aastatega küpsenud kirjanikuna. "Viikingpunk", nagu ta ise seda nimetab, jätab allakirjutanu aga leigeks. Selline kunagi julgelt eksperimentaalne ja piirepurustav loomelaad on 2026. aastaks juba ammugi uudsuse minetanud; loodetavasti on see moest minemas. Jah, muidugi võib nii loodus- kui ühiskonnateaduslikule võimalikkusele efekti nimel laias kaares vilistada ja mõne aja on sellised eksperimendid ka huvitavad. Paraku on sellega nii nagu Madonna varjunime kandva poplaulja ihuga - hulk aastaid võis seda jupphaaval paljastades muudkui uusi ja uusi suurtähtedes pealkirju välja teenida, aga lõpuks saabub paratamatult hetk, mil ahne publik on iga ruutsentimeetri läbi uurinud... Niisamuti võib ilukirjanduses leiutada järjest radikaalsemaid võimalikkusest irdumise viise, kuid lõpuks saabub ikkagi hetk, mil lugeja vaid õlgu kehitab.