Lõpetasin eelmise osa sõnadega, et seis maha märgitud ja edasi läheb ulmeks, aga senist üle lugedes ja võttes arvesse mõnede lugejate kommentaare, pühendan osa mahust veel reaalsusele... või kuidas võtta – osa sellest on teatud võllahuumori mõttes täiemõõduline ulme.
Alustame sellest, mis on suurepärane – Artemis II tegi Kuu ümber tiiru ja inimesed lõid uue rekordi, kui kaugel Maast on käidud (432 000 km; võllahuumorit siingi: eelmise rekordi tegi Apollo 13, start 11.05.1970, ca 400 171 km, ja sellepärast, et teenindusmoodulis lõhkes hapnikupaak ja Kuul maandumine jäi ära ja nad lendasid, kuni gravitatsioon nad tagasi tõi...)
Mis ei ole suurepärane – ma isegi ei mäleta, mitu korda seda Artemise lendu edasi lükati. Plaan sellisel kujul sündis millalgi eelmise kümnendi teisel poolel ja algne tähtaeg oli 2024. Millal taas Kuule maandutakse? NASA pobiseb ebamääraselt 2027–2028... mis tähendab, et kui 2030, on hästi.
...mis paneb taas telliseid sülitama. Ma olen varasest teismeeast kosmose vastu huvi tundnud ja ma olen neid plaane oksendamiseni näinud. Artemis on ikka seesama viledaks nühitud plaaniräbal, mida ruunatakse juba 40 aastat. Muutunud ei ole muud kui detailid ja kui keegi hakkab mulle rääkima, kui tehniliselt keerukas see on, tahaksin ma tal kõrist kinni võtta, pigistada ja küsida, et kas sa ikka saad aru, miks sul on keeruline hingata? Persse, ei ole keeruline! Lihtsalt raha ei raatsita eraldada; palju olulisem on välja töötada laste sandistamise ja kastreerimise meetodeid ja neid siis mõtlemis- ja vastutusvõimetutele müüa „valikuvabaduse“, „toetamise“ ja muu „1984“ stiilis sofistikaga.
Ja andkem endale ka aru, mida tähendab taas Kuu prioriteediks seadmine – seda, et me ei lähe Marsile enne pooltsajandit ja võib-olla isegi mitte sel sajandil. Jah, loomulikult oleks inimene Marsile jõudnud juba möödunud sajandi 80-ndatel – kui NASA finantseerimine oleks jätkunud sama heldelt kui võidujooksul Kuule!
Nii et kas me ei seisa järjekordse Fermi barjääri ees? Kui me edasi ei liigu, saab arvutustega näidata vältimatust, et oleme nende 95% inimeste hulgas, kes üldse kunagi sünnivad. Selline tsivilisatsioon, nagu täna Maal, ei saa üle paari sajandi eksisteerida.
*
Lõbusama poole pealt – juba liiguvad teooriad, et Artemis II tegelikult ei lennanud! 1. võimatu on läbida Van Halleni kiirgusvööndit, 2. Orion ei suuda nii kaugele lennata, 3. kõik materjalid on CGI-ga tehtud, 4. tegemist on massiivse rahapesuga. Ja kõige lõbusamad on need, kus lende seotakse esimeste Kuu-lendude vandenõuteooriatega – et nüüd on vaja vaikselt kohale viia propid või lihtsamalt, et uute võltsülesvõtetega justkui kinnitada vanu pettusi...
Sellest nimekirjast tasub kommenteerida vaid Van Halleni vöö mõju: üleookeanilend: 0,05mSv (millisievertit), rindkere röntgenipilt: 0,1mSv, Artemise meeskond: 1–2mSv, ülekeha kompuutertomograafia: 5–10mSv, tuumaelektrijaamade töötajatel lubatud aastane doos: 50mSv, vähirisk: alates 100mSv, eluohtlik: alates 1Sv, Tšornobõli esimesed tuletõrjujad, kes kõik surid, said üle 10Sv...
Mis vandenõuteooriatesse puutub, siis väidetakse, et Kuulennu omi toetavad kogu jõust venelased – et varjata fakti, et Gagarin ei lennanud... (Nali naljaks, aga see on palju usutavam – lennust pole MITTE ÜHTKI tõendit, näiteks fotot, Gagarin eksis lennust rääkides, näiteks, et all oli Lõuna-Ameerika [ta ei saanud seda näha, see oli ööpoolel] ja et pärast maandumist oli suvaline mammi tervitanud, et kosmosest, jah [lennust teatati tagantjärele].)
*
Sirgeks tuleb ajada veel ka jutud Buranist, venelaste kosmosesüstikust, et kui hea riist see olla olnud.
Jama, täielik jama!
Esiteks Buran oli Space Shuttle’i koopia. Siin ei ole midagi isegi öelda või vaielda. Teiseks, see oli Space Shuttle invaliidistatud koopia – sel ei olnud mootoreid (jah, olid väikesed orbiidikorrigeerimismootorid; neid oli ka süstikutel). Kõik mõõdud olid praktiliselt samad, natuke oli muudetud ainult sellepärast, et noh, liiga piinlik ei oleks.
Teiseks, mis siis olid Burani eelised?
Täisautomaatne lennuvõimekus? Testitud sel ühel ja ainsal korral, kui ainus kosmoselennuvõimeline Buran lendas. Noh, see lendas inimesteta, nii et teist võimalust ei olnudki. Maandus nii enam-vähem – ca 10 m raja keskjoonest kõrvale ja ca 190m plaanitust pikisihis. Täisautomaatne lennuvõimekus oli ka süstikutel, seda lihtsalt ei kasutatud kunagi ohutuskaalutlustel.
Kuumuskaitse oli parem? Seda ei tõesta miski.
Rattakummid olid paremad? Ehh, tulge mõistusele...
Tehniliselt paindlikum? See on juba selge nonsens – jah, süstikutel oli oma eriline üleslaskmistehnika (noh, need tahkekütuskiirendid ja lisapaak). Venelased lasid Burani üles Energia raketiga, mis on sisuliselt ameeriklaste Saturn V koopia (sellele käis külge erinev arv lisaboostereid jmt, kuid see ei muuda asja, tegu on ikkagi 60-ndate ühekordse raketiga). Selles mõttes siis paindlikum jah, et Energia raketti kasutati ka mujal, aga kui süstik oli asi, mis lendas oma mootoritega ja ühekordselt olid kasutatavad suhteliselt odavad komponendid, siis Buran oli selles mõttes põlvkond taga – korduvkasutatav kosmosekapsel.
Ohutus? Et siis Burani, mis tegelikult ei olnud isegi kosmosesüstik, vaid kosmosekapsel, on lihtsam eraldada raketist? Puhtalt teoreetiline.
Ja siis juba täielik lollus – Buran ei pidanud massiivseid mootoreid orbiidile ja tagasi vedama :-D
Ohh, ringlevad veel jutud, et Buranil olid atmosfäärimootorid, nii et see sai lennata ringi, kui esimene maandumine ei õnnestunud. Taas – lihtsalt lollus: kõigepealt, kas on nii rumalat inimest, kellele peab seletama, miks atmosfäärimootorid lihtsalt ei saa olla atmosfääripidurdusega alla tuleva kosmoseaparaadi tiival? „Süüdi“ on neis juttudes (lisaks ajutusele) üks Burani varaseid prototüüpe, OK-GLI, mida kasutati atmosfäärilennu testimiseks ja mida on natuke maailmas mööda näitusi veetud. Burane sai valmis ainult see üks, mis korra lendas; oli veel paar erinevas valmimisastmes, lennuvõimekusest väga kaugel toorikut. Muide, ka see lennanud OK-1.01 polnud võimeline inimest kandma ja nii edasi.
Kandevõime? Nojah, algselt oli see süstikutel planeeritud 30 tonni ja tasapisi see vähenes, kui lisandus igasugust ohutuskola (reaalne number oli 24–27t). Buranil oli kirjas jah tõesti kah 30t...
Space Shuttle tegi 135 mehitatud lendu; katselende siia ei loeta.
Buran ühe mehitamata katselennu.
Saagem aru, et suurema osa eelnevate võrdluste puhul võrdleme me 30 aastat töötanud süsteemi Nõukogude propagandaga!!! Me ei tea, mis oleks olnud Burani reaalne kandevõime ja kui ohutu see oleks olnud. Venelased kopeerisid Space Shuttle ja suutsid elutagamissüsteemideta testjuraka korraks raketi seljas orbiidile saata ja see juhtus tulema tervelt tagasi. Punkt.
*
Täpsustus Space Shuttle’i kohta – ka seda mõeldi mingis projekteerimisstaadiumis viia orbiidile Saturn V-ga... aga seda peeti kalliks ja siis unistati veel taaskasutusest. Algsed süstikuplaanid olid kõik mõistlikumad kui see, mis lõpuks välja tuli. See tiibadega kuju on muide USA Kaitseministeeriumi nõue – et süstik peab suutma maanduda kaugel üleslaskmiskohast (näiteks kohe pärast üht tiiru – Maa aga keerab end vahepeal n-ö alt ära...) Siis leiti, et ohverdatakse suhteliselt odav kütusepaak, aga kiirendid on korduvkasutatavad... aga tollal ei suudetud seda ära teha. Nii jõuti selleni, et kui asja juhib paindlikumate vedelkütusmootoritega süstik, on tahkekütuskiirendid siiski kordades odavamad kui vedelkütuskiirendid... Aga nagu ma juba korra mainisin, on Space Shuttle’i saamislugu valus kirjutada...
*
Süstikuteema lõpetuseks:
Hiinal on ka oma „müstiline“ süstik – Shenlong. Aga see on pisike, ainult asjade transportimise jurakas; mõõdud salastatud, nagu Hiinale kohane, aga oletatavasti 8–9m pikk (Space Shuttle 37m, Buran 36m), tiivaulatus 4–5m (Space Shuttle ja Buran 24m), kandevõime paar tonni. Ja selles osas on hiinlased nagu venelased – see on Boeing X-B37 koopia (selle mõõdud on kõik samad; neid viimaseid on 3 ja neid tasapisi kasutatakse).
Oma pisike korduvkasutatav jurakas on ka Indial.
*
ISS-is käiakse vanade Soyuzi rakettidega (Soyuz MS) ja SpaceX Crew Dragoniga. Mõlemad teevad ca 2 lendu aastast, esimene kannab korraga 3, teine 4 astronauti. Üks Soyuz on pidevalt ISS-i dokitud päästepaadiks.
Crew Dragon lastakse üles korduvkasutatava Falcon 9 raketiga ja kapsel kukub ookeani, kust see siis üles korjatakse.
ISS-is käib veel Sierra Space’i Dream Chaser, mille inimesteveopoolt ei ole kuidagi tööle saadud, tähtaegu on korduvalt edasi lükatud.
Boeing suutis oma CST-100 Starlineriga kord aastal 2024 isegi ühe meeskonna ISS-i viia... aga mitte tagasi tuua (tulid alla Crew Dragoniga), nii et nendegi seis on nutune.
Ja sellega on kõik. Eks ole, Hiinal on ka kosmosejaam ja ülesveovõime. Aga seda saab ikkagi võrrelda USA ja NL-i võimekusega 60-ndate lõpus, 70-ndate alguses.
Jah, on veel olemas New Shepard, mis teeb suborbitaalseid turismilende, aga kuigi see on formaalselt kosmoselend (üle Kármáni joone, st kõrgemale kui 100km), kukub rakett paari kilomeetri kaugusele stardipaigast ja orbiidile sellega ei lähe.
Mida tasub silmas pidada – lootused on sisuliselt paaril USA erafirmal (olgu, Artemise programm on erand); Hiina puhul ei paista kusagilt hüpet – isegi kui nad tulevad järgi „kolm aastat ühega“, jõuavad nad tänasele USA tasemele aastaks 2050; Venemaa, olgem realistid, kardetavasti lahkub pildilt; India ja ESA... nojah – ei mängi selles liigas. Teised veel vähem.
Milleks see kõik?
Nagu tõdesime, on kosmoseuurimine algusest peale sõjaline üritus. Kes valitseb kosmost, valitseb Maad. Raketid, millega primaadid ja muud pudulojused poole sajandi eest üles saadeti, olid põhimõtteliselt needsamad, millega aatomipomme ligimesteni toimetada.
Kosmoses on igas skaalas kujuteldamatuid rikkusi, küsimus on kõigest selles, et esialgu pole meil võimalusi neid kätte saada – selleks vajalik tehnoloogiline hüpe on liiga suur. Täpsemalt, liiga suur, et seda ühekorraga teha. Ja selles mõttes valitseb kosmosevõidujooksu algusest peale olukord, kus kõik, kes selles klassis võistlevad, vaatavad üksteisele näppude peale.
Kordan kes teab mitmes kord – me ei valluta ei Kuud ega veel vähem ülejäänud Päikesesüsteemi keemiliste rakettidega. Lisame nüüd sellele mõttele teise poole – esimene, kes paneb orbiidil kokku praktiliselt kasutatava tuumamootori, valitseb maailma.
Jah, muidugi mitte kohe ja mitte mustvalgelt, kuid põhimõtteliselt võib seda olukorda võrrelda näiteks koloniaalajastuga – maailma jagasid ära need, kellel olid ookeanifregatid, millele sai kummalegi pardale panna kaks rida kahureid.
Nii et ka ISS on teatud vaatenurgast harjutamine. Ei teatud ju enne esimeste elusolendite ülessaatmist, kas inimene üldse väljaspool Maad ellu jääb. Endiselt teame liiga vähe, mis inimorganismiga pikaaegses kaalutuses ja kosmilise kiirguse mõjualas juhtub. Sama kehtib materjalide-tehnoloogiate kohta, alates elutagamissüsteemidest, lõpetades mootorite-arvutitega.
Kuu...
Et suhteid paremini ette kujutada, tasub teha seda, mida ma tegin kunagi 10–12-aastasena: võtke üks tavaline ruuduline vihikuleht; sellise lehe ruudu küljepikkus on 5mm ja loeme selle võrdseks 10 000 kilomeetriga. Joonistame sinna ühte nurka Maa, mis selles mõõtkavast tuleb natuke üle ruudu servade, aga samavõrra alla diagonaali (Maa läbimõõt ca 12 000 km oleks siis 6 mm ja 5 mm ruudu diagonaal on ca 7 mm). Kuu on Maast (enam-vähem) 380 000 km kaugusel, ehk 38 ruutu (19 cm – et mahuks vihikulehele) ja ca 4 korda väiksem, ehk ca 1,5 mm läbimõõduga kribal.
Püüdke nüüd sinna joonistada madalat Maa orbiiti, kus tiirleb ISS-i ja kus on üldse toimunud rõhuv enamik kosmoselende – 400 km, ehk 0,2 mm...
Lisame siia juurde, et LEO-lt allasaamine on olemuselt imelihtne. Kosmiliste kiirustega võrreldes on sul vaja väga vähe energiat, et suunata end kokkupuutesse tihedamate õhukihtidega. Edasi on ainus mure mitte ära põleda – sisenemisnurk on väga lame ja atmosfäär võtab su kiiruse maha hulga sujuvamalt kui meteooridel, mis reeglina maapinnale ei jõua.
Arvutame läbi, mida tähendab Kuult startimine, eriti kui sul on aatomimootor. Kõigepealt on Kuu paokiirus ca 4,7 korda väiksem Maa omast, ehk isegi keemiline rakett kulutab Kuult minemasaamiseks ja talutava kiirusega Maa suunas liikumiseks mitte enda massist paarkümmend kuni sada korda rohkem kütust, vaid (olenevalt kütusest ja lennuparameetritest) 1,2–2 korda enda kaalu jagu.
Kuul ei ole tuumamootori radioaktiivne saaste oluline (kes tahab vastu vaielda – jätke lollid naljad, ei saa tulnukatelt trahvi!) ja seega on lihtne arvutustega näidata, et Kuult lähtuv kosmosehõlvamine võib olla sada kuni kümme tuhat korda odavam kui Maalt kogu seda mudru üles vinnata.
Ja just selles kontekstis tuleb vaadelda teravat huvi, et mis seal Kuul siis ikka on ja kuidas seda kätte saada. Meil ei oleks Kuust suuremat kasu, kui see oleks lihtsalt üks kruusahunnik. Pole ju mingit mõtet viia materjale Kuule, et seal midagi ehitama hakata. Rääkimata inimestele esmavajalikust, ehk veest ja õhust (toidu kasvatamine oleks järgmine, kaugem mure).
Tegelikult oleks Kuu vähegi tõsisem uurimine hulga lihtsam, kui võimalikult palju selleks vajalikku leitaks-töödeldaks kohapeal – kordame, Maalt on kõike nii nutmaajavalt kallis üles lennutada. Eks ole, kui selle asemel, et saata siit sinna (juba vähegi arvestatava asumi puhul tuhandeid tonne) õhku ja vett, kulutades üleslennutamiseks 20 korda rohkem kütust (millega võrreldes õhu-vee enda hind on ju null!) leitaks Kuu pooluste igavesti varjus olevatest kraatritest jääd, piisab ju ainult regeneratsiooniseadmisest, mida, arusaadavalt, on ju niikuinii vaja (sulatamisfunktsioon tõstab selle seadme hinda vast paar protsenti, massi võib-olla ei muudagi...)
Samasuguse dekuktsioonide jada võib läbi käia kõige muuga – üks asi on kõike Maalt üles higistada, hoopis teine vedada kohale seadmed, millega kohapeal toota; vahe on – meeletu hinna tõttu piiratud vedu versus teoreetiliselt piiramatu tootmine.
Oletame näiteks, et Kuult leitakse suhteliselt pinna lähedal, st väga kergesti kättesaadavad väga hea raua lademed. Jah, see on pisut otsitud näide, kuid mõtte annab edasi – kui lisaks oletada, et kaevandamiseks vajalikud seadmed ei ole tänase kosmosetehnika hinnaklassis, vaid kõigest (hee!) kümme korda kallimad maisest kaevandustehnikast, ja Kuult materjali Maa suunas saatmine on tõepoolest 1000 korda odavam Maalt üleslaskmisest, võib juba ära tasuda rauakuulide Maale läkitamine – selline „taevast kukkuv raud” võib osutuda odavamaks, eriti kaevandustest kaugel asuvates riikides-piirkondades...
Sama kehtib ka energia kohta. Jah, Kuul oleks ka päikesepaneelidega parem – atmosfääri ei ole ja tolmuseks need ka ei lähe, seega kasutegur on suurem. Ent nendega lihtsalt ei tasu jamada. Tuumatehnoloogiad on Maal aetud kunstlikult kalliks drakooniliste ohutusnõuetega. Ilma naljata, nõuetekohane tuumareaktor on ehitatud vastu pidama kaksiktornide-laadsele terroriaktile. Tuumaenergia on juba praegu kõige odavam ja ohutum energialiik (eriti juhmidele kordan veel kord: tuumaenergia on kõige odavam ja ohutum energialiik, rohereptiilid ja elukutselised virisejad on selle kunstlikult kalliks ajanud). Praktiliselt kõik maised ohutusnõuded on Kuul lihtsalt mõttetud, jaam tuleb ainult igaks juhuks ehitada paar kilomeetrit inimasulatest eemale.
Ehk – kui keegi saavutab kord piisava potentsiaali, et Kuulinn käima panna, võib see hakata kasvama nagu pärmitaigen. Me oleme harjunud, et meil on sada mehhaanilist abilist (nii palju kulutab tööstusriigis elav inimene keskmiselt rohkem energiat, kui ta enda lihasejõud suudaks „toota“; see number on väga ligikaudne ja kasvab pidevalt, olen näinud arvutusi, kus see tänastes arenenud maades on kahesaja ligi). Väljaspool Maad asuvates asundustes kasvab see tõenäoliselt kohe väga kiiresti ja me räägime mitte kordadest, vaid suurusjärkudest! Praktiliselt piiramatus koguses odavat energiat aga on asi, mis õige kasutamise puhul võimaldab omakorda teha mida iganes! Kordame üle ka selle, et alates tule leiutamisest on jäme ots olnud nende käes, kes käsutavad rohkem energiat – see on kehtinud veoloomadest tuumarelvadeni ja jätkem luulud, et tulevikus on see kuidagi teisiti.
(Vahe)kokkuvõtteks
Teatud põhjustel (mis pole siinkohal olulised) võib järgmise selleteemalise artiklini minna mitu kuud.
Kuhu inimkond on jõudnud? Meil on ISS ja – noh, kuidas lugeda... – ca pool tosinat suhteliselt sõltumatut võimekust sellega ja-või selles mastaabis toimetada. Olgem ausad, see ei maksa ka eriti palju, Maa GDP-s on need kulud marginaalne murdosa.
Kas me saaksime tulevikus näiteks kõige saastavama suurtootmise Maal Kuule kolida? Siin jõuame tagasi võllahuumorisse, kui püüame kujutleda, kuidas taevast langeb muldmetalle, millega rohereptiilid ehitavad tuulikuid, neid tehnikaajaloo prügikastist väljaotsitud haledusi, mis sobivad ainult lollide eraldamiseks nende rahast... Aga isegi sellest oleks ju kasu – iga tuuliku jaoks ei ole vaja hävitada kümnete hektarite kaupa looduskeskkonda, tekitada tonnide kaupa ohtlikke jäätmeid ja lasta kõige selle käigus atmosfääri süsinikdioksiidikogus, mida tuuliku „puhas” energia kunagi ei kompenseeri. Looduskeskkond hävitatakse ainult tuuliku enda vahetus läheduses. Ja paarkümmend aastat see ju ikka jõriseb seal püsti ja teinekord toodab isegi elektrit... enne kui on ise tohutu kogus ohtlikke jäätmeid... No ja mürareostus ja lindude surmasaamine pidi olema valeinfo...
Nii et kui mult küsida, kas kosmos võib aidata maised asjad korda teha, siis kõik sõltub definitsioonist. Elu läheb paremaks. Aga alati leidub näruse ja haige hingega inimvihkajaid, kes elavad end välja, luues seadusi, et kork peab olema pudeli küljes.
Ma siiski loodan, et parem osa inimkonnast läheb edasi.