Stephen King, "Rose Madder". New English Library, 1996. 595 lk.
Las ma räägin teile Stephen Kingist.
Miks alustan nii dramaatilisel toonil ja noodil? Ajalooliselt nii mujal maailmas kui meil on Stephen Kingi loomingut vaadatud peamiselt läbi õuduskirjanduse prisma. Jutud õuduskuningast on ju ka täiesti omal kohal - mingi piirini. Sest Stephen King on kirjutanud praeguseks üle viiekümene aasta ning vaid romaane on tal kuuskümmend kopikatega, tsutt alla seitsmekümne. Lühiromaanid ja -jutud veel juurde, peoga erinevaid ekraniseeringuid. Mis seal salata, eriti filmimaailmades on Kingi loomest kasutatud peamiselt õudsamat poolt ning eks see on ka vastavat kuvandit süvendanud. Kui aga väheke lähemalt vaadata ning süveneda, siis on kirjanikuhärral loomepagasis märksa rohkem värve kui horror seda pakub. Eks psühholoogilist õudust on juba karjääri alguses tunda "The Shiningu" puhul, "The Stand" on postapo-tumefantaasia, "Roadwork" ulmevaba ugri-doom (või 'meerika kontekstis siis kohalik lootusetu kirjandus). "Laskuriga" hakkab Rolandi vestern peale - noh ja nii see läheb, kingalt on väga erinevaid lugusid tulnud, mitte vaid õudust.
Kui veel täpsemaks minna, siis mu jaoks hakkab sealt "Dolores Claiborne" kandist tulema rohkem raamatuid, kus õudust on endiselt, kuid vahel on kõike muud rohkemgi. Mulle meeldib nii noorem, keskmine kui vanem King - ning antud juhul "Rose Madderi" näitel teen juttu minu jaoks küpsemast, täiskasvanud, kenasti läbikasvanud kirjanikust ja tema teostest, kus õudust leiab ikka, kuid suures plaanis on tegu selliste Heade Romaanidega (tm), milles autor on oskuslikult kasutanud erinevaid maitseaineid. On niisiis mitmeid hoovuseid ja teemasid, mille sõnameister nõtkelt kokku nöörib. Teinekord on see toonud kaasa tunde, et no mis ta nüüd lobiseb ja vahutab, kas ehk jõuab juba jutu ivani? Eks olen isegi nii arvanud - ning praeguseks, väheke küpsema lugejana, on loovestja stiil hakanud märksa rohkem meeldima. Teatud nurga alt võrdleksin teda isegi Balzaciga, kes ka oma aega üles joonistas üsna detailsel moel. Mitte, et ma neid võrdleks. Kuigi võrdlen. Ainult natuke.
King on ise ütelnud, et ta jaoks on “Rose Madder” tahavaatepeeglist vaadatuna kohmakas ja ülepingutatud romaan. Samad sõnad käivad tal ka “Insomnia” kohta, mis mulle isiklikult täitsa meeldis.
Teema poolest ongi raamatus mitmed žanre koos, kõik kenasti omavahel läbi kasvanud nagu eespool mainisin. Kõige tugev joon või teema on naistevastane vägivald, maailm teisel pool läbi õhu lendavat meherusikat. Peategelaseks on Rosie ehk Rose Daniels, neiupõlvenimega McClendon. Raamatu alguses on ta vanuse poolest kolmekümnendate alguses ja olnud kogu täiskasvanuaja abielus politseinik Norman Danielsiga. Norman on sadistlik seadusesilm, kellel kodune õiglussilm jääb suletuks ning juba pulmaööl kohtub Rosie reaalsusega, kus kogemata pauguga suletud uks toob kaasa juustest sikutamise ja mehe hambajäljed naise õlas. Aeg läheb edasi, rusikas teeb oma tööd: nürisünnitus, veri uriinis ning pidev karistamine suvalise pisiasja eest. Rosie elu on põrgu ning ühel hetkel kaamli selgroog murub ning naine põgeneb ummisjalu julmuri eest, kaasas olematu varustus ning jõhkardi krediitkaart, millega võetud mõnesaja dollariga ta pea tuhande kilomeetri kaugusel linnas uut elu alustab. Uus elu on raske, tee viib läbi naiste varjupaiga ja toetavate õlgade, Rosie saab jalad alla - ning ega Türann-Norman maga, võmmil on kõik nipid-nõksud selged, kuidas pakkupagenud inimesi üles leida.
Paras osa raamatust ongi sedasorti klassikaline romaan, segatud õrnalt põnevuse-krimkaga. Ulmeline pool tuleb sisse seal, kus Rosie tee ristub maaliga, mis kujutab tumeda taeva all kõrgel künkal seisvat punakaslillat toogat kandvat naist. All künka jalamil on varemetes ja rohtukasvanud antiikne tempel ning siit hiilivad ka sisse Kingi jaoks ebatüüpilised kreeka mütoloogia elemendid. Maal hakkab naise elus mängima järjest olulisemat rolli; maali pealkirjaks ongi “Rose Madder”, mis on muuhulgas ka ka mainitud punakaslilla tooni nimi inglise keeles. Rosie tunneb järjest tugevamat hingesugulust õlimaalil kujutatud naisega, kohati justkui kunstiteos räägiks temaga. Nagu saaks pildi sisse minna - ja saabki. Ja ulme algab… ning ulmelist õudust siin ikka viskab sisse, olmelist terror'it ka.
Teatud nurga alt fantasy't ka, kuid vast mitte piisavalt, et ka kilbi ja mõõga fänne kõnetada.
Kokkuvõttes: jäin lugemisega vägai rahule. Ma isiklikult oleks kohati detailsust kokku tõmmanud, kuna nii mõnigi kord oli aru saada, kuhu suunas kirjanik sihib - ja no võttis ikka aega sinna jõudmine! Samas lugu ise, üsna ebatraditsiooniline võte tuua sisse kreeka mütoloogia - seda kassid ostaksid. Mu jaoks oli peamine võlu ikka vaade inimese sisemaailmasse, kuidas ohver jalad alla saab ning kurikaelale vastu hakkab. Ning see oli ikka imehästi üles joonistatud. Või maalitud.
P.S. Illustratsiooniks olev maal on kaasaeagsete vahendite abil loodud, kasutades ära raamatus olevaid mitmeid kirjeldusi. Telemus on igati tõetruu.
4/5 ("mõnus King")