Katkend romaanist "Susikiuste" (2026).
Hagenhild vihkas ootamist.
Kärsitult kõndis ta edasi Perchta aia nimelise linnaosa suunas, otsides mööda vuhisevas vagnide voos pilguga rentlist. Seda leidmata keeras ta paremale õnnele lootes endisele Tiwali alleele, mis nüüd ilmselt wotanismi väljajuurimise eesmärgil Tyri alleeks ümber oli nimetatud, ja selle kõrgete ning ilmselt Keskvallast toodud tammede all kõndides tabas teda esimene paduvihmahoog, milledega Zwerega sügised olid tavaliselt täidetud.
See saast veel puudus, vandus Hagenhild mõttes ja seisatas, leidnud, et võib ka tamme all oodates rentlist jahtida. Paraku aga ühtegi silma ei hakanud ja selle asemel tabas ta pilk hoopis pisikese Tyrile pühendatud jumalakoja.
Kõige rohkem üheksa või kümne jala kõrgune kivist kuppelehitis seisis pea silmatorkamatult teisel pool linnatanumat. Hagenhild lähenes teele ja ‒ tõstnud kõiki jumalaid appi kutsudes vasaku käe pea kohale ning nõnda märku andes, et kavatseb üle minna ‒ astus tanumale. Lähenevad vagnid peatusidki pidurite kriginal, kui Hagenhild üle tee marssis. Teisele poole jõudnud, sammus ta otse Tyri jumalakoja avatud uste vahelt sisse. Sees avanes talle ootuspärane vaatepilt – mehekõrgune rauast hiietamme kuju, mida ümbritsesid neli ohtralt täiskirjatud ruunikivi ‒ ja ta seisatas puhtast aupaklikkusest. Kojas valitses hämarus ja kuskilt kostus vaikset tinisevat muusikat. Õhk oli värske ja jahedusest karge.
”Tere tulemas Tyri kotta. Kuidas saab Tyrile ustav teid aidata?” kõlas tasane ja justkui helisev naishääl kusagilt tema kõrvalt ning Hagenhild märkas teadmapiigat, kes kandis pikka maani ulatuvat valget jumalateenri rüüd ja näol hõbedast hundimaski, millele oli plätserdatud risti-põiki punane ristimärk.
”On rõõm olla oodatud. Ma olen sõjateel ja soovin, et minu taparetke heakäigu eest sõjajumalale ohverdaksite,” lausus Hagenhild vastuseks. Ta polnud seda kunagi teinud ‒ jumalatelt otse abi küsinud. Oli alati lootnud rohkem endale, sest ta küll austas, aga ei usaldanud jumalaid mitte üks raas. Jumalad olid ju heitlikud, nende meel muutuv, tema ise aga lihtne lihtsurelik, kellel polnud võimalik end tahet ja meelt pidevas muutumises hoida. Ei. Ta oli veendunud, et just sihikindlus ja tung end kõigest läbi raiuda oli see, mis oli teda elus edasi viinud.
Aga kuna paistis, et juhus või saatus on talle praeguse võimaluse ette mänginud, siis tasus ehk seda kasutada.
Mida halba võiks teha jumala hea tahe, mõtles ta, ja jäi ootavalt teadmapiigale otsa vaatama.
”Mida täpsemalt soovite, meil on mitmeid ohvriloomi?” päris teadmapiiga ja tema silmad piidlesid hundimaski lõigatud aukudest hindavalt Hagenhildi, justkui üritades välja nuputada, kui varakas on tema ees seisev järjekordne eluga ummuksisse jooksnud abipaluja.
”Aga mida te soovitate, kui tegemist on otsingu- ja tasuretkega?” päris Hagenhild vastu. Mitte just kuigi usina jumalakodade külastajana olid ta teadmised ohvririitustest ja ohvriloomade vääringutest üsna ähmased. Ta teadis kuulu järgi, et pühakodades maksad sa mitte ainult iga liigutuse, vaid põhimõtteliselt ka õhu eest, mida sisse hingad, aga kui palju ja mismoodi täpselt, sellest polnud tal aimugi. Mitte, et teda poleks lapsena pühakodadesse veetud, aga toonased närudesse riietatud Wotani völvad ei küsinud rhunokive millegi eest. Ei, wotanism oli täiesti tasuta ja Hagenhild mõtles, et kuidas sa ikka inimesi enda huku eest peale maksma paned.
”Säänse retke puhul soovitan ma ikka musta rotti, sest rott on kaval, rott on osav ja lisaks on rott järjekindel,” lõhkus teadmapiiga Hagenhildi mälupiltide lõnga.
”Olgu siis rott, aga miks just must?” päris Hagenhild, oli ju must teadupärast mitte Tyri, vaid hoopis Wotani värv.
”Sõjatee on ikka kadukarva ja valatud veri muutub ju samuti mustaks,” vastas teadmapiiga mõlemat kätt üles tõstes ja Hagenhild märkas alles nüüd, et teadmapiigal puudus parem käelaba. Talle meenus ka lugu, kuidas petuteel ahelaisse mässitud hunt Fenrir Tyril käe otsast oli hammustanud. Karistuseks reetmise eest.
Kas ka mina lasin end liiga kergelt veritasu ahelaisse mässida, ilma et isegi kellegi käsi garantiina lõugade vahel oleks? mõtles Hagenhild, ent teadmapiiga väljasirutatud peopesa äratas ta mõtetest.
”Kui palju?” päris Hagenhild ja lootis, et rhunokotikesse on tekkinud tema viimane teenistus. Tema viimane palk Vasara maleva rusikavanema töö eest. Tema viimane ametlik side Vasara malevaga. Kui see kulutatud, siis on kõik, ja kõik, mis sellega seotud, vajub minevikuhämarusse.
”Viiskümmend rhunot,” vastas teadmapiiga silmagi pilgutamata ja Hagenhild pistis käe pauna.
Oli tunda, et rhunokive on seal oluliselt rohkem, kui oli olnud hommikul, ja seega luges ta julgelt viiekümne jagu kive piiga väljasirutatud peopeale. Vasaramaleva rusikavanema palk ei olnud teab kui suur, aga seda ühte korda jumalakojas käimist võis ta ometi endale lubada.
Teadmapiiga õgis pilguga igat kivikest, justkui tahtes kindel olla, et ruunid nendel on ikka ehtsad, ja kui Hagenhild oli lõpetanud, pistis saagi kärmelt puusal rippuvasse nahast pauna.
”Tule minuga, sõsar-vägilane,” lausus ta Hagenhildile ja nad läksid koos hiietamme mulaažist varjatud jumalakoja tagumisse soppi, kus asus suur peopesa kujuline kivialtar, mille keskele oli uuristatud pöidlasügavune nõgu.
”Oota siin, vägilane,” lausus teadmapiiga ja avas ukse altari taga seinaorvas. Hagenhildi kõrvu kostis kimedat väikeloomade viiksumist ja kiunumist, siis uks sulgus, teadmapiiga kadus mõneks ajaks ning hoidis naastes käes pirakat siplevat rotti.
”Sülita altarile, täpselt peopesa keskele,” lausus ta Hagenhildile ja kui too oli teinud, mida kästud, viskas teadmapiiga roti õhku, haaras kuskilt rüüvoltide varjust pika ora ja enne, kui Hagenhild üllatusest ja imetlusest kulmugi liigutada jõudis, oli ta õhus uperpallitava roti osavasti ora otsa ajanud.
”Tyr! Kas kuulad mind?” röögatas teadmapiiga käredal häälel, nõudlikul toonil. Heitis siis pea kuklasse, asetas valust ja surmahirmust viiksuva-viskleva ohvrilooma altarile ning pigistas teda, nii et verd lärtsatas. Siis sulges ta silmad ja hakkas leelotama:
Tapalkäigu vardjaksi,
suunda näitvaks tammeksi
kutsutakse sind, me jumal!
Ootamas on sind ta sõda,
nõu sa anna meele piale,
julgust külva südameisse!
Ootame su sõnu, Sõda!
Kuulame su häält, mu jumal!
Lausunud need read, vajus teadmapiiga justkui transsi ja tema suu hakkas vormima kuuldamatuid sõnu. Tema sõrmed joonistasid õhku ruune ja maagimärke ning pea langes aeglaselt, nõks haaval rinnale ja...
Hetk hiljem lendas seesama pea taas kuklasse, teadmapiiga vajus valju prantsatusega põlvili ja rajahtas laubaga hirmsa hooga vastu kivialtarit, nii et raksus. Verd pritsis ja kolju purunemist võis mitte ainult kuulda, vaid ka tunda.
Kohkunud Hagenhild jälgis, kuidas teadmapiiga peahaavast purskav veri nõkku voolas, roti omaga segunes ja õnnetu elukas end lõdvenenud haardest vabaks siples. Ent pagemise asemel pöördus poolsurnud rott vastu kivi hõõrduva orgi metalse krigina saatel Hagenhildi poole. Kaks musta silma roti näos helkesid hullumeelses lõõmas, kui loom suu avas ja tõi kiiksuval hääletoonil kuuldavale inimkeelsed read:
Kuuletuks, käskija,
abistaks sind ma,
sest neimateed käid pikka,
ent su teejuht must vägevam...
Seda öelnud, viiksatas rott veel viimast korda ja heitis hinge. Hagenhild jälgis, kuidas kaks ümmargust silma tasahaaval justkui klaasistusid, ja kui oli selge, et rohkem ridu ei järgne, heitis ta korraks veel pilgu surnud teadmapiiga poole ja kiirustas ummisjalu jumalakojast välja.
Susikurja, see veel puudus, vandus ta hirmust vabisevate põlvede tõttu vastu tanumaäärset tammepuud toetudes. Surm polnud teda kunagi hirmutanud, ei, ta oli wotanismis üles kasvanud, surma varjuga maast ja madalast harjutatud, aga…
Ta oli rääkinud jumalaga esimest korda elus... See teadmine, see kogemus ‒ see oli jahmatav. See hirm… see lõi ta hingamise rotirütmi, see vabistas ta põlvi nagu tuul noori haavapuid, see ängistas, kägistas... Pitsitas otsekui tervet tema hinge.
Jah, ta mäletas, kuidas oli Harrajallil näinud peajumal Odinit Rahi Maanvalde viikingihinge järele ratsutamas, aga tookord oli ta selja pööranud ja minema kõndinud. Kõndinud Skafloci juurde ja tal oli senini tunne, et selline käitumine oli olnud enda säästmise kohapealt ainuõige. Nüüd, kuulnud Tyri ennustusridu läbi surmapiinades roti suu, see veendumus vaid kasvas ja tugevnes. Võib-olla selleks olidki maailma loodud viikingid, et nõrk inimloom ei peaks ise jumalatega kokku puutuma. Et eksisteeriks vahelüli ja kaitsevall jumalate ning inimkonna vahel.
Ja nüüd siis ikkagi tema ja Tyri maailmadeülene kohtumine. Mitte seda polnud ta tahtnud. Ei, ta oli ju tahtnud vaid viiskümmend rhunot ja ühe roti elu maksvat meelekindlust, aga nüüd oli igasuguse kindluse sootuks kaotanud.
Mida Heeli tähendasid Tyri sõnad?
Eriti see osa, mis puudutas vägevamat kaitsjat? Oli see vihje Thorile, kes vähemalt kokkulepete järgi Vasara malevlastel silma peal oli lubanud hoida? Oli ju Vasara malev tema nimele pühendatud. Ent Hagenhild polnud ju enam vasarlane. Oli see nüanss Tyrile veel teadmata?
Võimalik ja vahet pole, sest igal juhul tuli tal siit kaduda enne, kui keegi teadamapiiga purustatud peaga elutu keha leiab ja sellest korrakarlidele teatab. Hagenhild võis ette kujutada, et mis juhtub, kui ta hakkab korrakarlidele väitma, et tema, lihtsurelikuga, rääkis jumal ise, ja see jumal tappis ühtlasi ka temale pühendunud teadmapiiga. See oleks otsetee meeleravilasse või trellide taha või ükskõik kuhu, aga kindlasti mitte Skaflocile lähemale.
Kurja, need jumalad ka ei suuda, ei suuda korrakski arvestada surelike eludega, vaid peavad toimima kuidas parasjagu neile lihtsam või huvitavam või või mis iganes rada nende arusaamatud mõtted ka käivad!