Bertrand Bonello on end tõestanud Prantsusmaa ühe huvitavama, ebakonventsionaalsema ja eriskummalisima režissöörina. Ta šokeeris maailma filmidega „Nocturama” ja „Saint Laurent”; tema linateosed on sageli rasked, ängistavad, õõvastavad. Tema uusim film „The Beast” („Elajas”), mis jõudis avalikkuse ette 2023. aasta Veneetsia Filmifestivali võistlustööna, ei ole ses mõttes erand.
Filmi „Elajas” on raske määratleda. On see ulme? Romanss? Põnevik? Draama? See on nad kõik ja samas mitte ükski. See on liigutav, võõristust tekitav, intellektuaalne ja elajalik, keeruline ja segadusse ajav, kuid vaieldamatult inimlik lugu. Léa Seydoux („The French Dispatch”) mängib naispeategelast Gabrielle Monnier’d ja George MacKay („Wolf”) meespeategelast Louis Lewanskit. Esimene teeb hiilgava rolli, teine jääb aga sellele õnneks vaid õige vähe alla. Gabrielle ja George silmusklevad läbi erinevate ajatasandite – vähemalt teevad seda nende hinged –, kohtudes ikka ja jälle täiesti erinevates olukordades. Saatjateks filmi püsielemendid: elusad ja surnud tuvid, rohkem elutud kui elusad nukud ning surematu „Evergreen” Roy Orbisoni esituses.
Režissöör manab meie silme ette maailma, kus aastaks 2044 on 67% inimestest töötud. Tehisintellektil on kontroll meie elude üle ja too näeb emotsioone ohuna. Ükski neist teemadest pole just uus, kuid „Elajas” tegeleb nendega äärmiselt oskuslikult ja süvitsi. Kui piisavalt paljud inimesed näevad Bonello kõhedaks tegevat visiooni meie düstoopilisest tulevikust, võib see meie kollektiivsesse alateadvusesse jätta piisavalt tugeva jälje, et oskaksime seda vältida.
Mida tähendab filmi pealkiri „elajas”? Ühest küljest tundub see sobivat armastuse metafooriks, kuna see on ajuti nii hirmutav ja kõikeneelav. Võiks isegi öelda, et armastus võib inimese põrmustada. Ent võibolla on Bonello „elajas” hoopis tulevik, senitundmatu ja heidutav pilguheit tehnoloogiamaailma, mis meid ehk ees ootab. Tundub, et Bonellot intrigeerib hirmu, armastuse ja ängistuse teema tehnoloogiaprisma kaudu ja see, kuidas me automatiseerimise käigus kaotame üksteisega inimliku kontakti. Ja lõpuks – „elajas” võib tähendada ka AI-d. Tehisintellekti, kes tahab inimkonnale küll head, kuid püüab emotsioonide kastreerimise teel võtta meilt meie inimlikkuse. Otsus pealkirja kohta jäägu iga filmisõbra enda teha.
Filmi keskseks teemaks on küsimus: mis meid inimlikuks teeb? Ilmne vastus oleks, et meie võime väljendada ja reguleerida oma emotsioone. Aga mis saab siis, kui emotsioonid muutuvad vastuvõetamatuks? Kas me saame neist lahti lasta? Ja kui saaksimegi emotsioonidest loobuda, kas me teeksime selle valiku? Kuna tulevikumaailma valitseb tehisintellekt, on Gabrielle algul valmis „puhastusprotsessi” läbi tegema. Emotsioonid on seotud meie mäluga, mälu aga on osa meie olemusest. Kas me oleme valmis sellest loobuma? Gabrielle näeb, mis juhtub inimestega, kes on „puhastuse” edukalt läbinud: nad on nagu nukud, kelle lamenenud emotsioonid teevad nad küll malbemaks, kuid hoopis vähem autentseteks.
Filmi „Imiteerimismäng” („The Imitation Game”, 2014) režissöör Morten Tyldum laseb oma peategelasel Alan Turingil öelda järgmist: „Muidugi ei suuda masinad mõelda nagu inimesed. Masin on inimesest erinev. Järelikult ka mõtleb erinevalt. Huvitav küsimus on hoopis selles, et kui miski mõtleb teisiti kui teie, kas ta siis ei mõtlegi.” Tehisintellekt hakkab kindlasti mõtlema (kui ta seda juba ei teegi), aga seda, et masin hakkaks mõtlema kui inimene, ei ole vaja karta. Hirmus on hoopis vastupidine: kui inimesed hakkavad mõtlema nagu masinad. Aga kuni inimestel on emotsioonid, nende hulgas armastus, ja unistused, säilitame me oma inimlikkuse. Ja see on filmi „Elajas” tähtsaim sõnum.