„Kuuekaupa rivvi! Liikuma hakata ja seisma jääda tohib ainult käskluse peale. Liikuda tuleb marsisammul, hoides külgsuunas ühe sammu ja pikisuunas kaks sammu vahemaad kaaslastega. Samm vasakule või paremale loetakse põgenemiskatseks ja tulistatakse hoitamata! Liigutage, rahvavaenlased! Kes kolmekümne sekundi pärast rivis ei ole – loetakse vastuhakuks, millele järgneb kartser.”
Väravaava täitnud okastraadipusa tõmbus kahele poole kõrvale. „Kinnipeetavad! Sammu marss!” Hallides paksudes puhvaikades rivi hakkas liikuma, relvastatud valve kummalgi poolel. Relvatorud olid siiski suunatud maapinnale, täpsemalt lumme, mis raskete kuid üldiselt tõhusate viltide all krigises – ammu polnud keegi proovinud talvel ära joosta. Sest kuhu siin joosta? Mõlemal pool kõvakstrambitud, kohati jääks muutunud räpase lumega teed kõrgus tume okkaline metsamüür.
Minna oli oma kilomeetrit kolm. Umbes kilomeetri järel jõudsid nad mullavallile ja ülejäänud aja venis rivi piki selle harja. Maastik tõusis ja langes, vall oli ühekõrgune, nii et kohati nägi sealt päris kaugele. Aga niikaugele, kui läbi natuke uduse ja virvendava õhu nägi, laius lõputu tumeroheline taiga. Tegelikult polnud sellelt kõrguselt näha isegi lagendikku, kus okastraadi taga kükitasid muldonnid, kus nad öösel magasid.
„Kuule, Rahter, valvurid vaatavad sind,” pomises hääl ta kõrval. See oli eriline tasane hääl, allapoole suunatud pomin, mida vangid õppisid – raske oli sellise hääle allikat kindlaks teha. Arusaadavalt oli keelatud rivis rääkida.
Rahteriks hüütu heitis kiire kõrvalpilgu kaaslase poole. „Rohkem kui tavaliselt?”
„Ma ei tea. Aga viimasel ajal rohkem.”
„Kui sa ei tea, ära ärata tähelepanu. Teha pole midagi. Ole valmis. Miski ei muutu.”
Nad jõudsid sinna, kus vall lõppes. Edasi oli sügav org täis erinevas valmimisastmes kohmakate kiviehitiste segadikku.
„Nad mõtlevad kõik selle vett täis lasta,” pomises taas hääl.
„Ignanu, ole vait. Võimalik...” Ta jäi nagu lõigatult vait, sest üks kuldtärnidega valvur, ehk siis ohvitser, tuli kiirel sammul lähemale, heites teel kurja pilgu lähimale valvurile rivi kõrval. „Kes rääkis?”
Too lähim valvur, pagunite järgi reamees, kehitas õlgu. „Ma ei kuulnud. Keegi pigem vandus omaette. Või halas. See ei kõlanud kõne moodi.”
Ohvitser tõmbas kopsud õhku täis, ent loobus siis. Ta oli reamehest noorem; ta ei olnud seal laagris olnud kaua, ent midagi hakkas ta juba selgeks saama – Rahterile meenus, et ohvitserile oli hiljuti miski pähe kukkunud.
Ohvitser silmitses süngelt valvurit, siis vangide rivi ja silmnähtavalt kõhkles. Ent siis kõlas käsklus seisma jääda ja ohvitser tegi ilmse kergendusega nägu, nagu poleks kogu vahejuhtumit üldse olnud.
„Valve, tornidesse! Brigaadide kaupa, võtke järjekorda, et teile väljastataks töövahendid.” Rangelt võttes oleksid nad pidanud rivis seisma, kuni valvurid tornidesse jõuavad, ent öövalve oli seal niikuinii ja... juba ammu polnud midagi juhtunud.
„Kas Niteri riskis?”
Rahter heitis nüüd juba häiritud pilgu kõrvale, kaaslasele, kelle hääl oli pisut kõrge ja kähe, ja siis veel kahele, neist pisut lühemale ja jässakamale kogule, kes olid nende lähedusse tulnud nüüd, kui nad enam rivis seisma-käima ei pidanud.
„Vait. Sa kardad. Ära paanitse.” Rahter vaatas ringi, siis vahetas pilgu valvuriga, kes nende kõrval oli käinud ja endiselt nii kümnekonna sammu kaugusel seisis. „Ma ei tea,” ütles ta vaikselt. „Ta ei ole kaebaja, seda teatakse. Ta ei ole kunagi olnud see, kes osutab suvalisele. Ära ole paranoiline.” Ta vaatas teise kahe poole. „Võtame müüririistad ja vähemalt tunni teeme tööd. Siis ma käin toon vajaliku ära.”
*
„Nii, mis siin juhtus?” puhkis tühjast ukseavast sisse tuhisenud ohvitser.
„Segisti tera pääses lahti,” seletas valvur, kelle nimeks Ignanu oli enne öelnud Niteri. „Kinnipeetava Rahteri käsi on ülevalt alla korralikult lõhki. Külg ka. Ta tõmbas žguti peale, aga...” Valvur kirtsutas nina ja osutas veristele seintele ja sama liigutusega ka enda määrdunud rõivastele.
„Sinu asi pole aidata,” kähvast ohvitser. „Tolle... Rahteri brigaad?” küsis ta teistele ruumisviibijatele osutades.
„Need kolm,” osutas Niteri Ignanule ja kahele teisele, kes enne nende lähedusse olid tulnud.
„Ja too?” küsis ohvitser veel ühele, viiendale ruumis viibivale kinnipeetava hallis vatitürbis tegelasele osutades.
„Ma olin siin, kui see juhtus,” vastas too.
„Mõtled, et...” ohvitseri huuled kõverdusid. „Olgu, teie neli, tõstke see... üles ja viige värava juurde. Mina tulen teiega. Niteri, mine ees, otsi meile transport.”
Valvur keeras roomikutega lumeliikuri värava ees ringi just siis, kui Rahterit kandev nelik, ohvitser sabas, kohale jõudis.
„See käis kiiresti,” mühatas ohvitser. „Hästi, teie kõik siia taha.” Ta ootas, kuni nelik Rahteri taha kongi kandis, ja sulges siis nende järel ukse. Arusaadavalt ei käinud see seestpoolt lahti. Ta viipas valvele värava juures, kõndis masina etteotsa ja istus kaassõitja kohale. „Liigume. Ja persse. See oli päris mõistlik brigaad?”
„Neid hinnatakse... hinnati. Kahju. Aga reeglid...” Niteri juhtis masina väravast välja.
„Reegleid pole meie teinud. Kas see viies... misiganes elukas – kas see on tõesti nii loll? Tahtis vaba päeva?” Ohvitser mühatas kõledalt.
„Neist annaks võib-olla brigaadi teha? Nad tegelikult ju ei ole milleski süüdi.”
„Sa kaitsed neid? Sõdur, mida sa endale lubad?”
„Ei... Plaan ju... Raiskamine... Aga ma täidan käsku.”
Ohvitser kõhkles jälle ilmselt, kas hüpata valvurile harja, kuid mõtles siis ümber. „Reegleid ei tee meie ja reeglid on täitmiseks,” tõmbas ta siis umbmääraselt joone alla.
Veerand tundi valitses masinas vaikus, ainult mootor urises tasakesi ja roomikud lõgisesid.
„Ja kuhu sa õieti keerasid?” ärkas ohvitser korraga. „Sa idioot, kuidas sa ajad segi jaama ja varustustrassi? Oled sa esimest korda roolis või?”
„Ei... oh, vabandust...” Niteri juhtis masina teeserva. „Ma... ma vist... vabandust, ma ei mõelnud. Ma...”
„Sa oled idioot. Kummipea. Topis. Mask. Türastanud haisuelajas, kel aju asemel hapukapsas...” See oli öeldud tegelikult vihata, pigem nagu kombetäiteks. Ohvitser vangutas pead ja pööritas silmi. „Aga kuna sa niikuinii hakkad ringi keerama, oota hetke, ma käin kusel ka ära.” Ta lõi ukse lahti ja astus välja.
Ta virutas ukse enda järel kinni, astus teeservale, korjas vöö vahele kokku sinelihõlmad ja avas püksiluku. Siis vaatas ta pahaselt selja taha, sest ka Niteri oli väljunud. Ohvitser vaatas lähenevat valvurit sellise näoga, et nüüd hakkab ta kannatus lõplikult üles ütlema. Küllap ta ei taibanudki, mis toimub, kui Niteri tal metallkangiga kolba purustas.
Järgmiseks läks ja avast Niteri tagumise ukse.
„Kõik korras?” astus Rahter välja ja vaatas ringi. Siis vaatas ta teeservas lamava ohvitseri poole. „Hm, millega sa ta välja said?”
„Ta läks ise. Kusele. Paremini poleks saanud minnagi. Ta... oli ikka loll küll. Ei küsinud midagi. Ei vaadanud tegelikult kordagi su haava. Oleks seda teadnud, poleks sa pidanud kätt kriimustamagi. Mis me sellega teeme?” Seda viimast küsis ta osutades tollele viiendale. Too oli neist kõigist pikem ja kõhnem, heleda ja karvutu, üsna kitsa näo ja natuke helkivate heledate silmadega.
„Võtke mind kaasa!” ütles osutatu kiiresti.
„Hm, kuhu?” küsis Niteri. „Kes sa õieti oled?”
„Sestetseval. Illenoia hõimust. Ma nägin. See oli nii ilmne. Ma ei taha muud, kui korra veel vaba olla. Ma ei lähe tagasi. Ma tulen teiega igasugustel tingimustel.”
„Sa oled haldjas. Hm.” Niteri vaatas küsivalt Rahterile otsa. „Haldjad on sama nõrgad kui inimesed. Sinu puhul kõik imestavad, kuidas sa vastu pead. Mida me temaga teeme?”
„Kui ta juba tuli...” Rahter kehitas õlgu. „Nagu ta ütles, tuleb ta kaasa igasugustel tingimustel. Me ei hakka teda siin maha lööma. Aidake mind. Täpsemalt, Ignanu aitab mind, te riietage niikaua ohvitser lahti.” Ta asus endalt veriseid rõivaid maha kiskuma.
„Te rääkisite autos?” küsis Niteri kahe teise tegelasega ohvitseri kallale asudes.
„Ei,” raputas Rahter pead. „Me polnud kindlad, kas pole mingit ühepoolset sidet kabiini suunas. Täpsemalt, mida sa ei saa blokeerida kahtlust äratamata.” Ta pöördus haldja poole: „Sestetseval Illenoia hõimust, meid ootab ees väga raske teekond. Mõistad sa seda? Mida sa oskad ja suudad? Haldjad on tegelikult inimestestki nõrgemad.”
„Me ei ole nõrgemad. Füüsiliselt ainult. Ega kannata külma. Nagu jetid.” Ta viipas Ignanu ja siis Niteri ja ohvitseri poole. „Või gnoomid.” Viibe kahele vaikivale kujule nende seltskonnas. „Muide, oskavad nad... ei, nii ei ole viisakas küsida. Aga ikkagi?”
„Mina olen Otlegun ja tema on Undugan,” porises üks gnoomidest. „Me tõesti ei ole jutukad. Sa oled inimesest pikem ja kõhnem. Inimene on meist suurem. Jetid on meist suuremad. Teil ega inimestel ei ole karvu. Te ei suuda kaua külmas olla. Te ei suuda kaua toiduta olla. Te ei suuda isegi vaiksed püsida. See inimene teab teed välja. Ta on ainus võimalus. Me ei oota, et sa hakkama saad. Aga me teeme, nagu Rahter ütleb.”
„Sa oled sinine,” ütles haldjas läkiläkit peast võttes. Nüüd oli selgelt näha tema pikki kõrvu. Ta juuksed olid heledad ja lokkis; seda viimast oli küll pigem aimata, sest need olid tal oskamatult või hooletult sentimeetriseks pügatud. Ta peanahk oli tunduvalt heledam kui nägu ja ootamatult mõistsid vist kõik seltskonnas, kes tema poole vaatasid, et ta nägu oli lihtsalt väga must – ilmselt meelega, et ta tähelepanu ei ärataks.
Rahter ajas kiiresti ohvitseri riideid selga. „Külmast. Jah, ma ei kannata seda. Sa lähed ka kohe siniseks, kui sa seda mütsi tagasi ei pane. Mis soost sa õieti oled?”
„Me oleme inimeste silmis kenad, eks ole? Teiste ka, aga inimeste eriti. Ja keegi ei tee vahet. Arvate päriselt, et nad oleksid naise siia saatnud? Mind ikka kontrolliti.” Haldjas pani mütsi pähe tagasi. „Kraadi viisteist alla nulli. Kuni riided märjaks ei saa, on võimalik elada. Ja lumes magada. Tead sa päriselt teed välja? Kes sa õieti oled?”
„See ei ole hetkel oluline.” Rahter hakkas riidesse saama; ta hambad lõgisesid. „Ma tean midagi selle paiga kohta. Ma arvan teadvat, kuidas omadeni jõuda.”
„Ja teil ei ole midagi kaotada? Kuidas sa valvuri nõusse said? Sa olid Niteri...” uuris haldjas tolle jeti kollakates karvatuustides nägu.
„Olen endiselt.” Valvur vaatas teda hapult. „Ega haldjatel ju ei esine mõisteid nagu väärikus, au ja kohusetunne?” Ja ta lisas, enne kui too vastata jõudis: „Ähh, ole parem vait. Muidu ma tõstan uuesti sinu kaasavõtmise teema.”
„Tõstke see” – Rahter osutas laibale – „katusele. Seal peaks olema rihmad, millega seda kinnitada. Kähku nüüd. Minu riided ka – neid ei maksa üles sulatada. Niteri – transponder?”
„Ma arvan, et neutraliseeritud.” Valvur näitas paari juppi peos. „Antennikaitsmed. Aga... ma ei tea. Siin ei levi midagi. Niikuinii. Aga olla leitud. Masinaid. Inimesi. Kui vaja.”
Rahter mõtles hetke, siis raputas pead. „Sinna ei saa me midagi teha. Kabiini. Sina juhid. Nagu kokku leppisime – kui mina pean välja tulema, siis see ongi märguanne tulistamiseks. Mind vaevalt saab isegi läbi selle härmas ja tolmuse-kriimulise klaasi jetist ohvitseriks pidada. Kas ma pean midagi sellest relvast teadma?” Ta tõmbas ohvitseri relva kabuurist ja uuris seda. „Kaitseriiv? Veel midagi? Millega see õieti tulistab?”
„Elektriga. See enamasti ei tapa. Ainult nõrku ja haigeid. Teine lask enamasti tapab. Aga ka mitte alati. See võtab korralikumalt maha kui kuul. Minu relval on selline uimastipüstol kuulitoru all.” Ta demonstreeris oma relva ja pani selle siis kabiini istme kõrvale hoidjasse. Ta viipas ettepoole. „See vana metsaveotee, eks ole?”
Vähem kui minutiga oli laip katusele kinnitatud, isegi presendiga kaetud – mida oli vaja rohkem selleks, et Rahteri verised-värvised riided minema ei lendaks –, ja masin hakkas uuesti liikuma.
Tee muutus kiiresti kitsamaks; tegelikult olid nad peatunud kõigest sadakond meetrit laiast ja päris palju sõidetud, kõvakstambitud teest, kui ohvitser oli märganud, et Niteri vales suunas sõidab. Nad möödusid ühest kui teisest väikesest lagendikust, mõnel neist vedelesid palgivirnad, ent inimesi ega masinaid kusagil näha ei olnud. Tasapisi kadusid jäljed värskelt sadanud lume alla, ent sirge metsasiht võimaldas endiselt hoida kiirust kümmekond meetrit sekundis.
„Palju sel riistal kütust on?” küsis Rahter, kui sõidetud oli umbes tund.
„Paak oli suhteliselt täis,” ühmas Niteri. „Ma vaatasin hommikul. Riskisin isegi natuke juurde valada. Me peame sõiduki palju enne hülgama kui kütus otsa saab. Kuigi see risu imeb kütust nagu pohmas tritseratops. Paagitäiega vast kakssada kilti; hea teega kolmsada.”
„Kas see on hea tee?”
„Keskmine. Kaua sa arvad...?”
„Sina peaksid paremini teadma. Millal meie kadumine avastatakse?”
„Heal juhul õhtul. Aga sellele ei saa loota.”
„Veelkord – kui suur on tõenäosus, et meid avastatakse kohe?” Rahter uuris juhtimisse süvenenud kaaslase profiili, niipalju kui seda kollakashallide karvatuustide vahelt näha oli. Tegelikult paistis hästi kätte ainult pikk kongus nina ja tumedad silmad sügavates silmakoobastes. „Kas ma sain sinust õigesti aru, et me tegime panuse sellele, et me saame mõnisada kilomeetrit sõita? Me liigume praegu ikkagi viis-kuus korda kiiremini kui jala.”
„Jah, aga... masin leitakse. Nii et kas ei loe pigem tunnid, mida me oleme suutnud masinast eemale minna?” Niteri vaatas kiiresti kaaslase poole. „Jah, me rääkisime sellest. Või olgu, põrgatasime sõnumeid läbi Ignatu. Kas sul poleks aeg pisut rääkida, kes sa selline ikkagi oled? Inimene ei tohiks nii kaua vastu pidada. Sa ei ole tavaline.”
„Ma ei ole tavaline.” Rahter ohkas. „See ei puutu praegu asjasse. Meie plaani kõige kriitilisem osa on praegu. Loodetavasti need seal taga taipavad magada. Ma peaksin püüdma magada ja millalgi peame vahetama, et sa magada saaksid. Me ei peatu täna öösel. Kui kütus saab otsa või masinaga enam edasi ei saa, läheme jala. Kuni jaksame. Ma ei peatuks ka homme, aga... isegi gnoomid ei pea vastu.”
„Sina peaksid? See... Sestse-misiganes, haldjas noh, kindlasti mitte.”
„Ma ei tea. See rada läheb enam-vähem kagusse. Keerab itta. Jah, masin leitakse. Kardan, et nad tõstavad lennukid-kopterid õhku. Ma ei looda, et isegi kui masin jahtub, nad seda ei leia. Leiavad. Me lahkume masina juurest lõunasse. Kõik lähevad lõunasse. Me peame millalgi kaotama jäljed. Sest me läheme kirdesse. Põhja ja pärast itta.”
Niteri oli tükk aega vait. „Kas sa tead, mis seal on?” küsis ta lõpuks vaikselt.
„Mida sina tead?”
„Midagi. Lõputu taiga. Mõned suured jõed. Kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel peaks see külmunud ookeaniks üle minema.”
„Loomi? Räägitakse inimsööjatest karudest, huntidest, vargidest. Isegi polaarrebased võivat rändurile ohtlikud olla. Põdrad? Piisonid? Lumemaod? Lumetiigrid?”
„Mitte keegi ei ole mitte ühtki neist näinud. Ma arvan, et siin ei ole ühtki põrsast suuremat elukat.”
„Hästi. Kas sa tead, kus on Rahvaesinduste Lepingu piirid?”
„Muidugi. Terve maa on meie... nende käes.”
„Kust sa tead, et see on tõsi?”
„Kust... miks sa küsid? Tead midagi, mida keegi teine ei tea?”
„Miks siin raadiolained ei levi?”
„Selle piirkonna omapära. Minu käest ära küsi. Meeletu magnetväli. Ionisatsioon. Räägitakse, et keegi segab... aga ma ei tea. Meie õnn ju?”
„Nojah. Millest üldse sõda algas?”
„Kollid tungisid meile kallale. Päkapikud on üritanud meie maadele röövretki korraldada niikaua kui keegi üldse mäletab. Inimesed ja haldjad liitusid kollidega. Gnoomid reetsid. Tead sa mingit teist versiooni?”
„Ja sina usud ametlikku? Sa oled jeti. Muidugi. Sa pole midagi kuulnud. Ent ometi aitasid sa meid. Miks?”
„Sest mul sai kõrini ebainimlikkusest. Me oleme rääkinud. See, mis toimub, pole õige.”
„Kõigist ainult sina. Meil ikka hirmsasti vedas.”
„Sina tead, kuhu minna. Või nii sa vähemalt väitsid.”
„Jätame selle. Kes Ignanu sulle õieti on? Vend? Armuke? Või olgu, sa ei pea vastama.”
Järgmine veerand tundi valitses autos vaikus.
„Vennapoeg,” ütles Niteri lõpuks. „Isa palus. Ja tõepoolest, mu karjäär ei kaalu üles vennapoja surma. Tal oli taipu kinnivõtmisel teine nimi öelda. Isa... pole just lihttööline. Ta saab meid kuhugi keskregiooni. Teiste nimede all.”
„Mida ta tegi?”
„Midagi. Nagu sa ei teaks. Võib-olla ütles kusagil mõne vale sõna. Sellest piisab. Või lihtsalt keegi oli kade.”
Veel veerand tundi valitses sõidukis vaikus, siis Niteri ohkas. „Sinu kord. Räägi.”
Rahter mühatas. „Miks üldse eksisteerib see laager siin? Või ma küsin, teades vastust – Ignanu sai kümme aastat. Standardne. Kas poleks lihtsam teda siin kaitsta?”
„Sa tead vastust.”
„Et mitte keegi pole kunagi tagasi tulnud,” noogutas Rahter. „Tead kindlalt?”
„Ära küsi. Ahjud. Olen neid korra näinud. See on... süsteem.”
Rahter noogutas uuesti. „Küllap sa aimad, et meile õpetatakse koolis hoopis teistsugust ajalugu. Et aastatuhandeid on Maailmade Risttee laienenud, kuni kümnekonna aasta eesti pääsesid meie kanti jetid, kes seni olid saanud end ainult piiratud alal lähiilmades välja elada. Jetid olid seda oodanud ja ründasid kohe.”
„Kas te päriselt usute Maailmade Ristteed? Kleini pudelit?”
„Kõige geniaalsem teie propagandas on nende kahe mõiste seostamine. Kleini pudelitega ega kõigi nende hüperboolse ruumi ja mis need kõik olid – nendega pole reaalsusel mingit pistmist. Ma nägin kord teie õpikuid. Nii et sinu jaoks on maailmas teatud kurrutusvöödid, kust saab teise maailma. Rahvaesinduste Lepingu tublid teadlased avastasid võimaluse kurrutusi juhtida ja nii pääsesite teisi maailmu hõivama. Ent reeturid varastasid joonised ja müüsid need ka teistele Jeti rahvastele ja ka gnoomidele, kellega te kohtusite ühes esimeses leitud paralleelmaailmas. Nondel ei olnud tehnikat, et ise midagi valmis ehitada, kuid nad müüsid joonised ja teadmised edasi teistele, esmajoones kollidele, haldjatele ja inimestele, ja need on nüüd sõlminud liidu ka Rahvaesinduste Lepingusse mitte kuuluvate degenerantidega Jetil ja surunud Rahvaesinduste Lepingule peale ränga sõja. Ja et kõik kohad on reetureid täis ja teie – kõige progressiivsem! – elustiil on ohus ja see õigustab pisut karmi käitumist. Õigustab isegi vigu, nagu mõned ettevaatlikult märgivad – sest karistada võib saada isegi mõtte eest, et Rahvaesinduste Partei teeb vigu. Ennekuulmatu!”
Rahter hingeldas raevust. Tal kulus rahunemiseks minut, siis ta jätkas: „Sa eeldasid, et ma lähen lõunasse, üritan omade juurde jõuda. Sa eeldasid, et inimestel on kusagil salajane kurrutusvärav. Sa eeldasid, et sa saad oma vennapojaga kuhugi Jetile. Kuhugi neutraalsesse riiki, kus võetakse Rahvaesinduste Lepingu põgenikke vastu. Jah, võetakse. Neid tõesti on. Võetakse vastu tingimusteta suuresti ka sellepärast, et tõepoolest mitte kedagi ei saadeta tagasi riiki, mis tabatud põgenikud hävitab. Seni kõik õige?”
„Jah.” Niteri mühatas. Vaikis sekundit kümme ja mühatas uuesti. „Meie hulgas ei ole ainult... lihtsameelsed entusiastid. See, mis toimub... ei ole õige. Me saame aru, et meile valetatakse. Me saame ju aru, et... oleme loonud paranoilise, nuhkide ja pealekaebajate maailma. Hirmu ja ebakindluse maailma. Kurja ja karmi... vangla. Jah, teinud oma riigist hiigelsuure koonduslaagri. Ma olen endiselt valmis surema oma kodumaa eest. Ent mitte mõttetult. Ja ma ei saa lasta oma kodumaal mõttetult tappa.” Ta mühatas uuesti, kalgilt ja vähimagi lõbususevarjundita. „Milline on siis maailm päriselt?”
„Me ei tea, kuidas maailm on üles ehitatud. Me ei tea, miks eksisteerib Maailmade Risttee. Võimalik, et see on lihtsalt juhus, et kõigist ilmadest pääseb just siia. Me ei tea, miks meie maailm on selline, nagu see on, ja kaugele see igas suunas ulatub. Ja kuidas see kõik kokku käib. Aga on kohti, kus loodus on pool tööd ära teinud. Maailmade Risttee on fenomen, kus on... noh, saad aru, see on kujundlik keel – praktiliselt kogu töö ära tehtud.”
„Me õppisime maailmade vahel liikuma. Meie teadlased mõistavad.”
„Ruumidisraptor...” ohkas Rahter irooniliselt.
„Jah, ma olen kuulnud versiooni, et ruumidisraptorit ei mõelnud välja Rahvaesinduste Lepingu teadlased. Et nad varastasid joonised Keskmaalt. Ka Keskmaa ei mõelnud neid välja, nad said need kuidagi haldjatelt, kes sellega aastasadu ettevaatlikult katsetanud on. On see teie versioon? Ja ütle veel, et on nõidu, kes suudavad ilma selle mäesuuruse disraptorita ühest maailmast teise minna.” Niteri naeris kõledalt.
Rahter ohkas. „Me lihtsalt tulime. Saatjaga.”
„Tulite. Oled sa kindel?” Niteri oli nüüd tõsine. „Mmm... Olgu, miks sa peaksid valetama... Oled sa kindel, et mingit masinat ei olnud?”
„Kui see polnud mitmekilomeetrine. Ja hästi maskeeritud. Teekond oli raske, vahepeal polnud midagi hingata, aga siis olime siin. Regru Piiril haldjate mõistes. Kodumaal kohalike gnoomide mõistes.”
„See on siin sinu jaoks... lihtsalt maailm? Kuhu saab tulla, kui teada teed üle maailmade piiri? Põhimõtteliselt samasugune kui Jeti?”
„Ma ei tea Jetist palju, aga jah, loomulikult. Ruumidisraptor on jama.”
„Kuid see paik siin oli tühi.”
„See ei ole tühi. Te lihtsalt tapsite või orjastasite kõik gnoomid siinkandis.”
Taas valitses sõidukis vaikus – kui sõidumüra muidugi välja arvata.
*
Millalgi jäi Rahter magama ja ärkas selle peale, et Niteri teda togib. „Kohale jõudsime.”
Ta ajas end kabiinist välja ja vaatas ringi. Oli läinud pimedaks ja lumeliikuri tulede valgel oli näha järsult tõusvat jäist kaljusegadikku. Rahter asus põit tühjendama ja üritas ümbrusest rohkem aimu saada, niipalju kui see otsesest valgusvihust peegelduvas kumas võimalik oli. Niipalju kui ta aru sai, ümbritses neid mõlemalt poolt suhteliselt järsk kaljusein. Perspektiiv nõksatas paika – nad olid tulnud piki jõesängi ja jõudnud külmunud koseni.
„Sa ei saanudki ise magada,” sõnas Rahter Niterile, kes end tema kõrvale oli seadnud; ta oli vahepeal avanud ka tagaluugi.
„Elan üle. Ma oskan paremini aru saada, kui miski oleks lähenenud.”
Rahter ainult mühatas. „Ignani ütles, et kütusepaaki saab kelguks teha? Ja mingi paat pidi kaasas olema? Kelguks mõeldud?”
„Lisakütusepaak – jah, sel on jalased. Mõeldud kelguna kasutamiseks. See on täis. Kas me vajame... kogu kütust? Seal on oma sada liitrit. Ja paak kaalub ka midagi.”
„Kui me jaksame seda lohistada erilise vaevata... või mõõduka vaevaga, siis vajame seda. Me vajame kõike, mida suudame kaasa võtta. Paat-kelk?”
„Jah, on tõesti asi, mis... noh, ma ei tea, et keegi oleks sellega vee peale läinud. On. Ma kohe vaatan. On paar kotti. Meil on natuke toitu. Vett me ei vaja. Ma... me tegelikult kõik lootsime, et sa tead, mida sa teed.” Tõepoolest vaatasid nüüd ka teised neli Rahteri poole.
„Vaatame varustuse üle. Te pange need kaks asja valmis – kelk ja paak. Võtke maha kõik, mida võiks vaja minna. Ma käin vahepeal ja vaatan, mis meid ees ootab.”
„Ma tulen kaasa,” ütles Ignani kiiresti.
Rahter noogutas lühidalt ja pöördus minema.
Lume ja jää segadik nende ees oli õnneks üsna lame. Suuremas osas koosnes see jääst ja sinna oli kerge toksida astmeid väikeste jääkirkadega, mille nad masinast kaasa oli võtnud. Sajakonna meetri järel jätkus jõesäng samasugusena, nagu see oli olnud allpool, nende tulekuteel. Öö oli pime ja taevas pilves, ent hall laam nende pea kohal ei olnud siiski päris süsimust, nii et nad seisid seal paar minutit, et silmad harjuksid. Siis Rahter noogutas, pöördus ja kõndis lumeliikuri juurde tagasi, Ignane kannul.
„Tirime need üles,” osutas Rahter vahepeal kokku pandud kelgule ja sõidukilt mahakruvitud paagile. Ta kummardus presenti keeratud ohvitseri surnukeha juures, mis hoolimatult paar sammu eemale oli heidetud. „Aidake see mul kelgule tõsta.”
„Miks?” küsis Niteri teravalt. Ka kõigist teistest oli nagu nõks läbi käinud.
„Sest võib juhtuda, et meil ei ole varsti muud süüa,” sõnas Rahter kuivalt.
Korraga oli seltskond jagunenud kaheks, ühel pool seisid Niteri ja Ignane ja Rahteri pool kõik teised.
„Me ei hakka jetit sööma,” pressis Ignane endast välja. „Oli see algusest peale su plaan?”
„Oli,” noogutas Rahter. „Me võime teile niipalju vastu tulla, et me hakkame teda sööma kohe ja anname osa muust toidust teile. Või täpsemalt, hakkame teda sööma ülehomsest, kui me midagi muud ei leia. Kui me leiame toitu, jätame ta maha. Ma saan lubada ainult, et üritan võimalikult kaugele lükata hetke, kui te peate otsustama, kas nälgida või süüa.”
Viisteist sekundit valitses vaikus, siis alustas Niteri: „Ühel päeval...”
Rahter katkestas teda. „Jah. Ja kui minuga midagi juhtub, ei eelda ma teistsugust suhtumist. Ma selgitan teile teel niipalju kui saan – et te saaksite edasi. Me põgeneme Rahvaesinduste Lepingu koonduslaagrist, kust on väga raske põgeneda. Me ei saa endale luksusi lubada.”
Veel minuti kestis vaikne vastasseis; Niteri ja Ignane uurisid pilkudega peamiselt teineteist. Lõpuks Ignane ohkas: „Kas muu varustus kelku või selga?”
Rahter sõnas kiiresti, nagu poleks vahepealset olnudki: „Tirime kõigepealt paagi üles, siis vaatame, kui rasket kelku jaksame kõigepealt üles viia ja siis vedada. Kelku on ilmselt kergem vedada kui koli seljas kanda. Loodetavasti me ei pea seda” – ta osutas ohvitserile – „eraldi vedama. Liigutagem, meil on pikk tee ees.”
*
Nad jõudsid varemeteni järgmisel õhtul, natuke enne hämardumist. Rahter langes kelgule istuma, kui nad olid vedanud selle üles mööda kaldteed, mida ilmselt olid ka külaelanikud kasutanud jõejääle laskumiseks.
„Ma pean tunnistama, et ma olen täiesti läbi,” sõnas mees otse. „Olge head, mõistlik on küla nii läbi vaadata, et kumbagi gnoomiga läheb kaasa üks jeti – see on gnoomide küla ja võib-olla leiame siit mingi enam-vähem terve hoone; Otleguniga läheb Niteri ja Unduganiga Ignane.”
Rahter ärkas taas selle peale, et teda togiti; seekord oli togijaks Ignane. „Tule. Seal taga on ühe pruulikoja kelder üsna terve. Seal pole aknaid ka ja Niteri arvas, et riskime tuld teha. Et kui seni pole isegi ühtki lennukit kuulda olnud... noh, me kõik oleme omadega üsna otsas.”
„Tuul kustutab meie jäljed umbes tunniga,” ajas Rahter end oiates jalule. „Valile, meie haldjale peaks mingi märgi jätma. Muidu läheb veel mööda. Ega teda pole tulnud? Kaua ma magasin?”
„Alla poole tunni. Jah, Niteri läks märki panema. Kui see ainult meie jälitajaid sama hästi ei aita.”
„Kui jälitajad jõuavad haldjani, siis on seda vast kuulda.” Rahter asutas end appi Ignanele, kes vahepeal oli kelku kuhugi varemete vahel kaugemale vedama hakanud. „Selleks ma andsin talle ühe granaadi. Kui ta muidugi kusagil külmununa ei lama... Aga kui jälitajad siia jõuavad... noh, enne homset hommikut, oleme niikuinii väga perses. Siis tuleb varustuseta võimalikult kiiresti läbi metsa põhja joosta. Aga siis ma... noh, ei panustaks väga meie ellujäämisele.”
Nad vedasid kelku sadakond meetrit ja laskusid siis laiast kivitrepist alla keldrisse. Sees ootas neid soojus ja toidulõhn – gnoomid olid priimusel lund sulatanud ja segasid sinna juba kuivpajuki supisegu.
Nad olid söönud ja tegelikult juba magasid kõik, kui uks lahti läks ja Sestetseval sisse tuikus. Kiiresti üles hüpanud Niteri langetas relva. Ka Rahter oli ärganud, aga tema polnud tõusnud, ainult relva õigesse suunda keeranud; tema keeras end kergelt oiates kohe uuesti magamisasendisse.
„Siiapoole,” viipas Otlegun ja nad koos Unduganiga panid ukse jälle korralikult kinni. Gnoomid olid nende pika rännaku kõige paremini vastu pidanud ja kõige kõbusamad. Neil, nagu jetidel, olid inimestest ja haldjatest pikemad käed ja tugevamad õlad, ent kui jetid käisid pisut küürus ja meenutasid seetõttu pisut gorillasid, olid gnoomid pigem natuke jässakamad ja lühemad, hallikasrohelise karvaga kaetud inimesed.
Haldjas pigem langes pingile ja kugistas siis pikemata alla temale jäetud toiduosa. Seejärel küsis ta, kus neil tualett on, ja käis vastu tahtmist väljas ära. Ta jäi temale näidatud asemel magama enne, kui parasjagu jahtunud tee päris ära jõudis juua.
*
„Kuueteistkümnes?” küsis Ignane peaaegu ilmaasjata. Nad seisid keset järjekordset purustatud küla.
„Kuueteistkümnes,” noogutas Rahter. „Ot, Un, ma tean, et teile on see kõige raskem, aga palun vaadake küla üle. Kui me täna ka midagi ei leia, tuleb ka meie jetidel nälgida või koos meiega kaasas olevat külmunud liha varu tarbima hakata. Tuletan meelde, et kuigi selles on võib-olla teatud jumalikku õiglust, on need kaks meil siin süsteemi ohvrid. Nad ei ole kuidagi vastutavad selle eest, mida Rahvaesinduste Leping siin korraldab. Jah, kui te tahate filosoofilist loengut, siis väga kaudselt on – nad lasid millalgi end valitsema sitapead. Aga praegu peame koos ellu jääma. Ignane, minuga, vaatame küla keskuse üle. Niteri, märk Valile.”
„Sa lobisedki nii palju või oli sel mõte?” küsis Ignane, kui nad kahekesi edasi astusid. Lumi krigises nende jalatsite all, oli vast miinus 20 ja mitte kusagil polnud mitte ühtegi elusolendit. Ainult nukrad, lumme mattunud varemed ja selle ümber tume metsamüür ja kõige kohal tumehall taevas.
„Ma ei tea,” urises Rahter. „Ma püüan meid elus hoida. Meil on seni läinud täpselt nii, nagu ma kartsin ja lootsin, ei paremini ega halvemini. Ma olin enam-vähem kindel, et lumeliikurit hakatakse otsima alles õhtul. Niteri kinnitas seda. Ma väga lootsin, et see leitakse reaalselt alles millalgi öösel. Ja siis ei hakka keegi meid otsima enne hommikut. Sest kuhu meil siin minna? Ja kuidas?”
„Kas sa arvestasid, et me siit midagi söödavat ei leia?”
Rahter vaikis viisteist sekundit, enne kui vastas. „Jah. Kus on kõik loomad?”
„Ma olen kuulnud lugusid,” sõnas Ignane justkui vastu tahtmist. „Ent... ma olen kuulnud ka lugusid, et kõige suuremad loomad siin on lumekassid. Või noh, jänesed võivad suuremad olla. Ja mingid... rotid. Ma olen isegi lugenud, kuidas otsida oravate talviseid varusid. Ent ma ei ole kindel, kas see ära tasub.”
„Ja reaalsus näib kinnitavat neid teisi lugusid,” pigem kviteeris Rahter.
„Ja mis me teeme, kui... külmutatud varud otsa saavad?” Selle ajaga olid nad jõudnud põlenud ja kokkuvarisenud rahvamaja või vallavalitsuse juurde – suurim ehitis külas – ja üritasid puhastada keldritreppi sinna langenud poolpõlenud palkidest.
„See... olgu siis külmutatud varu aitas meid edasi kõige kriitilisemast kohast. On söödavaid taimi. On seeni. Midagi ikka on. Ma olen ka lugenud, kuidas oravapesi rüüstata, nii et... Ja me liigume kordi aeglasemalt, kui peame suure osa päevast toitu otsima. Ja see on risk. Kui me lõunas välja ei ilmu, võib keegi muretsema hakata. Ma tegelikult loodaksin pigem, et meie esimene peatuspaik seal pruulikojas avastatakse. See on õiges suunas. Teistega vastupidi. Me oleme teel olnud viis päeva. Me oleme läbinud heal juhul kakssada kilomeetrit. Pigem sadaviiskümmend. Lennuk lendab selle maa mõne minutiga, kopter mõnekümnega.”
„Kas meid tõesti on võimalik metsa alt avastada?”
„See on raske. Ent võimalik. Ma kardan palju rohkem öist soojuspildistamist. Kui lähtuda oletusest, et peale meie ei liigu siin ringi keegi, oleme väga lihtsalt avastatavad – ainus soojem koht sadade kilomeetrite ulatuses.”
„Ja ometi me teeme tuld...”
„Me ei peaks muidu vastu. Haldjas, Val tuleb iga päev hiljem.” Nad vaatasid ringi nõgises, purustatud, räpases ja lagunenud ruumis, mille üks nurk oli sisse langenud. Ent seal oli suhteliselt kuiv ja põlenud sodi oli võimalik kõrvale lükata. „Siin veedame öö.”
Ingatu noogutas. „Val on meie järgmine lihavaru?”
Rahter ei vaevunud vastama.
*
Sestetseval Illenoia hõimust ei tulnud kümnendal päeval. Rahter ohkas ja saatis gnoomid tagasi; lepiti kokku, et nad lähevad maksimaalselt tunni. Nad olid koos külmunud haldjaga tagasi umbes kolmveerand tunni pärast. Vaesel Valil oli puudu jäänud vähem kui kaks kilomeetrit... aga eks vast kõik sellest seltskonnast mõtlesid, et see oleks talle ainult ühe öö andnud. Ja ühe kannatusi täis päeva...
*
Kahekümnendal päeval ründas neid karu. Nad liikusid, nagu ikka, otse läbi metsa; radu seal ei olnud, isegi arvestatavaid loomaradu. Ent paarikümnemeetristest igihaljastest puudest põlismets oli alt üsna lage, kaetud ammu kõvaks koorikuks vajunud lumega; puude vahe oli 3-4, isegi 5-6 meetrit, ja ammu kuivanud oksad ja väiksemad puud polnud oluliseks takistuseks. Metsaalune oli siiski hämar segadik, nii et neist keegi ei olnud midagi arvanud ebamäärasest tumedast kuhilast, mis pidi nende minekuteest paarikümne meetri kaugusele jääma. Ent korraga sirutas see end ligi kahemeetriseks ja tormas siis neljal jalal nende poole.
Kõige ees läinud Niteri hakkas ründajat nähes kõigepealt hoopis midagi taskust otsima. Elukas lähenes kiiresti ja Niteri, ilmses paanikas, jõudis küll relva tõsta, kuid lasi mööda. Rahter oli sekundi ta askeldamist jälginud, siis paari kiire sammuga lähima puu juurde tormanud, üles hüpanud ja end oksesse vinnanud. Tema eeskujul tegid seda ka gnoomid. Ainult Ignane, olles samuti hetke rõivastes sobranud, pöördus ümber ja pistis jooksu.
Elukas, olles Niteri enda alla surunud ja kõri läbi hammustanud, tõstis pea, et vaadata, keda järgmiseks rünnata. Sel hetkel, kui karu tema poole selja pööras, Rahter tulistas. Karu tardus liikumatuks. Rahter hüppas puu otsast alla, rebis eluka suu lahti, toppis sinna ühe liigutusega granaadi, tormas viis sammu eemale ja põikas puu taha. Eluka pea lendas plahvatuses tükkideks.
Vahepeal juba puude vahele kadunud Ignane ilmus välja ja jooksis joonelt Niteri juures. Ta kummardus kiiresti ta pulssi otsima, vaatas haavu ja ajas end sirgu, näol kirjeldamatu ilme. „Sa neetud värdjas, sa ütlesid, et siin ei ole suuri loomi!” karjus ta siis Rahteri peale. Ta haaras Niteri relva.
„See ei ole loom,” sõnas Rahter rahulikult, olles kaaslase oma langetatud kätes rippuva relva sihikule võtnud. „Mine vaata. See on robot.”
Ignane mõõtis temale suunatud relva. Siis vaatas karu poole. Verd seal igatahes ei olnud, kaelaköndist turritas välja mingi hallika materjali ribasid, natuke metalli ja juhtmeid.
„Palju huvitavam on küsimus, miks Niteri ei tulistanud. Mida ta taskust otsis? Ja mida sina taskust otsisid?”
„Jah, Niteri andis mulle midagi, mis peaks neid eemal hoidma. See ei toiminud. Jah, ma esimeseks katsusin, kas see on alles. See ei toiminud.”
„Nii et sa teadsid, et siin on selliseid,” sõnas Rahter pehmelt.
„Ei teadnud! Või noh, Niteri hoiatas. Et olla selliseid.”
„Ja andis sulle talismani. Ega rääkinud sellest meile teistele.”
„See oli tolle ohvitseri oma. Sa nägid seda küll. Aga sa ei teadnud, mis see on. Niteri ütles ainult, et seda tuleb kaasas kanda. Et ta olla kuulnud, et on mingid koletised... No see oli ju nii ilmne! Ja need ei toiminud.” Ta pilgutas silmi. „Sa teadsid, kuhu tulistada. Sa teadsid, et... noh, sa pead granaati kasutama.”
„Jaa. Minule on seda räägitud. Et Rahvaesinduste Lepingul on ka selliseid asju. Ja et sõjas kasutamise asemel kasutatakse neid millekski palju olulisemaks – et keegi laagritest välja ei saaks. Jah, ma tõepoolest tean, et selle relva energialaeng ei kahjusta liidestusala, kuid nähtavasti on see disainitud kaitsemeetmeks – et masin tardub paariks sekundiks. Küsimus on, kust sina seda tead?”
„Niteri rääkis! Ta oli mu onu!” Toimunu näis alles nüüd talle kohale jõudvat. Ta laskus Niteri kõrvale põlvili ja puhkes nutma.
Gnoomid lähenesid talle teine teiselt poolt ja võtsid lohutavalt ümbert kinni. Seda endiselt nii viiesammuselt distantsilt jälginud Rahter ei saanud aru, kuidas see täpselt käis, ent korraga hakkas see punt rabelema ja siis avastas ta gnoomid Ignane tagant end Niteri relvast sihtimas. Ja Ignane pilk ei väljendanud midagi ja siis märkas Rahter tema rinnast, südame kohalt välja turritavat noapead.
„Me ei ole sinu vaenlased!” ütles relva hoidev Undugan kiiresti. „Ta oli Meelekontrolli agent. Sa ju saad sellest aru?”
Rahter pani aeglaselt relva kaitseriivi ja lükkas seljale. „Jah. Ma ei olnud päris kindel. Kuni praeguseni. Kuidas teie teate?”
„Nad ei ole sugulased. Tunneme lõhnast,” ütles Undugan. Ignanet kilbina nende ees hoidnud Otlegun lasi laiba lumele hunnikusse ja lisas: „Me teame, kuidas brigaade koostatakse. Meid kõiki mängitakse üksteise vastu välja. Gnoome on laagris üle kolme neljandiku. Brigaadi neljas on kulumaterjal. Kõigile ei jätkugi teist liiki. Mitte üheski brigaadis polnud teisi kaks. Ta jälgis sind. Teda valvurid vaatasid. Ilmselt oli hoiatatud. See paistis välja.”
Rahter noogutas aeglaselt. „Me nülime ja tükeldame need kaks ära. Paagi jätame maha. Ainult kanistrid kütusega. Ja muudame suunda.”
„Kas neil... karudel pole sidet keskusega?” küsis Undugan. Nad Otleguniga hakkasid asjalikult laipu riidest lahti võtma, nagu oleks kõik selge ja kõige paremas korras.
„Ilmselt pole. Muidu poleks see meid rünnanud. See oleks meie teelt kaugemale koristatud.” Rahter võttis kõigepealt Niteri, siis Ignane taskust tumedad, mittemidagiütleva väljanägemisega sõrmejämedused ja vaksapikkused pulgad. „Mu rahvas oletas, et kusagil väga ligikaudu tuhande kilomeetri kaugusel laagritest peab olema mingi autonoomsete mehhanismidega täiendav kaitsevöö.” Ta pusis seadmetega. „Nüüd peaksid need jälle korras olema.”
„Sa blokeerisid need?” küsis Otlegun. Mõlemad vaatasid tema poole.
„On aeg natuke kaarte avada,” noogutas Rahter. „Küsimus on selles, kas ka teie pole Rahvaesinduste poolt ära ostetud. Sest mul on tunne, et mingil hetkel taipasid Meelekontrolli tegelased, et mina pean olema üks neil kadumaläinud tegelane. No ja siis mõeldi välja viis, kuidas omi agente inimeste juurde läkitada. Teate te sellest midagi?”
Gnoomid vaatasid teineteisele otsa. „Mis on sinus erilist? Peale selle, et sina pead haruldaselt kaua vastu? Millega meid saab ära osta? Kojupääsemisega? Aga miks me peaksime pärast tagasi tulema?” küsis Otlegun. Nad vaatasid uuesti teineteisele otsa, justkui hääletut vestlust pidades, ja siis jätkas Undugan: „Võib-olla on parem, kui me oma teed läheme. Anna meile üks neist. Kusagil kaugel peaks meie hõimlasi ikka elus olema. Sa oled ohtlik. Ja äraarvamatu. Me oleme tänulikud, et sa meid välja tõid. Ent sinus on peidus liiga palju saladusi. Miks sa need seadmed välja lülitasid? Kui nad poleks nuhid olnud?”
Rahter viskas ühe pulkadest nende poole; Undugan püüdis selle õhust kinni.
„Ise teate.” Mees kehitas õlgu. „Kas te üldse teate, kuhu minna? Mille järgi te orienteerute.”
Gnoomid vaatasid teineteisele otsa. „Seda on raske seletada,” sõnas Undugan kobamisi. „Meil on mingi... taju. Me teame, et see petab Maailmade Risttee juures. Ent me oskame valguse järgi kompenseerida. Lõunataevas on siiski heledam. Hommikul ida- ja õhtul läänetaevas.”
Rahter noogutas. „Ma oleksin võinud seda võib-olla ammu küsida. Kuidas saab kõige kiiremini Maailmade Ristteest eemale?”
„Selleks läheme vales suunas. Itta.”
„No siis mina lähen itta. Läheme koos või lähete oma teed?”
Gnoomid vaatasid teineteisele oma kaks minutit otsa. Siis võttis Undugan Otlegunil varrukast ja vedas ta paarkümmend meetrit eemale. Rahter jälgis neid minuti, siis asus laipade kallal tööle. Gnoomid vaidlesid oma kümme minutit, enne kui tagasi tulid. Selle ajaga oli Rahter suurema ja mustema töö lihaste eraldamisel juba peaaegu lõpetanud.
„Sa lubasid natuke kaarte avada,” ütles Otlegun. Undugan noogutas. „Sa võiksid seda nüüd teha. Sa ei ole mingi ringihulkuv röövel. Kuigi sind sellisena laagrisse toodi. Su kaaslased on ammu surnud. Kes sa oled?”
„Meid saadeti luurele. Jetid võtsid meie lennuki alla. Meil oli tulevahetus hauaröövlite jõuguga ja see oli õnn selles mõttes, et saime riided vahetada. Jõudsime ka piisavalt kaugele, enne kui meid kinni võeti. Jah, ma tahan kuhugi haldjateni jõuda. Jah, meil on haldjatega leping.”
„Kuidas sina oskad siin liikuda?” küsis Undugan. „Siin ei levi ju mingid signaalid. Siin on... noh, me nimetame neid lehtriteks. Sa läheksid nagu maakera sisemusse. Või taevasse. Kuigi ei lähe. Jõuad teise maailma.”
„Teise maailma...” Rahter ohkas. „Ma õppisin viimased paar aastat muuhulgas seda kohalikku kaarti pähe. Ma tajun samuti magnetsuunda ja mind õpetati põhimõtteliselt samamoodi magnetvälja kõikumiste ja valguse ööpäevase muutumise põhjal ära arvama, kuhu suunas minna tuleb.”
„Inimesed ei taju magnetsuunda... nagu sa ütled. Teil on kompassi vaja.”
„Uskuge mind, mulle pandi kompass sisse. Kuidas, ärge küsige. Ja kindlasti pole see nii hea kui teie taju. Lihtsalt parem kui mitte midagi.”
Gnoomid vaatasid taas teineteisele otsa. „Läheme koos,” poetasid nad peaaegu kooris.
*
Nad olid läinud umbes kolm tundi, kui kaugel nende taga kostis plahvatus.
„Mis see oli?” küsis Undugan. Nad kõik olid kuulatamiseks seisatanud.
„Lagedal näeksime ka suitsusammast,” mühatas Rahter. „Ma jätsin teise granaadi sinna lõksuks. See tähendab, et meid jälitatakse. Et meil on kogu aeg jälil oldud.”
Gnoomid vaatasid teineteisele otsa. Nad mõlemad haarasid korraga relvad. Ja suunasid need teineteisele. Rahter oli neist palju kiirem, ta tulistas kaks korda, enne kui gnoomid taipasid, mis toimub.
„Perse!” röögatas Rahter, kui gnoomid kukkusid. „Perse-perse-perse!!!” puhises ta vihaselt ja trampis jalgu. Siis näris minuti huult. „Andke andeks,” pomises ta siis. „Täpsemalt see, kes ei olnud süüdi.” Ta võttis noa ja surus selle kiiresti südamesse mõlemale gnoomile, kes tasapisi liigutama olid hakanud.
„Ohh türa küll, kui halvasti!” halas ta, jälgides, kuidas veri lumme voolab. Ta puhises oma pool minutit, siis virutas rusikaga teise käe pihku ja hingas paar korda sügavalt-sisse välja. Ta porises veel natuke aega omaette vanduda, siis krigistas hambad ja asus nuga puhastama. Ta pakkis asjad kiiresti ümber, tegi kelgu hulga kergemaks, viskas sealt maha kogu kütuse ja jättis praktiliselt ainult endistelt kaaslastelt lõigatud liha.
*
Ta liikus edasi kogu järgmise öö ja pool päeva. Siis kraapis ta endale lund peale ja magas. Siis asus ta uuesti liikuma. Ta näris esimesed kolm päeva praetud ja külmunud haldjaliha, siis tegi pikema peatuse ja küpsetas kogu jetide liha.
Temperatuur langes. Ta kõndis endiselt läbi elutu hämaruse, kohtamata päevade kaupa ühtki elusolendit. Ta ei teinud rohkem kordagi tuld ja hoidus lagendikest. Ta kelk jäi tasapisi kergemaks.
Siis hakkas ta mäkke tõusma. Temperatuur langes veelgi, nüüd oli vähemalt 40 kraadi alla nulli. Hingeõhk auras ja sisse tuli hingata ettevaatlikult läbi salli. Tõusis tuul ja nähtavus langes kohati alla kümne meetri. Ta jätkas mäkketõusu.
Oli möödunud 30 päeva, kui ta seisis hiiglaslikul, näiliselt taevasse ulatuval nõlval, ja loobus kelgust. Mets lõppes seal üsna järsult. Nüüd polnud ta ümber enam midagi elusat. Temperatuur oli vähemalt 50 kraadi alla nulli. Ta ei teadnud, kaugele tal tuleb minna ja – kaugele ta suudab minna.
Ta oli läinud veel viis päeva, kui korraga hakkasid ta silme ees tantsima tulukesed.
„Ohh. Lõpuks ometi...” Ta tõusis mäkke uue jõuga.
Tulukestest said kirjad.
Ta istus. Ta sõi ära oma viimase liha ja tegi endale lumest onni.
Ta magas, kui valge kaksikkumer ketas ta kõrvale laskus ja sealt – samuti valged – robotid välja vupsasid, ta üles tõstsid ja sisse kandsid.
*
Rahter lõpetas rääkimise ja avas silmad. „See on siis esialgne aruanne. Loomulikult tuleb seda täiendada,” lisas ta üht õlga kehitades. Ta sirutas käe ja haaras suure aurava joogitopsi. Ta võttis paar lonksu, siis uuris pikemalt poolläbipaistvaid tegelasi laua ümber; ta noogutas kahele, keda polnud siis, kui ta viimati ringi oli vaadanud.
„Nii et teised on surnud?” küsis vanem naine.
Rahter noogutas aeglaselt. „Ma ei näinud neid kõiki suremas, professor Seldin-Ha, kuid on äärmiselt vähetõenäoline, et keegi neist oleks elus. Kui muidugi mulle antud info tõele vastab – et nad olid oluliselt modifitseerimata. Mina... aga see on teada – kõik see kola, millega te ei taha meie kodanikke isegi oma riiki lasta. Vabanda mu irooniat.”
„Ja sa väidad, et Rahvaesinduste Leping varjab peamiselt koonduslaagrit? Koonduslaagrite süsteemi, mis peamiselt tegeleb genotsiidiga?”
„Minu hinnangul 30-40 miljonit mõistuslikku olendit aastas. Kõiki. Oma rahvast, jetisid. Kolle, päkapikke, gnoome, haldjaid, inimesi...” Rahter turtsatas. „Vabandust. Ma harjusin nende nimedega. Aga ma ise kuulen oma kultuuri muinasjutuolendite nimesid. Tegelikult oleme me ju kõik lihtsalt pisut erinevad... jah, inimesed.”
„See oli sul selleks, et sa saaksid neid süüa,” lausa sisises professor. „Kuidas te võisite... sellele välja minna?” Ta pöördus justkui talumatus vastikuses ära, suunates oma raevu enda kõrval – näiliselt muidugi – istuvale noorepoolsele mehele, kes ainsana – Rahteri vaatepunktist – läbi ei paistnud. „Sõjaväelased!”
„Rahter läks sellele vabatahtlikult,” lausus temast teisel pool istuv haldjas tõrjuvalt. „Ta tahtis midagi ära teha. Me leppisime selle kokku Inimkonna Föderatsiooniga.” Ta osutas tollele läbipaistmatule inimmehele. „Meie valitsus nõustus koostööga neil tingimustel. Me vajame hädasti infot. Ta on esimene, kes suutis tagasi tulla. Kes nägi, mida Rahvaesinduste Leping tegelikult tähendab. Teie ajate siin... vabandust, jura.”
„Üks asi, millest ma aru ei saa,” sekkus kiiresti too Föderatsiooni inimeseks nimetatu, kes küllalt ilmselt hoidis silma peal ka lennumasina juhtimisel. Sekkus ta – vähemalt nii tundus Rahterile – enne kui professor jõudis kas vihast lõhki minna või midagi väga sapist ja võib-olla sobimatut öelda. „Mida tähendas kogu see jutt Maailmade Ristteest, Kleini pudelitest ja ilmakurrutustest? Kas nad päriselt usuvad kõik seda?”
Rahter liigutas taas õlga. „Minu jaoks on see loomulik,” lausus ta mõtlikult, vastates formaalselt piloodile, kuid suunates oma jutu kõigile – virtuaalselt – kohalolijatele. „Ma olen lugenud, et see on kõigi hiidmaade probleem ja et välisplaneetlastel on seda teinekord raske mõista. Vaata, meil ei ole taevas midagi peale halli hämu. Me ei ole kunagi näinud ei päikest ega tähti. Hall ebamäärane tühjus, päeval hele, öösel mõnikord kottpime, mõnikord mitte; me ei ole kunagi näinud oma kuusid. Meie planeet on pindalalt sada korda suurem kui keskmine eluga planeet, sealhulgas, Raul, sinu koduplaneet Maa. Enamik planeedist on absoluutselt elamiskõlbmatu, tuhkkuiv ja kibekülm kõrgplatoo. Meie maailmad on tegelikult sügavad orud. Põhimõtteliselt seitse eraldi vesikonda, ookeanipind kõrgplatoost sada kilomeetrit madalamal, ja igaühes on elatavat ala rohkem kui keskmisel eluga planeedil, sealhulgas mainitud Maal. Need on äärmiselt ebakorrapärased ja ühest teise pääseb reaalselt ainult üle pooluse. Ja seal on magnetväli nii tugev, et see murrab valgust. Mõistad? Keegi ei ole kunagi maailmu ühendavaid mägiradu trianguleerinud, nii et meil ei saagi aimu olla, kuidas kõik maad üksteise suhtes tegelikult asuvad. Alles laserite ja aatomkellade ajastul on võimalik üldse järeldada, et me elame keral.”
Ta ohkas ja lisas paar vaikset vandesõna. „Jetide ala on kõige eraldatum. Ja kõige viletsam, kui otse öelda. Hädad, eks ole, algasid sellest, kui jetid jõudsid tasemele, kus Rahvaesinduste Leping puuris läbi ühe mäeaheliku viiesajakilomeetrise tunneli.”
„Jääb veel küsimus, mismoodi me suhtume Mege Rahteri otsustesse ja tegevusse, mille tulemusena kaotasid mõistuslikud olendid elu,” lausus üks seni vaikinutest, pealtnäha ligikaudu viiekümnene raskesti määratletavat sugu ja rassi tegelane. „Juriidilisest aspektist, ma mõtlen. Siin tekib mitmeid õiguslikke nüansse...”
„Ei teki!” lõikas Raul järsult. „Rahter, loe end tagasiulatuvalt Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku töötajaks. Kõik juriidilised pretensioonid palun esitada Föderatsioonile.”
„Alraune, sa oled ikka loll küll,” kähvas Seldin-Ha eelnevalt kõnelenud tegelasele. „Seda need Föderatsiooni sõjardid ootasid. Nad ei saa siin ise hakkama, nad vajavad kedagi...” Naine osutas Rahterile. „Ja nüüd sa annad ta neile. Muidu nad oleksid taibanud ainult toda jetide tunnelit pommitada. Eks ole?” Viimase viskas ta irooniliselt Rauli suunas. „Või leiate selle üldse üles? Ma saan aru, et siin ei toimi isegi teie side, rääkimata mingist täpsemast sondimisest.”
Raul mõõtis teda sekundi muiates. „Kosmosest tõesti pinda ei näe, ent tehnilised küsimused pole olulised. Tegelikult sa saad aru, aga jonnid. Te kõik teate, et mina olen siin sellepärast, et minu kodumaailm on midagi sellist üle elanud. Väiksemas mastaabis. Ent kõik see, mis teil siin toimub, oli olemas. Riik, mis suhtles oma kodanikega desinformatsiooni ja koonduslaagrite keeles. Kus kõik inimesed olid harjunud, et kõik, mida räägitakse, on vale. Nad lihtsalt ei saa aru, kui vale. Ja see kehtib ka kõigi teie kohta, armsad kohalikud.” Ta vaatas mõttelise laua ümber ringi.
„Mida tehti selle vastu sinu maailmas?” küsis Rahter.
„Midagi. Mida on ka mul endal raske õigeks pidada, kuigi teooria kinnitab, et nii oli ohvreid kõige vähem – lasti sel asjal omas sapis surnuks keeda.”
„Ma ei saa sellega leppida,” sõnas Rahter raskelt. „Olles sellest kõigest läbi käinud, ei saa ma sellega leppida. Ka jetide endi pärast, rääkimata kõigist nende ohvritest.”
„Sa ei pea,” noogutas Raul talle otsa vaadates. „Ma tulin siia tingimusel, et proovin hulga sirgjoonelisemat progressorlust.”