Võibolla pole ma kõige õigem tüüp seda raamatut arvustama, sest mul on raskusi lähtekohaks olnud termini mõistmisega. Minu jaoks on hopepunk oksüümoron. Lootust on kunstis ikka olnud, isegi Hollywoodi suurejoonelistes katastroofifilmides jäävad – just nagu lootuskiirena täielikus hävingus – blondiin, neeger ja koer ju ikka ellu. Teisest küljest, punk toetub anarhistlikule ideoloogiale, ühiskondlike normide eitamisele. Punkmuusikale aluse pannud Ramonesi debüütplaadi hoiaku võtab kenasti kokku üks selle meeldejäävamaid lugusid “Beat on the Brat”. Paar aastat hiljem kuulutasid pistolsid: “No Future!” Nüüdseks eristatakse punkmuusikas vähemalt viitkümmet alaliiki ska-pungist folk-pungini, muidugi on ka pop-punk ja post-punk, aga neis kõigis on see algne tuum äratuntavalt olemas.
Paradigmanihked avalduvad kõigepealt noortemuusikas, teised valdkonnad järgnevad aeglasemalt: mood, kirjandus, teater jne, kõige viimasena ilmselt arhitektuur. Kui ilmus “Neuromancer”, oli selle küberpungiks nimetamine igati õigustatud – oli selles ju nn küberit kui ka anarhistlikku suhtumist. Peegelpäikseprillide seltskond oli kirjum, kuid mahtus mõiste sisse ära, seadis sellele mingid piirjooned. Üldjoontes, mida aeg edasi, seda rohkem on küberpungis küberit ja vähem punki, aga raske oleks ka öelda, kust algab post-küberpunk.
Mulle on jäänud segaseks, miks nimetavad ameeriklased pärast „Watergate'i“ hotellis juhtunut (tõlkes vesivärav) kõiki oma poliitilisi skandaale väravateks. Veel vähem olen ma aru saanud, miks kasutatakse punki ulme alamžanride määratlemisel. Kõigepealt ilmus küberpungi kõrvale sohikust poolvend aurupunk, kellele võisid küll meeldida needid, vedrud, hammasrattad ja muu läikiv kraam, kuid kelles polnud vähimatki punki. Siis püüti moodustada veel liitsõnu nagu geenipunk või tuumapunk vms. Sõna esimene pool näitas ausalt ära tegevusvaldkonna, aga kui pole anarhismi, siis pole ka punki... Lootusega seoses – isegi hope-oi oleks ehk paremini sobinud: kui Ian Stuart laulis põlevatest punalippudest, oli selles kindel lootusrikas sõnum.
Siiski, koostajad pole ju väitnud, et kõik kaante vahel olevad lood on hopepunk, vaid et tegemist on lootusekeskse kogumikuga. Sellise sõnastuse vastu pole mul midagi.
Olgu kohe öeldud, et nagu alati, meeldib mulle Liis Rodeni kaanekujundus. Jah, see on punk, ainult et enamasti pole lugude kangelastel kujutatuga vähimatki ühist. Ja hindamisel on minu jaoks üks olulisemaid kriteeriume see, kui tähtis oli just sellise loo kirjutamine autorile. Mis on muidugi väga subjektiivne, aga ma vähemalt püüan.
Häli Kivisild, “Harjusk”
Taust on huvitav. Oleks justkui 19. sajandi esimene pool, aga enne seda on – nagu Strugatskite “Piknikus” – maha sadanud hulk kõrgemale tsivilisatsioonile viitavat kraami. Osa sellest on arusaamatu, aga igiliikurite jõul töötavaid antigravitatsiooniseadmeid kasutatakse edukalt... Muidugi võib tegemist olla ka tulevikumaailmaga, sõjad on andnud tsivilisatsioonile sajanditepikkuse tagasilöögi ja siinsed maad kuuluvad jälle tsaaririigi koosseisu. Nii et tegevus käib räsitud, haigusi ja nälga täis maailmas.
Intriig saab alguse vastuolust kohusetunde ja armastuse vahel, milles jääb – mitte just valutult – peale esimene. Järgmine valik on siis, kas ravida inimesi algeliste vahenditega või tõhusalt, kuid eneseohverduse hinnaga. Ning just õnnetu armastuse lugu sunnib mõlemat osapoolt valima eneseohverduse. Lõpp jääb natuke segaseks, aga ehk peabki jääma. Kas “metsast leitud” objekt hakkab inimesi ravima, kellegi elujõudu vastu tahtmata? Muidu peaks ju peategelanna mõtlema sellele, mis saab tema kustumise järel tema käes olevast tervendajast.
Mul on tunne, et teema oli autorile tähtis. Et kas just täpselt sellisena, aga see lugu oleks saanud kirjutatud. Sest tõeliselt rasketes oludes (Ukraina...) on meedikute töö alati eneseohverdus, olgu siis füüsiline või vaimne. Igal juhul sobis see lugu kogumikku avama, pani lati paika. Selle lugemise järel jäi loota, et tuleb veel paremaid lugusid, kindlasti ka nõrgemaid, nii et hindeks neli.
Miikael Jekimov, “Läbilõigatud niidid”
Umbes pool tekstist oleks võinud jääda autori ettevalmistavatesse märkmetesse. Linnaplaanid, tsepeliinide sõiduplaanid jms – muidugi võib enda jaoks visandada laiema maailma. Aga ka lühendatud varianti oleks olnud raske lugeda. Just nagu Dickensit oleks lugenud, kuid Dickensit pole ma kunagi suutnud üle viie lehekülje alla neelata. Kui mingit teksti peetaksegi omas ajas stiililiselt värskeks, teemakäsitluselt uuenduslikuks jne, siis paarsada aastat hiljem ei pruugi see nii tunduda. Tänapäeval liigitub dickensilik käsitlus pigem sotsiaalporno alla.
Lisaks üldise viletsuse kirjeldamisele on autor lisanud ka verd ja võitlusi. Huvitava kokkusattumusena tabavad eluohtlikud löögid aga alati peategelase rauast jalaproteesi.
Aga lõpp üllatas meeldivalt. Noormees ja neiu on saatuse keerdkäikude ja kurja kapitalismi tõttu sattunud raskesse olukorda. Nad saabuvad suurde linna, kus elab ainus inimene, kes saaks neid aidata. Kuid otsustavad siis, et aeg juba hiline, läheks parem õlut jooma. Või veel parem, viskit. Ning kogu eelnenud intriigile enam ei mõelda.
See oli punk! Mis tõi hindele kaks rasvase plussi sappa. Ma ei ole kindel, et autorile oli oluline just selle jutu kirjutamine. Oluline oli kirjutada aurupunki ja kombineerida seda etteantud lootuse-teemaga.
Kristjan Sander, “Miljones päev”
Selline “puhas” postapo. Apokalüpsis jääb nägemata, oodatakse ära, kuni viimanegi tolm on maha langenud, ja oodatakse siis veel. Eks siin mängib kaasa autori taust: arheoloogi jaoks on paartuhat aastat sinna-tänna ju pisiasi.
Esiplaanil on parendatud omadustega mees üksinda väga kaugel planeedil oma argiaskeldustega. Ent tõeline tegutseja on tehisintellekt: arvutas välja, et inimkond hävitab end nagunii, valis välja inimesed, kes peaksid üles ehitama uue tsivilisatsiooni, toimetas nad ükshaaval kaugele ära, ajastas nende tagasitoomise, pani nende jaoks valmis varud ja kui pauk oli käinud, läks ka ise kõige kaduva teed.
Väikesed kahtlused ju jäid. Kui need uue alguse loojad ei kannata teiste inimeste läheduses viibimist, võib tsivilisatsiooni ehitamine raske olla. Ning meenusid ka Meelis Friedenthali esimesed Algernonis avaldatud jutud, milles katastroofijärgse maailma taastamist juhendama pidanud tehisintellektid, nn dotsendid olid vähe nagu rikkis või nii.
Nelja teenib jutt juba mõtlemisaine pakkumise eest. Lisaksin veel, et ajapikku saavad head pealkirjad otsa. “Day Million” on Frederik Pohli jutt, mis vähemalt minu jaoks oli esimene postmodernismi ilming ulmes. Oh, oleks see esimene ka viimaseks jäänud...
Artur Räpp, Maarja Kruusmets, “Tume leek”
See lugu oleks võinud ka kirjutamata jääda. Tähendab, ma ei usu, et kirjeldatud olukord autoreid isiklikult puudutaks. Seega on tegemist sekundaarse inspiratsiooniga, kindlasti on “1984”, “Fahrenheit 461” ja hulk muud ulmeklassikat läbi loetud ning sealt pärit oleva põhjal midagi kokku pandud. Kusjuures rõhk on olnud paranoilise ja misogüünse õhkkonna loomisel – eks ikka selleks, et oleks lootus paremale tulevikule. Paraku on seetõttu kannatanud muud komponendid: sündmuste loogika, tegelaste käitumismotiivid. Ka kirjeldatud keskkonna tehnilised lahendused pärinevad nagu erinevatest ajastutest. Paar selgitavat lauset oleksid abiks olnud. Rännulaev, jah, aga kas ka põlvkonnalaev? Tähendab, kas kohale peaksid jõudma need, kes teele asusid, või nende lapsed ehk isegi lapselapsed? Kui kaua juba teel ollakse? Kas peategelanna sündis Maal või juba laevas?
Kolme teenib lugu siiski ära – algajale ulmelugejale võib see isegi huvitavana tunduda.
Meelis Friedenthal, “Õunapuu”
Ma olen sellest loost juba kirjutanud ning jään oma arvamuse juurde. Stoitsistlik (?) väide, et isegi kui sa tead, et homme saabub maailmalõpp, istuta täna siiski üks puu, on ju ilus küll, aga...
On kirjeldatud viimaste aastate ohtlikke sündmusi, nende pealt ekstrapoleeritud uusi ohtusid kuni napilt mööduva asteroidini. Tekstis on ohtralt kultuuriloolisi viiteid, autori jälgitav peategelane on ilmselt üliõpilane, kuid tõejärgses ajastus pidevalt segaduses. Siin ongi nüüd üks põhjustest, miks hopepunk mulle terminina ei meeldi. Kirjeldatud ajahetkel ühistransport toimib, turult saab toitu osta, järelikult toimib ka raharinglus, nälga ei ole, sest toitu jagatakse võhivõõraga. Normaalne maailm, seega, ja punkar ei oleks segaduses, ajaks oma asja.
Ma ei saa aru, miks nii hea kirjanik niisuguse loo kirjutas. Tellimustööna? Hoiatamaks, et üleõppinud intellektuaalid ei ole rasketes oludes eriti eluvõimelised, aga kuni suudavad labidat ja saagi kasutada, võib neist veel asja saada? Sest ma ei usu, et peategelane oleks tema alter ego, väljendaks tema enda mõtteid ja tundeid. Ma ei usu, et autor oleks segaduses, aga jutt oli minu jaoks kehvakene.
Lüüli Suuk, “Welwitschia Mirabilis”
Mulle meeldivad autori artiklid “Reaktoris”, aga kirjanduse mõistmine ei garanteeri veel, et endal kirjutamine alati õnnestuks.
Üks võimalik komistuskivi: iga fantasy või LitRPGga kokkupuutunu teab, mida oodata druiidilt, ravitsejalt, warlockilt vms. Kui kasutada tundmatuid ameteid nagu liivakeerutaja või senomant, olgu siis algaja või edasijõudnu tasemel, jäävad lugejale teadmatuks nende tegelikud oskused ja võimed. Autorile tekib võimalus jänes vajalikul hetkel kübarast välja tõmmata ja öelda, et see käibki ju nii. Tore, et seda pole tehtud, kuid kahtlused siiski jäävad. Sest tegevus on ülemäära lünklik. “Käisid ülesannet täitmas, see oli sulle kindlasti raske, kuid väga hea, et sa sellega hakkama said.” Aga ülesande sisu jääb teadmata. Või, veel tähtsam, kuidas saab kuninganna õukonnast tõrjutud õde kokku panna võimeka, kolme riiki haarava agentidevõrgu, kusjuures tema ümbrus lausa kubiseb mõtetelugejatest? Ning kelle last ta siis nii väga kanda ei tahtnud, et ennast viljatuks lasi loitsida? Miks jäi kohe alguses mõrvalugu lahenduseta? Jne.
Ilmselt oli autori eesmärgiks kirjutada haarav romantiline lugu, mis annaks lootust, et intriigide ja ebamugavate klimaatiliste tingimuste kiuste lahendab armastus kõik probleemid. Koos väga naiseliku (?) kõrvalepõikega, kus väga armunud kangelanna ütleb nädal hiljem oma senisele kallimale: “Ma lähen nüüd mehele, hüvasti.” Et siis välja kukkus mehhiko seep Düüni dekoratsioonidega. Kahju, aga hinne on kaks. Võibolla naislugejatele meeldib rohkem.
Veiko Belials, “Kübeke elutervet vihkamist”
Ma ei tea, kas tees, et lootus tuleb välja teenida, oli juba ammu lahtikirjutamist ootamas. Aga autor on proff, üks neist üsna vähestest, kes oskab ka etteantud teemal kirjutada vägagi hea ja mõjusa loo.
Niisiis, kusagil kosmoses on väga suur baas koos kõigega, mida elu tagamiseks vaja, ning baasi ühes osas elab suur hulk lapsi. Eelloole on vaid vihjatud – sest need, kes veel elus, ei taha seda mäletada. Igatahes tundub, et Maal on elu hävitatud ning vaenlased toimetavad ka mõnedes baasi osades. Nii et kõik täiskasvanud on utiliseeritud, aga lapsed kui kahjutud jäeti ellu. Polegi oluline, kes need vaenlased on – mingi võõrrass või osa inimkonnast, mis kunagi ammu valis teise tee. Lapsed on katkised, seda nii mälestuste tõttu, mida nad mäletada ei taha, aga ka olud on kehvad: söök ja laskemoon on otsa saamas ning kogu aeg peab valvama üht koridori, mille kaudu vaenlased püüavad sisse tungida. Ja siis tekib lootus...
Lugu on täpselt õige pikkusega, detaile on just nii palju kui vaja. See võiks sobiks kulminatsioonihetkeks romaanile, kus oleksid ka “enne” ja “pärast”, aga ma kardan, et niisugune raam muudaks selle episoodi lahjemaks.
Pole põhjust viiele miinust lisada.
Kristi Reisel, “Vein Naanil”
Vaieldamatult minu lemmik selles kogumikus. Puhtakujuline kelmilugu, ei mingit sünkmustades toonides olustikku, kuhu lõpuks siis lootuskiir paistma hakkab, pigem rida keerulisi olukordi, mille üksus ära lahendab. Üsnagi anarhistlike meetoditega, ise reegleid kehtestades. Üksuse moodustavad mees ja zeto – rohelist taksikoera meenutav ablas elukas. Omavahel on neil vahel vaidlemist, kumb on parajasti pealik ja kumb abiline. Tegelastepaar meenutab Michael Swanwicki lugusid Dargerist ja Surplusist, geneetiliselt parendatud koerast ja tema inimesest teenrist.
Pealkiri tekitas natuke segadust, just läbivalt suurtähtedes kirjutatuna. No et miks peaks valama veini tuntud koomiku või lameleiva peale. Aga see oli ka ainus segadus, mis liiatigi varsti lahenes. Lugu on, tundub, mõnuga kirjutatud ja ülejäänud kogumikust erineva tonaalsusega – ning just seepärast oli seda siia vaja. Kindel viis.
Triinu Meres, “Plahvatus Le Gynil”
Oh, mis liigutav pisarakiskuja, olemuselt ehe kosmiline sotsiaalporno. Muidugi, ulmes saab autor mängunupud üles seada just nii, nagu ta seda tahab, isegi kui selles algseisus puudub loogika.
Niisiis, uurib kosmoselaev kaugel-kaugel üht jäätunud kuud, lootes sealt midagi kasulikku leida. Kuule on ehitatud baas ja sinna jäetud üleliigset kola. Siis saab laev kaks korda asteroidiga pihta, hävivad mõned vett ja toitu tootvad seadmed ning muudki varustust. Nii et pärast seda on laevas (vast on aimatav, kelle järgi see oma nime sai) hädaolukorras vajaminevaid kapsleid täpselt ühe võrra vähem kui on laevas olendeid (kõik ei ole inimesed). Tuleb põgeneda tagasi tsivilisatsiooni rüppe, aga ussiaugud liiguvad, sellega on kiire-kiire-kiire. Laevaaju on saanud nime (vist) ühe biseksuaalse lauljatari järgi ja pole just kõige teravam pliiats karbis. Laeva kapten teeb ratsionaalse otsuse, et kuna neil mitte-inimestel on oma kehaehituse tõttu suurem tõenäosus ellu jääda, rändab üks neist elu tagava kapslita. (Et need naeruväärselt nutused elukad on just Bono nime saanud, tundub õiglasena.) Siis tekib vabatahtlik, kes on valmis baasist uue kapsli tooma, riskides mahajäämisega, kui laev ussiaugu poole stardib.
See retk on hästi kirjutatud, ei midagi üleliigset, pinge on üleval. Aga lugu tervikuna... Ehk on autor liiga põhjalikult süvenenud BLM-i materjalidesse või “Onu Tomi onnikesse”. Miks mitte, aga loo hindeks jääb kaks.
Laura Loolaid, “Kiirituskuu sõnnik”
Läbi aegade on kirjanduses mumeelest olnud läbivaks trendiks püüe tuua tegelased lugejale võimalikult lähedale. Ammuvanasti kirjeldati ainult tegevust, jutustaja jälgis seda kõrgelt pilvepiirilt. Hiljem hakati tähelepanu pöörama tegelaste võimalikule motivatsioonile, huvituti sellest, mis toimub fookuses oleva tegelase peas. Ja kõige värskem võte on lasta tegelasel endal rääkida, mida ta näeb, kuuleb või mõtleb, ilma mingite jutustajaisiku kommentaarideta. See siin on lugu, mille võib julgelt kuulutada 21. sajandisse kuuluvaks.
Maa või vähemalt kirjeldatav piirkond on tugeva radioaktiivse saaste alla jäänud juba mitu põlvkonda tagasi, nii et elus on vaid sellega kohanenud mutandid. Peategelane on üsna noor tüüp, ei poiss ega tüdruk, nagu ta korduvalt rõhutab. Mutandina on ta mõtteprotsessid tänapäevastest mõneti erinevad – nagu ka mõisted. Ja kuna elukeskkond on talle tuttav, siis ta sellele eriti ei mõtle, lihtsalt täheldab, et möödus sellest või rääkis tollega. Koos veel noorema tüdrukuga otsustavad nad suletud kindlusest välja pääseda ja minna varandust otsima. Ning siis algavad seiklused...
Meie jaoks ehk võõras, aga kirjeldatud maailma ilmselt sobiv on moraal, milleni tegelane jõuab: küllus on kurjast, küllusel ei tohi lasta tekkida, sest see teeb laisaks.
Maksimumhindes pole jällegi kahtlust.
Manfred Kalmsten, “Tapjaprints”
Karm haldjalugu. Mis sarnaneb küll viikingiloole – selgub, et Odinil ja Lokil on ka haldjate maailmas tegemist. Jutustada korraga kahte lugu, olevikust ja sellele eelnenud minevikust ei olegi nii lihtne, kui tahta, et üleminekud oleksid sujuvad. Antud juhul on see õnnestunud, ka on lugu konkreetne, mis vaja, saab öeldud, üleliigsete detailideta. Ainus asi, mis mind kahtlema pani: kui kakskümmend aastat päev päeva kõrval vähemalt kümne hõbetaalri eest õlut juua, siis nõuab see ulatuslikke ressursse, peategelane elab aga pagenduses ja tema lahkumine hõimu juurest tuli ootamatult ja äkiliselt. Lootusetu olukorra ja lootuse tekkimise tasakaal on paremini paigas kui mõneski teises jutus. Siiiski jääb hinne nelja peale.
Kokkuvõtteks
Kui nüüd püüda midagi üldistavat öelda... Ma olen ennegi avaldanud arvamust, et hea kirjanduse tekkimiseks peab autoril see teema väga südamel olema. Ma ei ole kindel, et see kogumiku kõigi lugude puhul nii oli. Et kas autorid ei ole tõeliselt lootusetusse olukorda sattunud – või siis ei taha sellest (veel) kirjutada. Mis aga tähendab, et päris mitmel korral on läinud suurem osa jõust lootusetu olukorra konstrueerimisele. Õnneliku/lootusrikka lõpu lisamine on ju palju lihtsam. Muidugi saab ju kirjutada suvalisel etteantud teemal, aga kas on mõtet, kui tulemus tehisliku mulje jätab?
Aga. Kogumikus on kolm väga head lugu. See on tubli tulemus. Täheaja kogumikes jääb see number enamasti ühe või kahe peale. Ja kui veel võrrelda, siis näpuvigu või toimetajal kahe silma vahele jäänud lauseid küll on, aga igal juhul vähem kui Lummuri sarja esimestes raamatutes, nii et need ei sega. Seega on tegemist hea (ja ilusa!) raamatuga.
PS: kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks ma anarhismi nii kiivalt kaitsen, siis võib kätte võtta teatmeteose “Anarhia ENSV-s” – mis on üldse üks õpetlik raamat – ja võrrelda, kelle näopilt on seal kõige suurem J