Ulme tõlkimisest

Ulmekirjandust on vaja tõlkida, et eestlased saaks vähemalt mingisuguse aimduse sellest, mida mujal kirjutatakse, mõeldakse ja kuidas saab. 
Arusaadav.

Jah, inglise keelt loetakse, aga juba vene keelega on probleem, mandariini keelest rääkimata. Raamatutõlgeteta mängiks ulmefänn edasi ulmelisi videomänge ning vaataks filme, ent lugeda oleks tal oluliselt piiratum hulk tekste. Ma ei taha inglise keeles ilmuvat halvustada, lihtsalt huvitavat ja teistsugust ilmub (ka) teistes keeltes ning isegi inglise keelt ei oska eestlased alati sugugi nii hästi, kui nad ise arvavad.
Eesti omatoodang ulmekirjanduses on nii väike, et kui meil aastas kolm päriselt head algupärast ulmeraamatut ilmub, on väga hästi läinud. 

Ulmefänn? Kes ta on? Ulmefännide all mõtlen inimesi, kes loevad, mängivad ja vaatavad pigem ulmet kui peavoolus või mingis muus žanris avaldatut, kritiseerivad-arvustavad seda. Kas nad osalevad eestimaise ulmefändomi tegevuses või mitte, pole eriti oluline. Ulmefännid on olemas – inimesed, kes eelistavad ulmet. Ei eelista seepärast, et see oleks kuidagi lihtsakoelisem või kergem sisse võtta – see pole – vaid seepärast, et see kõneleb nende fantaasia ja maailmatunnetusega otsesemalt. „Mis oleks, kui ...” on osadele inimestele palju huvitavam küsimus kui: „Kas maailm võib olla selline?” 
Vastused, muide, on hulgale inimestele palju igavamad kui küsimused. Mulle endale näiteks. Kui raamat üritab anda mulle vastuseid, ma nüüdseks solvun teravalt. Kui olin noorem, võtsin vastused vastu, üritasin nende järgi elada ning see tegi mulle nii palju halba, et nüüdseks ma ei pea vastuseid andvat kirjandust enam täisväärtuslikuks. 
Kaldusin kõrvale. Ulmekirjanduse tõlkimisest pidin kirjutama, mitte sellest, milline kirjandus mulle meeldib.

Ulmekirjandust tõlkides tuleb küllap teha täpselt samasugust tööd kui muud kirjandust tõlkides. Millist täpselt, ei tea ma õigupoolest täpselt öelda. Seni olen tõlkinud mõned jutud ning seda igasuguse teoreetilise baasita. Kõhutunde pealt. Aga on mõned nüansid, mis just ulme tõlkimise juures eriti vägevalt mängima asuvad ning kavatsen need nüüd lühidalt ja selgelt lahti kirjutada.

 

1) Terminid. 
Kui mõni varasem tõlge on sellise asja või olendi kohta kasutanud terminit, mis rahva sekka läinud ja kinnistunud, ei ole ükski selle konkreetse sõna teismoodi tõlkimine enam vilunud ulmelugeja jaoks vastuvõetav. Isegi kui uus on täpsem. Isegi kui uus on loomingulisem. Lugejatele, kes pole päris lapsed ning ei avasta uut lugemismaailma, on „valesti” tõlkimine äärmiselt häiriv. Mis eeldab (vähemalt täiskasvanutele suunatud) ulmekirjanduse tõlkijalt, et ta oleks ulmevallas suure lugemusega ning tuttav varasemate tõlgetega. 
Näited: „urruauk” „Tšempionide eines”. „Metsmardus” „Röövlitütar Ronjas”. „Ussiauk” või „ussiurge” kosmoses reisimise jaoks on ka tõlgitud termin, ent ma isegi ei tea, kust pärit. Võimalik, et selle algallikas on päris füüsikaraamat. 
Veidi teemat laiendades läheb antud punkti alla ka massiline oigamine ja hammaste kiristamine „Sõrmuste isanda” tõlgitud nimede üle. Kuitahes head põhjused sel ka olid – ja ma möönan, et need olid head – ei kustutanud miski neist „Kääbikut” lugenud ja sealtkaudu nimedega tutvunud lugejate pahameelt. 
Eriti madala läve taha jäävad kinni need tõlkijad, kes tõlgivad sarja mitte-esimest osa ja pole esimest-esimesi kas tõlgituna lugenudki või on pealiskaudselt. Ehk siis osad terminid (ja nimed) on järjepidevad, osad mitte. 
Sellised juhtumid on päris kohutavad. 
Ei, ma ei too näiteid. Ent need on olemas, ausõna.

 

2) Erinevused filmi või/ja mängu või/ja raamatu vahel.
Üldiselt sellised küsimused esile ei kerki. Film on film, raamat on raamat, et nad 1:1 ei haaku, on normaalne, eks? Välja arvatud kui populaarsest ulmeraamatust tehakse film või sari teises keeles, kui algne raamat on, tollesse keelde on tõlgitud omamoodi ning eesti keelde teistmoodi – ja korraga ei ole enam raamatutõlge filmi või sarja vaadanule arusaadav. 
Ulmefännid kalduvad olema kirglikud ja jälgima sama lugu erinevates formaatides. Film-raamat-koomiks-sari-arvutimäng samast asjast läheb väga tihti kaubaks igal või vähemalt mitmel rindel. Nii et kui Andrzej Sapkowski „Nõiduri” ameerika-sarjas on Jaskieri nimetõlkena kasutusel „Võilill” (sest Buttercup on muuseas naisenimi) ja tegelikult poola keeles on Jaskeri tähendus „Tulikas”, oli minul esmalt sarja ning alles siis tõlkeraamatutega tutvununa suur segadus. Lugesin ja lugesin ning alles tüki aja pärast taipasin, et Tulikas on sama tegelane kui Võilill. Selleks võis isegi mitu raamatut minna, et valgus mu peale langeks ja arusaamine tekiks. Vähemalt allmärkus võinuks olla!
Järele mõeldes: mitu raamatut ikka minna ei saanud. Nii nürimeelne ma ka ei ole.
Kuigi: kui veel järele mõelda, siis see vist ikka ei ole ulme eripära ja sedasorti segadusi võib ka muidu ette tulla. Ulmes see vast segab lugejat tõenäolisemalt ainult.

 

3) Mis on „päriselt” võimalik ja mis mitte ning kas seda peaks lugejale märkusena teatama. 
See nüüd väga õudust ja imeulmet-fantaasiakirjandust ei puuduta, vaid on kõrgtehnoloogilise kirjanduse murekoht. Täpsemalt, nüüdseks vananenud arusaamadel põhineva kõrgtehnoloogilise ulme teema.

On üsna levinud arusaam, et teatud tasemel tehnoloogia on maagiast eristamatu ning selle toimimispõhimõtteid teoses lahti seletada esiteks ei tasu ja teiseks ei saagi. Ent samas on tehnoloogilisi seletusi palju kirjutatud, küllap kirjutatakse veelgi ja teose väärtust need ära ei kaota. „Mis oleks, kui ...” hetke teaduslike avastuste raames on väga kujutlusvõimet üles küttev küsimus ning hulk head ulmet on just nimelt selle pealt sündinudki. Hiljem teadus areneb, arusaamad muutuvad, ent raamatud jäävad. Näiteks Verne’i me loeme rahulikult edasi ja peame klassikaks, teades, et tema tehnoloogilised imed ei ole tegelikult võimalikud ja on hulk pisiasju, millele ta tähelepanu pole pööranud.

Mis on tõlkija vastutus seal, kus (võimalik, et ammu surnud) autor tõsise tooniga täiesti hullu juttu ajab? Miks peaks tõlkija olema füüsikast teadlikum kui suvaline üheksanda klassi mitte-eriti-hea õpilane? Kas ma lugejana tegelikult üldse tahaksin, et mõnusa Veenusel toimuva džungliseikluse suvalises kohas tervitaks mind allmärkus: „Tegelikult pole .... aastast teadaolevalt Veenusel džungleid ega üldse elu.” Kas see poleks nagu allmärkus osale „Meremaa võluris” sisalduvale tekstile, et tegelikult teadaolevalt inimene linnuks muutuda ei saa?
Ega ma teagi. Me pole sedasorti märkustega harjunud ning muinasjutt on muinasjutt, seda ei pea lahti seletama. Piparkookidest maja kõlbmatus elanike ilmastiku eest kaitsmiseks, Lumivalgekese keha mittelagunemine klaasist kirstus ning samas pöialpoiste täielik mittehämmastumine selle üle ja muu säärane ei vaja ju märkusi? Lõppude lõpuks on ka Verne’i peal üles kasvanud lapsed täiskasvanuna igati teadlikud, et tema kirjeldatud maailma tööpõhimõtted on täiesti teised kui tegelikus maailmas. 
Ent ometi oleks tore näha allmärkusi stiilis „lähtuvalt Xyz teadustööst aastal 1917 ja järgnenud teaduslikest avastustest võib öelda, et allveelaevaga 7 kilomeetri sügavusele sukeldumine ja jälle pinnale tõusmine tapaks meeskonna, sest rõhumuutus on liiga suur, et inimkeha seda üle elaks”. Kui raamat on kirjutatud mitte kui muinasjutt, vaid „mis oleks, kui oleks nii?”. siis peaks lugeja olema võimeline eristama, mis on teadlikult tehtud muutused raamatumaailmas pärismaailmaga võrreldes ja mis lihtsalt autori ignorantsus. Ning suvaline seitsmenda klassi õpilane – jaa, ka nemad loevad – võiks saada vähemalt allmärkuse, mis ütleks talle, et kõike, mis kirjas, ei tasu tõena võtta.
Pole tõlkija vastutus? 
Ega ma ei nõuagi. Aga oleks tore. Ideaalses maailmas võiks niimoodi teha.

 

3.5) Osalt samasse lahtrisse kuuluvaks küsimuseks võiks arvestada alternatiivajalugude kommenteerimised-järelsõnad-eessõnad.
Alternatiivajalugu on kahtlemata üks ulme alamžanridest, armastatud ja levinud. Täiesti kindlalt ka ulme, isegi kui see pole „Napoleoni ajastu, aga lohedega” nagu Temeraire-i lood või „kuidas Maavalla mehed Kuu peal käisid” „Saladusliku tsaari” stiilis. Ent kuigi tulepalle ei lenda ja skafandritesse ei poeta, kuigi tegu ongi lihtsalt alternatiivajalooga tähenduses „aga kui oleks hoopis sedasi juhtunud”, oleks lugejale abiks, kui ta teaks, mis osas tema loetav variant üldse ulmeline on. Nõukogude ajal – mida vähemalt minusugused spetshariduseta profaanid peavad tõlkimise osas üpris kuldseks ajajärguks, vähemalt sellest ajast kõlama jäänud tõlked tundusid läbimõeldud ning põhjalikud – olid allmärkused ka näiteks levinumaid piiblilugusid selgitamas, vihjed ja topelttähendused said võimaluse lakoonilise kommentaari abil kui mitte elada, siis vähemalt eksisteerida ka lugeja jaoks, kes asjast masti ega mändi ei jaganud. 
Teatav baasteadmine, mingisugune „me kõik teame, kuidas Napoleonil läks” on lugejalt eeldatav.

Ning samas ei pruugi tal seda olla.
Ainult lollidel ei oleks?

See on nüüd koht, kus mus lööb välja võitlev neuroeriline. Et inimene mõnda asja ei tea või et ta ei loo ühendust „aa, nad rääkisid SELLEST!” ei tähenda, et ta loll oleks. Lollus on hoopis teine asi, oskamatus mõelda, aga teadmiste puudus ei ole lollus. Allmärkused või eessõnad – järelsõnadest on ses asjas vähe abi, kuna neid loetakse enamasti PÄRAST raamatu läbilugemist – mis fakte väljendavad, ei ole lugeja lolliks pidamise maiguga. Need just nimelt aktsepteerivad erinevusi. „Jah, on täiesti võimalik, et lugeja seda asja ei tea – pole hullu midagi, tõlkija märkus aitab!” 
Muide: loomulikult pole neil (meil) enamasti diagnoose, aga minu meelest tarvitseb vaid ulmefänne, fändomis või ei, vaadata ja kohe on näha, et enamik neist (meist) on kuidagipidi neuroerilised.
Jah, tõlkijad sageli samuti.
Ulme tõmbab igasuguseid „imelikke”.

 

4) Tõlkija loomingulisust ei hinnata.
Järgnev ei ole pigem tõsi ulmefänni osas, kes ei ole samas ulmefändoni aktiivne liige. Tema on enamasti täiesti rahul ja vahel lausa armastab tõlkija tööd, ent tõenäoliselt ei väljenda ta seda kuskil. Selliste inimeste kohta on ka raske mingit statistikat teha, sest keegi tegelikult ei tea, kui palju neid on ja kes nad on.

Ja isegi ulmefändomi liige võib täiesti rahul olla. Kuid häälekas ja oma arvamust valjult väljendav ulmefänn fändomis on enamasti veidrat laadi konservatiiv, kes inglise keeles uuendusliku ja omapärase keelekasutuse heaks kiidab, ent eesti keeles veidigi ebatavalist kohates virisema hakkab: „Halb tõlge!” „Häirib tugevalt!” „Nii ei ole vaja!” Samamoodi ei salli ta vähimatki keeleerilisust kodumaistes algupärandites ja hakkab kohe kaebama. 
Võibolla ta inglise keeles lugedes ei pane tavalisest erinevat keelekasutust tähele või loeb raskused keelega oma halva keeleoskuse süüks, ent eesti keeles paneb tähele ja on häiritud? Ehk siis ta on konservatiiv kogu aeg, kuid see on märgatav, kui ta loeb tõlkeid või omakeelset algupärandit? Igatahes on väga suur võimalus, et kui tõlkija midagi uuenduslikku ja omapärast teeb, hakkab ulmefändomi häälekam osa hädaldama.

Loomulikult võiks ja isegi peaks ikka loominguliselt tõlkima. Lihtsalt loota, et lugeja tänulik on, võib olla liiga palju loota.

 

Mõtlen, mis mõtlen, rohkem ulmespetsiifilisi tõlkeprobleeme pähe ei tule. Ulmet on ju igasugust – poeetilist ja sünkmorni, sotsiaalselt tundlikke muinasjutte ja üpris skemaatiliste tegelaste suuri kosmoseseiklusi, noorte armulugusid ja maailmapäästmisi, peaaegu tegevuseta filosofeerimist maailma arengute üle, lakkamatut relvadega vehkimist ja isiksusse süüvivaid sisekaemusi – ulme on kirjandus. Kirjandus on mitmekesine. Tõlgitakse ju peamiselt ikka konkreetset teost, mitte žanri. 
Lihtsalt – lihtsalt mõnd asja tasuks tähele panna.