Ken Liu (http://kenliu.name) on ulmeautor, tõlkija, jurist ja programmeerija. Nebula, Hugo ja World Fantasy auhindade võitjana on tema teoseid teiste hulgas avaldanud "The Magazine of Fantasy & Science Fiction", "Asimov's", "Analog", "Clarkesworld", "Lightspeed" ja "Strange Horizons".
Keni debüütromaan, "The Grace of Kings" (2015) on esimene siidipungi fantaasia sarjast "Võililledünastia". See võitis Locuse parima romaani auhinna ning oli Nebula auhinna finalist. Pärast seda avaldas ta teise osa, "The Wall of Storms" (2016) ning lühijuttude kogumiku "The Paper Menagerie and Other Stories" (2016). Ta on kirjutanud ka Tähesõdade maailmas toimuva romaani "The Legends of Luke Skywalker" (2017).
Ken on ka tõlkinud rea nii peavoolu kui žanrikirjanduse teoseid hiina keelest inglise keelde. Tema Liu Cixini romaani "The Three-Body Problem" tõlge võitis 2015. aastal parima romaani Hugo auhinna - esimese tõlkena läbi aegade. Ta on samuti tõlkinud kolmanda osa Liu Cixini sarjast "Death's End" (2016) ning toimetanud esimest ingliskeelset tänapäeva hiina ulmeantoloogiat "Invisible Planets" (2016).
Ta elab koos oma perekonnaga Bostoni lähedal Massachusettsi osariigis Ameerika Ühendriikides.
Maailm on vihmavarju tähistava kanzi kujuline, ainult et minu viletsas käekirjas on kõik osad proportsioonist väljas.
Isal oleks väga häbi, et ma ikka nii lapsikult kirjamärke maalin. Tõepoolest, ma suudan mitmeid neist veel vaevu kirjutada. Minu ametlik haridustee Jaapanis sai otsa, kui olin kõigest kaheksane.
Ometi kõlbab praeguseks eesmärgiks ka see oskamatult joonistatud märk.
Kuppel seal üleval on päikesepuri. Isegi see moonutatud kanzi on vaid vihje selle suurusele. Pöörlev ketas, mis on sada korda õhem kui riisipaber, on kosmoses tuhandele kilomeetrile laiali laotatud nagu hiiglaslik tuulelohe, millega tahetakse iga viimane kui mööduv footon kinni püüda. See sõna otseses mõttes varjab taeva.
Selle all tilpneb pikk, saja kilomeetri pikkune süsiniknanotorudest kaabel – tugev, kerge ja painduv. Kaabli otsas ripub „Lootusrikka“ süda: elumoodul, viiesaja meetri kõrgune silinder, millesse on pakitud kõik maailma 1021 elanikku.
Päiksevalgus surub purje ja tõukab meid järjest laieneval spiraalsel orbiidil järjest kiiremini Päiksest eemale. Kiirendus surub meid kõiki vastu dekke, annab kõigele kaalu.
Meie trajektoor suundub tähe poole, mille nimi on 61 Virginis. Seda pole praegu näha, sest see jääb päikesepurje taha peitu. „Lootusrikas“ jõuab sinna umbes kolmesaja aasta pärast või nii. Kui veab, siis näevad seda mu lapselapselapselapsed – ma arvutasin ükskord välja, mitu „lapset“ ma peaks lisama, aga mul ei ole see enam meeles.
Elumoodulil pole aknaid, ei mingit vaadet mööda voogavatele tähtedele. Enamikul inimestel on ükskõik, sest nad tüdinesid tähtedest juba ammu. Aga mulle meeldib vaadata laeva alla paigaldatud kaamerate pilti, et imetleda meie päikese, meie mineviku kaugenevat punakat kuma.
***
„Hiroto,“ ütles isa mind ärkvele raputades. „Paki asjad kokku. Aeg on käes.“
Mu väike kohver oli ootevalmis. Pidin sinna veel lihtsalt oma go-mängu juurde panema. Isa kinkis selle mulle, kui olin viiene ja mängides veedetud tunnid olid mu lemmikosa päevast.
Päike polnud veel tõusnud, kui ma ema ja isaga õue läksin. Kõik naabrid seisid oma kottidega samamoodi majade ees ning me tervitasime viisakalt üksteist suvise tähistaeva all. Nagu alati, otsisin ma üles Haamri. See oli lihtne. Nii kaua kui ma mäletasin, oli asteroid olnud peale Kuu kõige heledam taevakeha, ning see läks iga aastaga heledamaks.
Keset tänavat sõitis aeglaselt veoauto, kõlarid katusel. „Tähelepanu, Kurume kodanikud! Palun minge korrapäraselt bussipeatusesse. Sealt väljub piisavalt busse vaksali suunas, kust saate minna Kagoshima rongile. Ärge sõitke oma autoga. Teed peab jätma vabaks evakuatsioonibussidele ja operatiivsõidukitele.“
Kõik pered jalutasid aeglaselt mööda kõnniteed.
„Proua Maeda,“ ütles isa meie naabrile, „las ma kannan Teie kotte.“
„Suur tänu,“ vastas vana naine.
Kui olime kümme minutit kõndinud, jäi proua Maeda seisma ja toetus laternapostile.
„Ainult natuke maad veel, memmeke,“ ütlesin ma. Ta noogutas, aga oli liiga hingetu, et midagi vastata. Ma üritasin tal tuju tõsta. „Kagoshimas kohtute oma lapselapsega. Mina ka igatsen Michi järele. Saate kosmoselaevas tema kõrval istuda ja puhata. Kõigile pidi kohti jätkuma.“
Ema naeratas mulle heakskiitvalt.
„Meil on vedanud, et me siin elame,“ ütles isa. Ta viipas korrapärases rivis inimeste poole, kes suundusid bussipeatusesse, tõsise ilmega puhtas särgis ja kingades noorte meeste suunas, keskealiste naiste suunas, kes oma vanaldasi vanemaid toetasid, puhastele, tühjadele ja vaiksetele tänavatele – kuigi ümberringi oli rahvamass, ei rääkinud keegi valjemini kui sosinal. Tundus, et isegi õhk väreleb tihedatest sidemetest, mis kõigi nende inimeste – perekondade, naabrite, sõprade, kolleegide – vahel valitsesid, niisama nähtamatud ja tugevad kui siidiniit.
Ma olin televiisorist näinud, mis mujal maailmas toimus – rüüstajad karjusid ja pillerkaaritasid mööda tänavaid, sõdurid ja politseinikud tulistasid õhku ja mõnikord ka rahva sekka, hooned põlesid, surnukehad kuhjusid vankuvatesse hunnikutesse, kindralid karjusid hullunud rahvamassidele kättemaksust igivanade vimmade eest isegi siis, kui maailm oli lõppemas.
„Hiroto, ma tahan, et sa seda meeles peaksid,“ ütles isa. Ta vaatas tundepuhangus enda ümber. „Meie tugevus rahvana avaldub just katastroofidega silmitsi seistes. Meid ei määratle mitte üksiklus, vaid suhtevõrk, millega me seotud oleme. Inimene peab saama üle enda isekatest vajadustest, et kõik saaksid kooskõlas elada. Üksikisik on väike ja väeti, aga seotuna, tervikuna, on jaapani rahvas võitmatu.“
***
„Härra Shimizu,“ ütles kaheksa-aastane Bobby, „mulle ei meeldi see mäng.“
Kool asub silindrikujulise elumooduli keskmes, kus see on kiirguse eest kõige paremini kaitstud. Klassi eesotsas ripub suur Ameerika lipp, millele lapsed igal hommikul truudust vannuvad. Kahel pool Ameerika lippu on kaks rida väiksemaid lippe, mis kuuluvad ülejäänud riikidele, mille inimesi „Lootusrikkal“ on. Rea vasakpoolses otsas on lapselikult joonistatud Hinomaru, valge paberi nurgad lokkimas ja kunagi punane olnud tõusev päike loojanguoranžiks pleekinud. Ma joonistasin selle päeval, mil „Lootusrikka“ pardale tulin.
Istun Bobby ja ta sõbra Ericu laua kõrvale. „Miks see sulle ei meeldi?“
Poiste vahel on üheksateist korda üheksateist ruudustikuga mängulaud. Joonte ristumiskohtadele on paigutatud mustad ja valged kivid.
Iga kahe nädala tagant on mul oma tavakohustustest päikesepurje jälgimisel vaba päev ja ma tulen siia, et lastele natuke Jaapanist rääkida. Mõnikord on mul seejuures tobe tunne. Kuidas saan mina neid õpetada, kui mul on Jaapanist vaid hägused poisimälestused?
Aga teist valikut pole. Kõik tehnikud, kes nagu minagi pole ameeriklased, tunnevad, et kooli kultuurilise mitmekesisuse programmis osalemine on meie kohus, ja me õpetame lastele, mida vaid oskame.
„Kõik kivid näevad samasugused välja,“ ütleb Bobby, „ja need ei liigu. Nad on igavad.“
„Mis mäng sulle meeldib?“ küsin ma.
„Asteroid Defender!“ ütleb Eric. „Vaat’ see on hea mäng. Seal saab maailma päästa.“
„Ma mõtlesin sellist mängu, mis pole arvutis.“
Bobby kehitab õlgu. „Malet vist. Mulle meeldib lipp. Ta on võimas ja kõigist teistest erinev. Ta on kangelane.“
„Male on pisikakluste mäng,“ ütlen ma. „Gol on avaram vaade. Selles peetakse terveid lahinguid.“
„Gos ei ole ühtegi kangelast,“ ütleb Bobby kangekaelselt.
Ma ei oska talle midagi vastata.
***
Kagoshimas polnud kuskil ööbida, nii et kõik magasid õues kosmodroomi tee ääres. Silmapiiril paistsid suured hõbedased evakuatsioonilaevad, mis särasid päikese käes.
Isa selgitas mulle, et Haamrist lahti murdunud tükid olid teel Marsi ja Kuu poole, nii et laevad pidid meid igaks juhuks kaugemale viima, süvakosmosesse.
„Ma tahaksin akna all istuda,“ ütlesin ma ja kujutlesin, kuidas tähed mööda voogavad.
„Sa peaksid oma aknaaluse koha kellelegi endast väiksemale andma,“ ütles isa. „Mäletad – me peame panustama, et koos elada.“
Ladusime kohvrid enda ümber seinteks ja viskasime neile lina peale, et päikese ja tuule eest varju saada. Iga päev käisid valitsuse inspektorid varusid jaotamas ja kontrollimas, kas kõik on korras.
„Olge kannatlikud!“ ütlesid valitsuse inspektorid. „Me teame, et asjad liiguvad aeglaselt, aga teeme kõik, mis suudame. Kõigile jätkub kohti.“
Me olime kannatlikud. Osa emasid korraldasid lastele päeviti koolitunde ja isad seadsid sisse eelisjärjekorra süsteemi, et eakate vanavanemate ja beebidega pered esimesena pardale saaks, kui laevad lõpuks valmis on.
Pärast nelja päeva ootamist ei kõlanud valitsuse inspektorite kinnitused enam nii kindlalt. Rahva seas levisid kuulujutud.
„Asi on laevades. Neil on midagi viga.“
„Ehitajad valetasid valitsusele ja ütlesid, et need on valmis, kuigi tegelikult pole, ja peaministril on liiga häbi tõtt tunnistada.“
„Ma kuulsin, et tegelikult on ainult üks laev ja sellele saab koha ainult paarsada kõige tähtsamat inimest. Teised laevad on tühjad kered, petuvärk.“
„Nad loodavad, et ameeriklased muudavad meelt ja ehitavad meiesugustele liitlastele veel laevu.“
Ema läks isa juurde ja sosistas talle midagi kõrva.
Isa raputas pead ja ei lasknud tal jätkata. „Ära räägi selliseid asju edasi.“
„Aga Hiroto nimel – “
„Ei!“ Ma ei olnud kunagi kuulnud isa nii vihast häält tegemas. Ta jäi vait ja neelatas. „Me peame üksteist usaldama, peaministrit ja enesekaitsejõude usaldama.“
Ema näis õnnetu. Ma võtsin tal käest kinni. „Mina ei karda,“ ütlesin ma.
„Nii peabki,“ ütles isa kergendunult. „Meil pole midagi karta.“
Ta võttis mind sülle – mul oli natuke piinlik, sest ta polnud seda teinud sellest ajast saadik, kui ma väga väike olin – ja viipas tuhandetest ja tuhandetest inimestest koosnevale tihedale rahvamassile, mis ümbritses meid igast küljest nii kaugele kui silm ulatus.
„Vaata, kui palju meid siin on – vanaemasid, noori isasid, suuri õdesid, väikesi vendi. Sellises massis oleks paanitsemine ja kuulujuttude levitamine isekas ja vale ning paljud võivad viga saada. Me peame oma kohale jääma ja alati üldist hüvangut silmas pidama.“
***
Armatseme Mindyga aeglaselt. Mulle meeldib hingata sisse tema tumedate lokkis karvade hõngu, lopsakat, sooja, nina kihelema panevat nagu meri, nagu värske meresool.
Pärast lamame kõrvuti ja vaatame mu laemonitori.
Ma jooksutan sellel katkematult vaadet kaugenevale täheväljale. Mindy töötab navigatsioonis ja salvestab mulle kõrge resolutsiooniga kokpiti videovoogu.
Mulle meeldib kujutleda, et ekraan on suur katuseaken ja me lamame tähtede all. Ma tean, et mõnedel näitavad monitorid vana Maa fotosid ja videoid, aga see teeks mind liiga kurvaks.
„Kuidas on jaapani keeles täht?“ küsib Mindy.
„Hoshi,“ vastan ma talle.
„Ja kuidas on külaline?“
„Okyakusan.“
„Nii et meie oleme hoshi okyakusan? Tähe külalised?“
„Nii ei saa öelda,“ kostan ma. Mindy on laulja ja talle meeldib inglise keelest erinevate keelte kõla. „Sõnade muusikat on raske kuulata, kui nende tähendused ette jäävad,“ ütles ta mulle ükskord.
Mindy emakeel on hispaania keel, aga ta mäletab seda isegi vähem kui mina jaapani keelt. Ta palub mul tihti öelda, kuidas on mingi sõna jaapani keeles, ja põimib need siis mõnda enda laulu.
Ma üritan tema jaoks poeetilisi väljendeid välja mõelda, aga pole kindel, kui hästi see mul välja tuleb. „Wareware ha, hoshi no aida ni kyaku ni kite.“ Oleme tähtedele külla tulnud.
„Igat asja saab tuhandel eri moel öelda,“ tavatses isa öelda, „iga väljend on sobilik kindlaks puhuks.“ Ta õpetas mulle, et meie keel on nüansirohke ja paindlikult elegantne, iga lause otsekui luuletus. Keel liigendub sissepoole, välja ütlemata sõnad sama tähendusrikkad nagu välja öeldu, kontekst konteksti sees, kiht kihi peal, nagu teras samuraimõõgas.
Ma tahaks, et isa siin oleks ja ma saaks temalt küsida: „Kuidas öelda, et „ma igatsen su järele“, nii et see kõlaks kohaselt minu kui oma rassi viimase ellujääja kahekümne viiendal sünnipäeval?“
„Mu õele meeldisid täiega jaapani pildiraamatud. Mangad.“
Mindy on orb nagu minagi. See on üks asi, mis meid teineteise juures tõmbab.
„Kas sa mäletad teda hästi?“
„Mitte eriti. Ma olin ainult viis või nii, kui ma laevale tulin. Enne seda mäletan ma ainult palju tulistamist ja seda, kuidas me kõik pimedas peidus olime ja jooksime ja nutsime ja toitu varastasime. Õde oli alati olemas ja luges mulle mangasid ette, et ma tasa oleksin. Ja siis…“
Ma olin seda videot ainult ühe korra vaadanud. Meie orbiidilt tundus, et Maa sinavalge marmorkuul võbeles korra, kui asteroid seda tabas ja siis rullusid laiali vaiksed hävituslained, mis aeglaselt maakera endasse mähkisid.
Ma tõmban Mindy kaissu ja suudlen ta laupa, kergelt, lohutuseks. „Ärme räägi kurbadest asjadest.“
Ta haarab mul kõvasti ümbert kinni, nagu ei tahaks kunagi lahti lasta.
„Mangad – kas sa mäletad neist midagi?“ küsin ma.
„Ma mäletan, et seal oli palju hiigelroboteid. Ma mõtlesin omaette, et Jaapan on nii võimas.“
Ma üritan seda pilti ette kujutada: Jaapan täis kangelaslikke hiigelroboteid, mis üritavad meeleheitlikult inimesi päästa.
***
Peaministri vabandust lasti kõlaritest. Mõned vaatasid seda ka telefonist.
Ma mäletan sellest väga vähe peale selle, et ta hääl kõlas nõrgalt ning ta nägi väga habras ja vana välja. Tundus, et tal on siiralt kahju. „Ma olen inimesi alt vedanud.“
Kuulujutud osutusid tõeks. Laevaehitajad olid valitsuselt raha võtnud, aga ei ehitanud piisavalt tugevaid laevu, mis oleks selleks võimelised, mida nad lubasid. Nad jätkasid pettusega päris lõpuni välja. Kui me tõe teada saime, oli juba liiga hilja.
Jaapan ei olnud ainus riik, mis oma rahvast alt vedas. Kui avastati, et Haamer Maaga kokku põrkab, olid teised maailma riigid tülitsenud, kes kui palju peaks ühisesse evakuatsiooni panustama. Ja kui see plaan kokku kukkus, otsustas enamik neist loota, et Haamer ei taba maad ja raisata raha ning elusid hoopis üksteisega võitlemise peale.
Kui peaminister rääkimise lõpetas, püsis rahvas vait. Siit ja sealt kostus vihast karjumist, aga ka need jäid varsti vakka. Tasapisi hakkasid inimesed oma asju kokku pakkima ja ajutisest laagripaigast korrapäraselt lahkuma.
***
„Kõik läksid lihtsalt koju?“ ei taha Mindy uskuda.
„Jah.“
„Ei tulnud mingit rüüstamist, paanilist tormamist, tänavatel mässavaid sõdureid?“
„See oli Jaapan,“ ütlen ma talle. Ja ma kuulen oma hääletoonis uhkust, mis meenutab isa.
„Ma arvan, et inimesed leppisid oma saatusega,“ ütleb Mindy. „Nad andsid alla. Võib-olla on see kultuuriline eripära.“
„Ei!“ Ma pingutan, et peita tuldägedust oma hüüatuses. Ta sõnad ärritavad mind nagu Bobby märkus, et go on igav. „See ei olnud nii.“
***
„Kellega isa räägib?“ küsisin ma.
„Dr Hamiltoniga,“ vastas ema. „Me – tema, isa ja mina – käisime koos kolledžis, Ameerikas.“
Ma jälgisin, kuidas isa inglise keeles telefoniga rääkis. Ta tundus justkui täiesti teine inimene. Asi ei olnud ainult tema intonatsioonis ja hääle kõrguses; ta näoilmed olid elavamad ja ta žestikuleeris vabamalt. Ta nägi välja nagu välismaalane.
Ta karjus telefoni.
„Mida isa ütles?“
Ema vaigistas mind. Ta vaatas isa pingsalt ja püüdis ta suust iga sõna.
„No,“ ütles isa telefoni. „No!“ Seda ei pidanud mulle tõlkima.
Pärast ütles ema: „Ta üritab omal moel õiget asja ajada.“
„Ta on sama isekas nagu alati,“ nähvas isa.
„Sa pole õiglane,“ vastas ema. „Ta ei helistanud mulle salaja. Ta helistas hoopis sulle, sest arvas, et kui tema oleks sinu olukorras, annaks ta rõõmuga oma armastatud naisele võimaluse ellu jääda, isegi kui see tähendaks teise mehe juurde minemist.“
Isa vaatas emale otsa. Ma ei olnud kunagi kuulnud, et mu vanemad öelnuks „ma armastan sind“, aga teatud sõnu ei pea välja ütlema, et need tõsi oleks.
„Ma poleks mingil juhul nõus olnud,“ ütles ema naeratades. Siis läks ta kööki meile lõunat tegema. Isa saatis teda pilguga.
„Täna on ilus päev,“ ütles isa mulle. „Lähme jalutama.“
Möödusime naabritest, kes ka kõnniteel jalutasid. Tervitasime ja küsisime üksteise tervise järele. Kõik tundus tavapärane. Haamer hõõgus videvikus meie peade kohal isegi eredamalt.
„Sa kardad vist hirmsasti, Hiroto,“ ütles isa.
„Kas nad ei ürita rohkem päästelaevu ehitada?“
Isa ei vastanud. Hilissuvine tuul kandis meieni tsikaadide sirinat: "Tsirr, tsirr, tsirrrrr!".
„Ritsika sirin
ei räägi sellest, et viiv
jääb ta surmani.“
„Isa?“
„See on Basho luuletus. Kas sa saad sellest aru?“
Ma raputasin pead. Luuletused ei meeldinud mulle eriti.
Isa ohkas ja naeratas mulle. Ta vaatas loojuvat päikest ja hakkas uuesti rääkima:
„Hääbuv päikesevalgus on mõõtmatult kaunis
kuigi päeva lõpp on nii ligi.“
Ma kordasin endale neid luuleridu. Miski neis liigutas mind. Ma üritasin tunnet sõnadesse panna. „Mul on tunne, nagu limpsiks õrn kassipoeg rinnus mu südant.“
Selle asemel, et minu üle naerda, noogutas isa pühalikult.
„Selle luuletuse kirjutas klassikalise Tangi dünastia-aegne poeet Li Shangyin. Kuigi ta oli hiinlane, on edasi antav tunne vägagi jaapanipärane.“
Kõndisime edasi ja ma peatusin kollase võilille juures. Tabasin ootamatult, et õis oli eriti ilusa nurga all kaldu vajunud. Südames tekkis jälle kassipoja keele kõdituse tunne.
„Lill …,“ kõhklesin ma. Ma ei suutnud õigeid sõnu leida.
Isa kõneles:
„Kumerduv õisik
kollane nagu kuukiir
nii nõtke sel ööl.“
Ma noogutasin. Kujund tundus mulle korraga nii üürike ja nii alatine, just nagu see, kuidas ma väiksena aega olin tunnetanud. See tegi mind veidi kurvaks, kuid samas rõõmsaks.
„Kõik on mööduv, Hiroto,“ ütles isa. „Tunnet, mis su südames tekkis, kutsutakse mono no aware. See on arusaam sellest, et kõik elus on ajalik. Päike, võilill, tsikaadid, Haamer ja meie kõik: kõik meist alluvad James Clerk Maxwelli võrranditele ja kõik meist on üürikesed mustrid, mis on määratud lõpuks kaduma, kas siis sekundi või ajastu pärast.“
Ma vaatasin puhtaid tänavaid, aeglaselt liikuvaid inimesi, rohtu ja õhtuvalgust ning mõistsin, et kõigel on oma koht; kõik oli hästi. Jalutasime isaga edasi, meie varjud kokku puutumas.
Kuigi Haamer täpselt meie pea kohal rippus, ei olnud mul hirmus.
***
Minu töö seisneb mu ees olevate indikaatoritulede võrgustiku jälgimises. See meenutab natuke suurt go mängulauda.
Suurema osa ajast on see väga igav. Tuled, mis näitavad, millisele päikesepurje osale survet avaldatakse, vilguvad iga paari minuti tagant samas mustris, kui puri kauge päikese hääbuvas valguses õrnalt pinguldub. Tulede tsükliline muster on mulle sama tuttav kui Mindy unehingamine.
Meie kiirus on juba valguse kiirusele lähedases suurusjärgus. Mõne aasta pärast, kui me piisavalt kiiresti liigume, muudame kurssi ning võtame suuna 61 Virginise ja selle puutumatute planeetide suunas ja jätame päikese, mis meile elu andis, maha nagu kauge mälestuse.
Aga täna on tulede muster kuidagi vale. Tundub, et üks edelanurga tuli plingib sekundi murdosa võrra liiga kiiresti.
„Navigatsioon,“ ütlen ma mikrofoni,“ siin purjejälgimise üksus Alfa, palun kinnitage, et oleme õigel kursil.“
Minut hiljem kuulen kõrvaklapist Mindy häält, mis kõlab veidi üllatunult. „Ma ei pannud tähelegi, aga olime natuke kõrvale kaldunud. Mis juhtus?“
„Ma pole veel päris kindel.“ Ma jõllitan enda ees olevat ruudustikku, üht kangekaelset tuld, mis pole sünkroonis, pole harmooniline.
***
Ema viis mind ilma isata Fukuokasse. „Lähme jõuluostusid tegema,“ ütles ta. „Tahame sulle üllatuse teha.“ Isa naeratas ja vangutas pead.
Läksime läbi toimekate tänavate. Kuna need jõulud võisid Maal viimaseks jääda, oli õhustik eriliselt rõõmsameelne.
Metroos heitsin pilgu meie kõrval istuva mehe ajalehele. Esikülje pealkiri oli „USA annab vastulöögi!“ Suurel fotol naeratas võidukalt Ameerika president. Selle all oli rida muid fotosid, millest osa ma olin juba näinud: esimene eksperimentaalne Ameerika evakuatsioonilaev aastaid tagasi katselennul plahvatamas; mingi mässulise riigi juht televisioonis selle eest vastutust võtmas; Ameerika sõdurid välisriigi pealinna marssimas.
Murdejoonest allpool oli lühem artikkel: „Ameerika teadlased on viimsepäeva suhtes skeptilised.“ Isa rääkis, et mõned inimesed eelistavad pigem uskuda, et katastroofi ei tule, kui tunnistada, et midagi ei saa ette võtta.
Ma ootasin elevusega, et saaks isale kingituse välja valida. Aga selle asemel, et minna elektroonikapoodide kvartalisse, kuhu ma arvasin, et ema mind talle kinki ostma viib, läksime linnaossa, kus ma kunagi varem polnud käinud. Ema võttis telefoni ja tegi lühikese ingliskeelse kõne. Ma vaatasin teda üllatunult.
Siis seisime hoone ees, mille kohal lehvis suur Ameerika lipp. Läksime majja ja istusime ühes kabinetis maha. Üks ameeriklane tuli sisse. Ta ilme oli kurb, aga ta pingutas kõvasti, et mitte kurb välja näha.
„Rin.“ Mees kutsus ema nimepidi ja jäi siis vait. Selles silbis kuulsin kahetsust ja igatsust ja keerulist minevikku.
„See on dr Hamilton,“ ütles ema mulle. Ma noogutasin ja surusin tal kätt, nagu ameeriklased televiisoris teevad.
Dr Hamilton rääkis mõnd aega emaga. Ema hakkas nutma ja dr Hamilton seisis kohmetult paigal, justkui tahaks teda kallistada, aga ei julenud.
„Sa jääd dr Hamiltoniga siia,“ ütles ema mulle.
„Mida?“
Ta võttis mul õlgadest kinni, kummardus allapoole ja vaatas mulle silma. „Ameeriklastel on orbiidil salajane laev. See on ainus, mis neil õnnestus enne sõtta sattumist kosmosesse saata. Dr Hamilton projekteeris selle. Ta on mu… vana sõber ja tohib ühe inimese endaga kaasa pardale võtta. See on su ainus võimalus.“
„Ei, ma ei lähe kaasa.“
Lõpuks tegi ema ukse lahti, et ära minna. Dr Hamilton hoidis mind kõvasti kinni, kui ma jalgadega rapsisin ja karjusin.
Olime kõik üllatunud, et ukse taga seisis isa.
Ema puhkes nutma.
Isa kallistas teda. Ma ei olnud kunagi näinud, et ta seda teeks. See tundus väga ameerikaliku žestina.
„Anna andeks,“ ütles ema. Ta muudkui korrutas nuttes: „Anna andeks“.
„See on okei“, ütles isa. „Ma saan aru.“
Dr Hamilton lasi mu lahti ja ma jooksin vanemate juurde ning hoidsin neist mõlemast kõvasti kinni.
Ema vaatas isa ning ütles selle pilguga kõik ega öelnud mitte midagi.
Isa ilme leebus nagu ellu ärkaval vahakujul. Ta ohkas ja vaatas mulle otsa.
„Sa ei karda ju, ega?“ küsis isa.
Ma raputasin pead.
„Siis on okei, kui sa lähed,“ ütles ta. Isa vaatas dr Hamiltonile silma. „Aitäh, et sa mu poja eest hoolt kannad.“
Vaatasime emaga üllatunult tema poole.
„Üks võililleõis
paiskab hilissügises
seemneid kaugusse.“
Ma noogutasin ja tegin näo, et sain aru.
Isa kallistas mind kõvasti, kiirelt.
„Pea meeles, et sa oled jaapanlane.“
Siis olid nad läinud.
***
„Miski on purje augu teinud,“ ütleb dr Hamilton.
Väiksesse tuppa mahuvad ainult kõige tähtsamad staabiülemad –pluss Mindy ja mina, sest et me juba teame. Pole mingit põhjust rahva hulgas paanikat külvata.
„Augu tõttu vajub laev kreeni, nii et see kaldub kursilt kõrvale. Kui auku ära ei lapita, käriseb rebend suuremaks, puri kukub varsti kokku ja „Lootusrikas“ jääb kosmosesse triivima.“
„Kas me saame seda kuidagi parandada?“ küsib kapten.
Dr Hamilton, kes on olnud mulle isa eest, raputab vanusest valgeks läinud pead. Ma pole teda kunagi nii lööduna näinud.
„Rebend on purje kinnisest mitusada kilomeetrit eemal. Selleks, et keegi sinna jõuaks, kulub mitu päeva, sest purje pinnal ei tohi liiga kiiresti liikuda – risk veel üks rebend tekitada on liiga suur. Ja selleks ajaks, kui keegi kohale jõuab, on rebend liiga suureks kärisenud, et seda lappida saaks.“
Ja nii asjad käivad. Kõik on mööduv.
Ma sulen silmad ja manan vaimusilma ette purje. Kile on nii õhuke, et kui seda hooletult puudutada, tuleb auk sisse. Aga kilet toestab keerukas voltide ja sõrestiku süsteem, mis hoiab purje jäiga ja pingul. Lapsena vaatasin, kuidas see kosmoses avanes nagu ema volditud origami.
Kujutlen, kuidas ma sõrestiku konstruktsioonile kord kinnituskaabli külge haagin, kord lahti võtan, ise purje mööda liueldes nagu tiigi pinda riivav kiil.
„Ma jõuaks sinna seitsmekümne kahe tunni jooksul,“ ütlen ma. Kõik pööravad minu poole. Selgitan oma mõtet. „Ma tunnen sõrestiku mustrit hästi, sest olen seda kaugelt kogu elu jälginud. Ma leian kõige kiirema tee.“
Dr Hamilton kõhkleb. „Sõrestik ei ole sellise manöövri jaoks ette nähtud. Ma ei valmistunud kunagi sellise asja jaoks.“
„Sel juhul peame improviseerima,“ ütleb Mindy. „Pagan võtaks, me oleme ameeriklased. Me ei anna kunagi niisama alla.“
Dr Hamilton tõstab pea. „Aitäh, Mindy.“
Teeme plaani, vaidleme, karjume üksteise peale, töötame öö läbi.
***
Kaablit mööda elumoodulist päiksepurjeni ronimine on pikk ja vaevarikas. Mul kulub selleks peaaegu kaksteist tundi.
Las ma kirjeldan oma nime teise kirjamärgi abil, milline ma välja näen:
tähendab „õhku tõusma“. Kas näete seda äärmist vasakpoolset? See olen mina, kaabli külge kinnitatud, kiivrist paar antenni välja turritamas. Mu seljal on tiivad – antud juhul raketid ja lisakütusemahuti, mis tõukavad mind üles suure helkiva kupli suunas, mis terve taeva ära varjab, päikesepurje õhkõrna peegli poole.
Mindy jutustab minuga raadioside kaudu. Räägime üksteisele nalju, jutustame saladusi, kõneleme asjust, mida tahame tulevikus ette võtta. Meil saavad jututeemad otsad, nii et ta hakkab mulle laulma. Eesmärk on mind ärkvel hoida.
„Wareware ha, hoshi no aida ni kyaku ni kite.“
***
Aga üles ronimine on ülesande lihtne osa. Teekond sõrestikuvõrku pidi augu juurde on palju raskem.
Ma lahkusin laevast kolmkümmend kuus tundi tagasi. Mindy hääl on nüüd väsinud, nõrk. Ta haigutab.
„Jää magama, kallis,“ sosistan ma mikrofoni. Ma olen nii väsinud, et tahan silmad kas või hetkeks kinni lasta.
Kõnnin suveõhtul mööda teed ja isa on mu kõrval.
„Elame vulkaanide ja maavärinate, taifuunide ja tsunamide maal, Hiroto. Meie eksistents kitsal planeedi pinna ribakesel jalge all põleva tule ja pea kohal laiuva jäise vaakumi vahel on alati olnud ebakindel.“
Siis olen tagasi oma skafandris, üksi. Kuna mu tähelepanu hajus hetkeks, löön seljakoti purjetala vastu ära, nii et üks kütusemahuti pääseb peaaegu lahti. Jõuan sellest viimasel hetkel kinni haarata. Mu varustus on viimase võimaliku grammini kergeks tehtud, et saaksin kiiresti edasi liikuda, ja eksimusteks ruumi pole. Ma ei saa endale millegi kaotamist lubada.
Üritan unenäost lahti saada ja edasi minna.
„Ometi on just teadlikkus surma lähedusest, igas hetkes peituvast ilust see, mis aitab meil vastu pidada. Mono no aware, mu poeg, on osadus universumiga. See on meie rahva hing. See aitas meil meelt heitmata elada üle Hiroshima, elada üle okupatsiooni, elada üle puuduse ja ähvardava hävingu.“
„Hiroto, ärka üles!“ Mindy hääl on meeleheitlik, anuv. Ma võpatan üles. Kui kaua ma nüüdseks pole magada saanud? Kaks päeva, kolm, neli?
Umbes viiekümnel teekonna lõpukilomeetril pean purje sõrestikust lahti laskma ja ilma kinnituseta ainult rakettide toel edasi liikuma, liueldes purje all, samal ajal kui kõik see liigub kiirusel, mis on lähedases suurusjärgus valguse kiirusele. Juba see mõte paneb mul pea ringi käima.
Ja äkitselt on isa jälle minu kõrval, hõljub kosmoses purje all. Me mängime partii god.
„Vaata edelanurka. Kas sa näed, et su armee on kaheks jaotatud? Minu valged kivid piiravad varsti terve selle rühma ümber ja vangistavad nad.“
Ma vaatan sinna, kuhu ta osutab, ja näen, et seal on kriis. Seal ongi tühimik, mida ma ei märganud. See, mida ma pidasin üheks armeeks, on hoopis kaks eraldi rühma, mida lahutab auk. Ma pean järgmise kiviga augu kinni panema.
Ma peletan hallutsinatsiooni minema. Ma pean selle lõpuni viima, pärast seda saan magada.
Minu ees rebenenud purje sees on auk. Meie kiirusel võib isegi väike tolmukübe, mis ioonikilbist läbi pääseb, hävingu kaasa tuua. Augu sakiline serv laperdab päikesetuule ja kiirgussurve käes kergelt kosmoses. Kuigi üksik footon on imepisike, tähtsusetu, sellel pole isegi massi, siis palju footoneid koos suudab taeva suurust purje liikuma panna ja tuhandet inimest edasi tõugata.
Universum on imeline.
Tõstan musta kivi üles ja tahan selle tühjale kohale asetada, et oma armeed ühendada.
Kivi muutub mu seljakotis olevaks lappimiskomplektiks. Manööverdan oma tõukuritega, kuni hõljun täpselt purjerebendi all. Näen läbi augu tähti meie ees; tähti, mida keegi laevas pole palju aastaid näinud. Vaatan neid ja kujutlen, et ühel päeval taastub ühe ümber neist uueks rahvaks kokku sulanud inimkond peaaegu välja suremisest, alustab uuesti ja õitseb jälle.
Asetan rebendile ettevaalikult paiga peale ja panen leeklambi tööle. Lasen rebendi leegiga üle ja tunnen, kuidas paik sulab, laiali valgub ja purjekile süsivesinikuahelatega sulandub. Kui see tehtud saaks, pihustaks ma paiga peale hõbeda-aatomeid, et need ladestuks ja moodustaks läikiva peegelkihi.
„Kõik toimib,“ ütlen ma mikrofoni. Ma kuulen taustal summutatud juubeldusi.
„Sa oled kangelane,“ ütleb Mindy.
Ma kujutlen, et olen Jaapani manga hiigelrobot ja naeratan.
Leeklamp turtsub ja kustub.
„Vaata hoolikalt,“ ütleb isa. „Sul on vaja järgmise kiviga too auk kinni panna. Aga kas sul tasub seda ikka teha?“
Raputan leeklambi külge kinnitatud kütusemahutit. Tühi. Ma lõin selle mahuti purjetala vastu ära. Kokkupõrge tekitas ilmselt lekke ja paikamise lõpule viimiseks pole piisavalt kütust. Paik laperdab õrnalt, ainult pooleldi rebendile kinnitatud.
„Tule praegu tagasi,“ ütleb dr. Hamilton. „Täiendame su varusid ja proovime uuesti.“
Ma olen surmväsinud. Kui kõvasti ma ka ei pingutaks, et jõuaks ma siia sama kiiresti tagasi kui enne. Ja kes teab, kui suureks auk on selleks ajaks rebenenud? Dr Hamilton teab seda niisama hästi kui mina. Ta lihtsalt tahab, et ma sooja ja turvalisse laeva tagasi läheks.
Minu mahutis on endiselt kütust, kütust, mis on mõeldud tagasitee jaoks.
Isa ilme on äraootav.
„Saan aru,“ ütlen ma aeglaselt. „Kui ma järgmise kivi siia tühimikku panen, ei jõua ma tagasi väikese rühma juurde kirdes. Sa vangistad nad.“
„Üks kivi ei saa korraga kahes kohas olla. Sa pead valima, poeg.“
„Ütle mulle, mida teha.“
Ma vaatan vastust otsides isale otsa.
„Vaata ümberringi,“ ütleb isa. Ja ma näen ema, proua Maedat, peaministrit, kõiki meie Kurume naabreid ja kõiki inimesi, kes meiega koos Kagoshimas, Kyushus, kõigil kodusaartel, kogu Maal ja „Lootusrikkal“ ootasid. Nad ootavad, et ma midagi peale hakkaks.
Isa hääl kõlab vaikselt:
„Tähed säravad
kõik me vaid rändajad,
muie ja nimi.“
„Ma leidsin lahenduse,“ ütlen ma dr Hamiltonile raadio kaudu.
„Ma teadsin, et sul tuleb midagi pähe,“ ütleb Mindy uhkelt ja õnnelikult.
Dr Hamilton on mõnda aega vait. Ta teab, mida ma plaanin. Ja siis: „Hiroto, aitäh sulle.“
Ma võtan leeklambi kasutu kütusemahuti küljest lahti ja ühendan selle enda seljas oleva paagiga. Panen lambi tööle. Leek on ere, terav, justkui valgusmõõk. Karjatan enda ees footoneid ja aatomeid, muudan nad tugevuse ja valguse võrgustikuks.
Tähed teisel pool purje on jälle kinni pitseeritud. Purje peegelpind on täiuslik.
„Korrigeerige kurssi,“ ütlen ma mikrofoni. „Kõik on valmis.“
„Teade vastu võetud,“ ütleb dr. Hamilton. Tal on kurva mehe hääl, kes üritab mitte kurvana kosta.
„Sa pead enne tagasi tulema,“ ütleb Mindy. „Kui me praegu kurssi korrigeerime, pole sul ennast kuhugi kinnitada.“
„Pole midagi, kallis,“ sosistan ma mikrofoni. „Ma ei tule tagasi. Kütust ei jätku.“
„Me tuleme sulle järele!“
„Te ei oska sõrestikul nii kiiresti orienteeruda kui mina,“ ütlen ma talle õrnalt. „Keegi ei tunne selle mustrit sama hästi kui mina. Selleks ajaks, kui te siia jõuate, on mul õhk otsa saanud.“
Ma ootan, kuni ta uuesti vaikseks jääb. „Ärme räägi kurbadest asjadest. Ma armastan sind.“
Siis lülitan ma raadio välja ja tõukan ennast kosmosesse, et neil ei tekiks kiusatust tarbetut päästemissiooni välja saata. Ja ma kukun alla, kaugele, kaugele allapoole purjevõlvi.
Vaatan, kuidas puri eemale pöörleb ja tähed täies hiilguses nähtavale tulevad. Päike, nüüd juba väga ähmane, on ainult üks täht paljude seast, ei tõuse ega looju. Ma triivin nende seas, üksi, olles samas nendega üks.
Kassipoja keel limpsib mu südant.
***
Liigutan järgmise kivi tühjale kohale.
Isa teeb täpselt sellise käigu, nagu ma arvasin, ning mu kirdenurga kivid on läinud, saatuse hooleks jäetud.
Aga mu pearühm on kaitstud. Nad võivad tulevikus isegi kosuda.
„Võib-olla ikkagi on go-mängus kangelasi,“ ütleb Bobby hääl.
Mindy nimetas mind kangelaseks. Aga ma olin lihtsalt õige mees õigel ajal õiges kohas. Dr Hamilton on kangelane, sest ta projekteeris „Lootusrikka“. Mindy on ka kangelane, sest ta hoidis mind ärkvel. Mu ema on ka kangelane, sest ta oli nõus minust loobuma, et ma ellu jääks. Mu isa on ka kangelane, sest ta näitas mulle, mida ma pean tegema.
Meid määratleb see, kus me teiste elude võrgustikus paikneme.
Vaatan go-laua peale järjest kõrgemalt, kuni kivid üksteise sisse sulanduvad ja muutuvad suurteks liikuva elu ja tuikava hingeõhu mustriteks. „Üksikud kivid ei ole kangelased, aga kõik kivid koos on kangelaslikud.“
„Ilus päev jalutamiseks, eks?“ ütleb isa.
Ja me kõnnime koos mööda tänavat, et jätta meelde iga ajalik rohulible, iga kastepiisk, iga viimne kui sureva päikese kiir, mõõtmatult kaunis.
Tõlkinud Kudrun Tamm.