"Postimehe" 13.12 kultuurilisas "AK" sõnastas Alvar Loog järgmise mõtte, mida allakirjutanu täiel määral jagab:
"Tunnistan, et minu ideaaliks on alati olnud ulmekirjandus, kus ulmeline element pole mitte eesmärk omaette (kui kirjanduslik fetiš või sportlik väljakutse fantaasiale), vaid eelkõige või üksnes vahend mingite täiskasvanulikku elu- ja kunstitunnetust kandvate ideede väljendamiseks. Hindan ja armastan teoseid, milles ulmežanr on kui katseklaas, ulmeline element kui katalüsaator; teoseid, mis ei ürita näidata lugejale mitte üksnes kirjutaja fantaasia võimekust, vaid öelda ulmežanri pakutud (kõver)peegli kaudu midagi uut ning kaasa- ja järelemõtlemisväärivat inimliku eksistentsi kohta laiemalt."
Esimeseks meelele ja keelele tuleva näitena nimetab ta Arkadi ja Boris Strugatski näidendlikku romaani "Miljard aastat enne maailmalõppu" (1976-77, e.k. 1987). Kõrge hinnanguga Vendade teosele allakirjutanu loomulikult ühineb ja toob omalt poolt näiteks Michel Faberi "Imelike uute asjade raamatu" (2014, e.k. 2016), milles Lääne-Euroopa autor arendab sama teemat, mida Vennad suuremas osas oma loomingust - kõige tähtsam jääb alati Maale.
Pole eriti oluline, kummalt poolt alustada - kas kirjanik konstrueerib oma "täiskasvanuliku idee" jaoks sobiva ulmelise tegevusmaastiku või vastupidi, arendab välja "täiskasvanuliku idee", mis sobib ulma, mida soovib kujutada. Naudinguga loetav kirjandus tekib siis, kui need üksteisele midagi juurde annavad. Ulmekirjandus pakub oma idee käsitlemisel võimalusi rõhutusteks ning hüperboolideks, millest olme külge klammerdumine ilma jätab. Läbi sajandite on kirjutatud saatuse poolt lahku viidud armastajatest - kuid paigutades nad eri tähesüsteemidesse (nagu seda teeb Faber), saab seda teha mõjusamalt kui varem.
Teadusliku fantastika põhiolemus ei seisne allakirjutanu meelest aga aastasadu jutustatud lugude nüansseerimises fantastika abil. Teadusliku fantastika igavene leitmotiiv, selle olemasolu õigustus ning juur, millest idaneb kõik ülejäänu, on inimese kohtumine tundmatuga. Keskpärastes või headeski ulmejuttudes spekuleeritakse sellise kohtumise asjaolude ning ühiskondlike järelmite üle. Suurepärastes juttudes muudab kohtumine peategelast. Seda võib täie õigusega öelda ka "Miljardi aasta..." kohta: Maljanov pole viimasel leheküljel enam see inimene, kes esimesel.
Peavoolu kirjanduse klassikas on selliseid transformeeruvaid tegelasi hulganisti. Kõigile usutavasti tuttava keskkooli kohustusliku kirjanduse hulgast võib nimetada näiteks Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" või siis Gert Helbemäe "Ohvrilaeva" peategelasi vastandina Honore de Balzaci hullumeelselt staatilisele isa Goriot'le. Nii Dostojevski kui Helbemäe puhul kohtub protagonist naistegelasega, kes tema senistesse arusaamadesse ei mahu. Ulmekirjanduses aga on "võõras" reeglina ebaisikuline, tõepoolest võõras nii autorile kui lugejale, temaga kokku juhtuvast tegelasest rääkimata. See annab autorile suurema vabaduse oma peategelase isiksusega mängimiseks, kuid muudab ühtlasi ulmekirjanduse kõledamaks - seal, kus peavoolu kirjanduses on mõni teine tegelane, on ulmes Salapärane Tundmatu.
Eesti ulmest õnnestunud dünaamilise peategelase näite leidmine on paraku raske. Eks see vist on üks eesseisvaid verstaposte žanri küpsemise teel.