Lihavõttekaardid hirmutasid Bill Burtonit rohkem kui jõulukaardid.
Ta üritas kindlaks teha, kust ta foobia pärit on, ning läks sellega nii kaugele, et hakkas lugema vanaaegsete tähtpäevakaartide välimuse kohta. Tema sõbrad muidugi naeraks tema üle lugemise pärast, aga kogu vajalikku teavet maja teabepangas ei leidunud.
Ta avastas, et 20. sajandil tähtpäevakaardid olid lihtsalt tselluloidile trükitud pildid ja sõnad – nagu näiteks „Rõõmsaid jõule“ või „Rahulikke pühi“. Sada aastat hiljem tulid kaardid e-kirja teel, isegi kui kiri oli alles. Siis tulid need Facebooki ja WhatsAppi kaudu, tavaliselt pildid või filmilõigud, järjest vähema ning vähema tekstiga. 2035. aastal läksid moodi hologrammid, aga päris hulluks läks asi pärast 2060. aastat, kui kolmanda põlvkonna Holo-Up’i asemele tuli neljas ning reaalajas töötavad printerid suutsid teha isegi tehisverd.
Loomulikult kadus koos lugemise moest minekuga möödanikku ka kirjutamine. Kogemusi enam ei kirjeldatud, vaid taasloodi. Reeglit „Show, don’t tell!“ sai nüüd võtta sõna-sõnalt.
Sellepärast vihkaski Bill Burton lihavõtteid rohkem kui jõule. Jõuludeks sai ta talle, väikesi eeslikesi, vastsündinuid – aga lihavõtted kujunesid parajaks katsumuseks. Viimati oli tema elutoa vastuvõtuplatvormil nii palju Kolgataid ja Jeesuse kannatusi, et kogu ta maja uppus verre ning holoarve AB-grupi vere raiskamise pärast röögatu. Ta sõbrad olid tundnud vajadust saata talle üks ja sama parajasti populaarne kaart Jeesuse piitsutamise, ristilöömise ja igal mõeldaval viisil piinamisega.
Piiks ehmatas teda. Keegi oli ta varahommikusest blokeeringust mööda pääsenud. Ta tormas elutuppa printeri juurde, et seda käsitsi taastada, kuid liiga hilja. Vastuvõtja oli juba avanenud ning toa keskele projitseeritud valgus võttis kähku replitseeritava kuju: elusuuruses inimene, lihast ja verest. Eriti verest.
„Jumal olgu sinuga, mu poeg!“ ütles Jeesus.
Bill oli teda eelmisel aastal näinud, nii et ta mängis kaasa, otsides midagi uut. „Aamen,“ vastas ta.
„Ma tulin Juuda järele. Ta reetis mu.“
Bill Burton kehitas õlgu. „Pole teda sel aastal näinud.“
Jeesus tõstis sõrme. „Ega sa mulle ei valeta, poeg? Sa ei peida Juudast oma kodus? Ega oma hinges?“
Bill istus tüdinult oma tugitooli ja replitseeris kvartsist klaasi ühe viski. Ta oli seda kaarti saanud juba rohkem kui sajal korral. Kui Holo-Up’i rahvas ka oli välja andnud uuenduse, polnud seda veel kuskilt näha.
Lunastaja lõpetas oma etteaste ning kaart lõppes tavalise teatega, mis käibis jua Facebooki ajal: „Isikule, kes selle kaardi saab, kuid ei saada seda seitsmele sõbrale edasi, tuleb seitse aastat halba õnne…“
Ta pani masina vihaselt kinni, keeldudes teadet edasi saatmast.
Järgmisel hetkel kisti ta oma istmelt. Ta polnud enam oma toas tugitoolis. Ta reisis kuhugi. Ümbritsetud ainult valgusest. Siis ilmus keegi ta ette. Tolle nägu tundus tutav. Jah, see oli Charley, ta sõber Charley, ainult et ta polnud Billi toas vastuvõtjas; Bill oli tema toas vastuvõtuplatvormil.
„Jumal olgu sinuga, mu poeg!“ kuulis Bill ennast ütlemas.
„Jumal küll… Kas ma olen Jumal!?“ küsis ta endalt.
„Aamen,“ vastas Charley.
„Ma tulin Juuda järele.“
Ta mõtleski tegelikult Juuda peale, mitte ainult ei küsinud tolle järele. Reetmine oli igavene, alati oli kuskil mõni Juudas.
„Ta ei ole siin, Issand!“
„Isikule, kes selle kaardi saab, kuid ei saada seda seitsmele sõbrale edasi, tuleb seitse aastat halba õnne…“
Isegi kui ta seda avalikult ei tunnistaks oli Charley kui mitte just päris kristlane, siis vähemalt traditsionalist. Bill Burtoni meelehärmiks taaskäivitas ta kohe teate, saates selle edasi seitsmele sõbrale.
Bill pani oma silmad jälle kinni, et reisi tuled teda ei pimestaks. Juhtuvast hoolimata tundis ta, et on täis lootust. Kuus sõpra veel ja ta saab oma mugava elu tagasi.
Järgmisele sihtkohale lähenedes tuli talle veider mõte. Seitse versiooni temas reisimas seitsmes eri suunas… Milline neist tagasi tuleb?!
Ta ei mõelnud hetkekski, et inimestel võinuks ikka veel olla usku ja tema koopiate arv võiks aina kasvada ja kasvada, igal aastal surres ja tagasi tulles.
Lõppude lõpuks, kas Jeesusega just nii ei juhtunudki?!
Tõlkind Kristjan Sander.