Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia. Koostanud Raul Sulbi. Tartu: Viiking, 2019. 368 lk.
On vast teada, et Asimov ei kuulu mu lemmikkirjanike hulka. Üsna lihtsal põhjusel: suurejoonelisi ideesid illustreerivad tuimavõitu, intriigidevaesed süžeed ja pealispinnalised tegelased, kellele on raske kaasa elada. Nii on minu ülesanne siinkohal koostaja/väljaandja eessõna vaimustunud tooni pisut tasakaalustada. Asimovi fännidele on raamat nagunii maiuspala, ent päriselt ei saa unustada ka Ruckeri jt teoste austajaid, kelle jaoks asimov (väikse tähega) on sõna naeruväärse, mingist kolmest seadusest kinni pidava roboti kohta.
Triinu Meres, "Tegi-tegi-tegi-tuld". Neile, kes - nagu mina - pole "The Ugly Little Boyd" lugenud, võiks ju olla veel paar lauset tausta kohta. Aga Asimovi stiili on hästi tabatud, st loos midagi eriti ei juhtu ja tegelaste hingeelust me eriti teada ei saa. Ideedki, mida edasi antakse, pole liiga keerulised. Esiteks, kui teil on plaanis külastada eelajaloolist aega, siis võtke kaasa võimalikult palju veekindlaid tikke. Teiseks, rühmaempaatia ja enese väljendamine ümisemise (mõminaräpi?) teel pole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud.
Kristjan Sander, "Sees". Inspiratsiooniallikat tundmata on raske öelda, kui tähtis on just see tegelaskond. No et reptiloidide-usku naljahambaid leidub ju siingi. Samas on tegelaskonnal teatud isikupära olemas, kuid nad on läbinisti naiivsed, seega siis ilmselt originaalitruud. Mis mulle selle loo puhul meeldis: mõnigi vanema aja ulmekirjanik on osanud tuleviku leiutisi ette näha, ainult mitte nende tuleku järjekorda, ja antud juhul on autor seda jäljendanud. Vihjed loo toimumisajale on kenasti vastuolulised: mõned asjad on praeguseks oma uudsuse ammu kaotanud, mõned osutavad umbes sajandivahetusele, mõned on alles tulemata. Loos on mitmeid seoseid, mis esimesel pilgul tunduvad tähendusrikkad, lähemal vaatlusel aga siiski mitte, nii et mingit uudset läbivat ideed ei oskagi esile tuua.
Tea Roosvald, "Jänesehautis". Susan Calvin lahendab järjekordset robotieetilist pseudoprobleemi. Autor on Asimovi stiilile tõesti väga hästi pihta saanud, lõputuna tunduvad leheküljed on täidetud vestlustega, mis kõlavad peaaegu nagu teaduslikud, kuid ei ole seda siiski mitte. Lisaks nostalgialaksule on lool veel üks kasutusvõimalus. Võtke näiteks rikkis iseliikuv tolmuimeja või muruniitja (kuigi ka kõik muud kodumasinad sobivad) ja esitage sellele veenvas toonis, selge ja valju häälega mõni Calvini monoloogidest. Ma usun küll, et tuju läheb sellest paremaks.
Reidar Andreson, "Heategu". Autor tsiteerib küll alguses robootika kolme seadust, lugu aga keerleb ümber nullinda. Susan Calvin on natuke elusam kui eelmises loos. Veidraks muudab jutu aga Asimovi ettekujutus arvutustehnika arengust. Maal on võimsaimaks arvutiks endiselt Multivac, korrusetäis elektronlampe. Samas on inimkond (või vähemalt ameeriklased) kusagi päikesesüsteemis korraliku baasi ehitanud ja katsetavad seal uut tüüpi raketikiirendit. Kohapealne arvuti, ainult toatäis elektronlampe, vilkuvaid tulesid ja lindikettaid, jääb vahel kiirendiga seotud arvutustega hätta, siis saadetakse andmed Maale Multivacile. Aga kõnetuvastus töötab! Ja inimkonna tuleviku prognoosimisega paarikümneks tuhandeks aastaks saab see arvuti ka hakkama. Robotite positronajud peaksid ju veelgi vingemad olema, ilmselt kujutas Asimov ette, et väga palju elektronlampe on siiski tõhusam kui ainult peasuurune positronaju. Tore, et autor selle paradoksi esile tõi.
Indrek Hargla, "Õnnelik robot". Siin tuleb nüüd esile erinevus profi ja amatööri vahel. Kui amatöör - ja kui inimene teenib elatist millegi muu kui kirjanikutööga, siis ta ju on kirjanikuna amatöör, selles pole midagi häbiväärset - seab eesmärgiks kirjutada midagi Asimovi-laadset ja konstrueerib selle tarbeks mingi loo, siis Hargla, kelle professionaalsuses pole mingit kahtlust, kirjutab endale olulise loo, kasutades Asimovilt laenatut vaid abivahendina, mis annab kirjutamisel vabamad käed. Sest nüüd saab öelda: oh, see on ju ulme, robotid-värgid. Saaks kirjutada samasuguse loo, milles robotite asemel oleks näiteks, noh, immigrantide teine põlvkond. Nii pääseks küll unobtaaniumi jms füüsikalistest ja keemilistest omadustest ning uskumatutest trikkidest magnetismiga, aga tekiksid ehk muud probleemid. Üllatav arusaam magnetismist koos veidrate vandesõnadega võib viia mõtte sellele, et tegemist on paroodiaga, aga ma usun siiski, et allegooriaga. Nii et ainus etteheide oleks ehk liiga Asimovi-aegadele omaselt optimistliku puändi pärast.
Siim Veskimees, "Sulguvate teraskoobaste aeg". Stiil on muidugi õige, selle üle pole põhjust imestada, on ju Veskimees ka ise Asimovi tõlkinud. Kahtlemata tunneb ta põhjalikult ka probleeme, mille üle Asimov mõtisklenud. Aga kuidagi nagu ei haara kaasa see lugu. On küll spioonid ja intriigid ja mure inimkonna kaugema käekäigu pärast, aga minule oleks piisanud (väikeste täiendustega) viimasest peatükist. Üks intriig on nurja läinud, järgmised tuhat aastat ootab inimkonda vaid stagnatsioon ning allakäik, on jäänud ainult - (puänti pole ilmselt ilus välja öelda) - kes midagi muuta püüavad. Lihtsalt minu arvates pole veel üks (või miljon, või ...) uut inimasustusega planeeti see ülim eesmärk, mis inimesi helgesse tulevikku viiks.
Veiko Belials, "Raske piisk pilvest". Kenasti konstrueeritud krimilugu, eks ikka robootika seaduste ümber. Või et mis saab, kui neid natuke ümber mängida. Jutustaja nimevahetuse tagamaid tasub uurida - kui lahendus kohe pähe ei tule. Iseäranis nauditav lugu ilmselt neile, kes saavad aru, mida tähendab "läbimurre maatriksiga kohanduva nanotehnoloogia vallas". Teisalt poleks ehk pruukinud nii väga rõhutada robotite ülimat loogilisust ja ratsionaalsust. Hägusloogikat kasutavad seadmed olid olemas juba Asimovi eluajalgi. (Ja vahel mulle tundub, et see on millegipärast sisse monteeritud ka triikrauda ja pesumasinasse.)
Joel Jans, Maniakkide Tänav, "Inspektor ja planeet". Tundub, et autoritel oli mõnus seda kirjutada, ja siis on ka lugejal lõbusam lugeda. Krimiloos on vähemalt nime poolest kasutatud paari Asimovi asustatud planeeti, üks Asimovil (vist) lahtiseks jäänud mõistatus lahendatakse viisil, mida Asimov ise poleks tõenäoliselt kasutanud, ja roboteid küll nähakse, kuid nad on üsna kõrvalise tähtsusega. Lisapluss kosmosesõidukit täitvate sigarisuitsu pilvede eest - no misjaoks me peaksime meditsiini arendama, kui see ka tuhandete aastate pärast ei suudaks meeldivate tegevuste kahjulikke kõrvalmõjusid neutraliseerida. Kena näha, et meistrile võib austust avaldada ka tema tekstidest väga kõvasti kinni hoidmata.
Heinrich Weinberg, "Patrioot". On see nüüd hea või halb, aga Asimoviga pole see lugu seotud enama kui paari nimega. Pigem käib see igasuguse impeeriumi lagunemisel hooletusse jäänud ääremaal toimuva kohta. Kui keegi illustratsiooni soovib, siis võib proovida näiteks Luganski ümbrust külastada ja pärast kujutleda maa-ala planeedisuuruseks ja kasutatud hävitusrelvad mõne suurusjärgu võrra vingemaks. Aga müüdid ja muinasjutud elavad edasi, olgu olukord nii kehv kui tahes, ikka loodetakse aegadele, mil kõik pirrud kahest otsast ja kuidas see oligi. Weinberg on hea jutustaja ning valdab ka ütlemata jätmise kunsti. Vahel, muidugi, aitab see ütlematajätmine varjata mustkunstniku kübarast paistvaid jänesekõrvu (et mitte öelda "jumalat masinas"). No näiteks mida oli "võluritel" spioneerida ühel hooletussejäänud planeedil, mis kedagi teist ei huvitanud... Jutu raamimine väljavõtetega "Galaktika Entsüklopeediast" on üldiselt ju hea mõte - kui ei tekiks kiusakat küsimust: kui pikalt oleks mõistlik mõnes kohalikus teatmeteoses kirjutada näiteks Turgeli külavanema 1749. aastal maha löönud mehest. Isegi kui ta tegi seda patriotismist.
Veiko Belials, "Asum ja psühhoajalugu". Võibolla kõlalise sarnasuse tõttu meenus psühhoanalüüs. Seal on ka nii, et mõne reaga kirjeldatakse unenägu ja järgneb hulk lehekülgi, millel selgitatakse selle tähendust. Nii ka siin: kohe alguses käib pauk ära ja siis seletatakse pikalt, mis ja miks ja kuidas. Kindlasti saavad Asimovi suurimad austajad isegi pikemalt mõtlemata ära öelda, kuskohas Asimovi kujutletava universumi kujutletavas kronoloogias kirjeldatud sündmus asub. Asimovi loominguga vähem tuttavatele lugejatele see lugu eriti nagu midagi ei ütle - aga nemad ka vaevalt seda lugema satuvad.
Mairi Laurik, "Valesti ajastatud". Millegipärast tundub, et see "Igaviku lõpule" toetuv lugu on kirjutatud mitmes järgus. Algus on hoogne, kuigi reedab puändi. Siis läheb jutt tuumafüüsika arenguloolt - mida küll olekski raske olnud lühikeses jutus parajalt doseerida - senitundmatu temporaalenergeetika peale. Ja lõpuks siis vaidlevad tegelased "Igaviku lõpus" tõstatatud probleemide ümber. See osa on kindlasti huviga äratuntav neile, kes "Igaviku lõppu" lugenud ja sellest ikka veel midagi mäletavad. Ülejäänutele ei ütle arutelud teemal lõpmatus vs igavik paraku midagi. Küll aga võib kaasaegse popkultuuri tundjatel tekkida lõbus lühiühendus: kujutleda B. S. Cooperi asemel S. L. Cooperit füüsika teemadel vaidlemas.
Indrek Hargla, "Einsteini viimased sõnad". Parim on jäänud lõpetuseks; selle kordustrükina avaldatud loo kõrval tundub kogumiku ülejäänud osa kahvatumana, ent kogumik tervikuna vaid võidab. Asimovi kirjeldatud universumist pole siin juttu, küll aga peategelase rollis esinevast Asimovist endast. Tegemist on alternatiivajalooga, mille lahknemispunktiks on see, et Teise maailmasõja ajal tulid tundmatud (jutus "sekkuvad") lendavad objektid ja andsid osapooltele väga selgelt märku, et sõja käik neile ei meeldi. Jõujooned jaotusidki ümber ja maailm sai ehk isegi parem ja puhtam. Alt.ajalugusid on Hargla ennegi kirjutanud, sel korral on lisaks sündmuste ümbermängimisele saanud paljudest meie maailmas ulmekirjanikena tuntud tegelastest füüsikud ja/või poliitikud ning vastukaaluks mõnedest füüsikutest ulmekirjanikud. Küllap rõhutades Asimovi rolli teaduse propageerijana on autor lihtsalt ja arusaadavalt kirjeldanud Hawkingi kiirguse olemust (aga olgu täpsustatud, et isegi alternatiivuniversumis on musta augu temperatuur siiski pisut üle, mitte alla absoluutse nulli). Lool on ka oma moraal, aga mis seal salata, meelde jäävad pigem ootamatud tegelased ootamatutes rollides. Nii ei häiri ka see, et oma seiklustest pajatav Asimov meenutab kohati kedagi Frenchi ühest hoopis teisest maailmast.
Kokkuvõtteks - kindlasti tegutsesid koostaja ja autorid kõige paremate kavatsustega. Ning tulemus näitab, et austusavaldusena tunnustatud kirjanikule võib kirjutada ükskõik mida. Ent tulemus on parem siis, kui autoril on rääkida mingi oma lugu ja ta paneb selle mõne originaalteosega haakuma, mitte ei võta kogu probleemiasetust ja tegelaskonda originaalist üle - isegi, kui see talle endale sügava mulje on jätnud. Muidugi võib sekundaarne inspiratsioon anda suurepäraseid tulemusi, aga ma peaksin primaarset inspiratsiooni siiski olulisemaks. Ootame siis võrdluseks ära ka kogumiku lugudega, millega maailmanimedega ulmekirjanikud Asimovile austust avaldasid.
Üks asi siiski veel. Selle puudumine ei tee käesolevat kogumikku sugugi halvemaks, olemasolek oleks aga teinud veel paremaks. Keegi oleks võinud välja joonistada Asimovi universumi ajatelje, paigutada sellele Asimovi teoste tegevusajad ja olulisemad sündmused, internetis on selleks rohkesti algmaterjali, näiteks https://asimov.fandom.com/wiki/Asimov_Timeline - ning siis näidata sellel teljel ära ka siinse kogumiku lugude toimumisajad. Aga oma väärtus on kogumikul kahtlemata niigi.