Tondilatern

Joel Jans, "Tondilatern". Tartu: Lummur, 2019. 262 lk.

Kaanepilt Meelis Krošetskin, illustreerinud Sander Tulk. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht.

Sari "Teaduse kaardivägi".

 

 

Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme kui eelmainitud, aga siiski) aastast 1990. Hakkasin algul ise kokkuvõtet tegema aga siis selgus, et teisel inimesel on sama asi plaanis. Seega - Jüri Kallas on teinud väga hea kokkuvõtte, mis asub siin: https://ulmebiblio.blogspot.com/2019/12/romaanivoistlusel-auhinnatud-ja…

 

Raamatu osas ootused puudusid, kuna olen Joelilt lugenud kunagi ammu mõnd lühijuttu, peale seda on must auk. "Tondilatern" on kirjanikul ühtepidi neljas romaan, samas esimene, mis on kirjutatud (peaaegu) üksi, esimesed kolm on olnud Maniakkide Tänavaga kahasse. Miks "kirjutatud (peaaegu) üksi"? Sest selle raamatu lähtematerjal ja ideejupid on pärit Maniakkide Tänava kunagi kirjutatud, aga sahtlisse jäetud romaanist "Õnnetuste valitseja", ka on "Tondilaternas" üks peatükk üks-ühele pärit "Õnnetuste valitsejast". Samas ei tule ju ükski raamat nullist ega tühja koha pealt, ikka toetutakse kellelegi või millelelgi.

 

Raamat on enda olemuselt minu silmis hoogne noortekas, ingliskeeli kasutatakse "young adult" (lühendatult "YA") terminit. Peategelaseks on Elva gümnasist Rajar, kes näeb õudusunenägusid, mille keskmes on üks veider masin. Poiss on unetusest üsna vaevatud ning ühel hetkel tuleb ta kooli justkui jaapani multikast välja astunud tüdruk Siiri. Roosad juuksed, "Hello Creepy" kirjaga minikleit, roosa lehviga sukad, lipsukestega kingad. Lisaks on värvikatest tegelastest linna vahel ringijõlkuv mõnevõrra hirmutav ja salapärane joodik Sorts.

 

Raamatu algus on justkui natuke rahulikum, kus kõik toimubki... noortekalikult. Noored saavad tuttavaks, sõbrunemine käib nii, nagu see noortel raamatutes ikka käib. Selline "pole paha", aga tegelikult paljudes raamatutes üsna sarnasel viisil juba korduvalt ja korduvalt loetud. Või filmides nähtud või elus kogetud. Aga ühel hetkel lükkab Jans kogu väikelinna koolivärgi kõrvale ning läheb lahti raamatu põhiosa, kus seigeldakse erinevate maailmade vahet, tulevad mängu külalised mujalt ning terve planeedi saatus ja heaolu on ohus. Ei tahakski selles punktis edasi väga detailseks minna, kuna raamatu põhiline point mu silmis ongi loo jutustamine. Ning Jansil on, mida ütelda.

 

Antud raamatu teeb mu silmis “noortekalikuks” mõningane pealiskaudsus karakteriloomes pluss noored peategelased. Mu enda silmis pole YA “silt” üldsegi halb, kõik inimesed tahavad lugeda ning noorem lugeja on sama tähtis kui vanem. Mõnes mõttes on noorele arenevale taimele veel eriti oluline väärt väetist anda. Hmm, mu allegooria läks nüüd veidraks ja mitut pidi mõistetavaks… :)

 

Kui natuke nokkida sõnastuse poolelt, siis siin ja seal jäi silma apsakaid. Näiteks on lehel 203 lause, kust on ilmselt üks tegusõna puudu jäänud ("Just nagu Sorts oli arvanudki - ta alles hiljaaegu täiesti uude kesta pandud ja ta pole õppinud seda õigesti kasutama.") Lk 208 on sõna "labasid", mille asemel peaks ilmselt olema "lamasid". 210 - "hingeshinge" sõna on muide jummala lahe, võib-olla saan ise valesti aru, aga tundub, et "hinges" on vist selles sõnas autoril liiast. Lk 220 - "kõrvetaska" versus "kõrvetas ka". Eks neid veakesi oli ka varem, ma ei lasknud neist ennast segada, kuna olulisem oli sisu. Aga lõpupoole tegin mõned märkmed.

 

Keelekasutus - hästi korralikult kirja pandud. Tahaks lausa ütelda, et koolilapselikult või siis muul viisil järgides kirjutamise kuldreegleid. Tehniliselt korralik, aga teisalt ei eristu selles vallas paljudest teistest raamatutest. See pole ei hea ega halb, lihtsalt nii on.

 

Kuna ma ise tegelen hobi korras natuke fotograafiaga, siis seal valdkonnas on sama lugu - kuna info liigub tänapäeval palju ning inimestel on loominguks vajalikule tehnikale lihtsam ligipääs, siis on tekkinud väga palju oma teenust pakkuvaid fotograafe, kellest suurem osa teeb Väga Korraliku Keskmise Tulemuse (tm). Mis on tarbijale ainult hea, kuna näiteks ilusat perepilti jõulukuuse all, ilusaid pulmapilte, ilusat akti saab üsna odavalt. Ning tulemus on tõesti hea. Samal ajal on aga kõrval teisi kunstnikke, kellel on see oma kiiks, see omamoodi nüanss, mis teda eristab teistest. Eesti fotomaailmas siis Kaupo Kikkas või Annika Metsla, kelle käekiri on midagi enamat kui tavaline kolmandikureegleid jälgiv turvaline foto.

 

Kuna tegu on siiski esikromaaniga, siis ma ei näe turvalises ning stiililiselt ehk isegi igavas ("ma olen just sarnast raamatut juba varem mitu korda lugenud!") esitamisviisis mingit murekohta, kaugel sellest! Vägagi mõistlik on algul minna õpikuteed mööda, räägitakse ju ka kalapüüdmise kohta, et algul õpi kuival maal selgeks, kuidas on "õige" kala püüda. Ja siis mine kalale ja unusta kõik ära. Tegutse nii, nagu endale sisimas õige tundub, alateadlikult vahel meelde tuletades õpikutarkust. Sama soovin ka Joel Jansile - et head ideed, mõtted ja kutsikalik kirjutamislust säiliksid - aga mingeid vimkasid võiks ka vahel sisse visata. See "miski", see vürts või muu nõks, mis tulevikuromaane teistest sarnastest kõrgemale tõstab. See tabamatu ja raskestikirjeldatav riugas või kunskopp...

 

Minu jaoks näitab selle raamatu väärtust tõsiasi, et lugesin ta läbi paari päevaga. Alustasin bussiga tööle sõites, siis lugesin peale tööpäeva koju sõites, kodus lugesin ka umbes keskööni ja siis otsustasin, et ei, pole vaja Rajari unetust endale tekitada. Seega jätsin raamatust viimased 50 lehekülge veel järgmiseks päevaks, rahulikkudeks ampsudeks. Sest ühtepidi on ju äge raamatust mõnuga läbi ratsutada aga teisalt siis kipub kõik kokku sulama. Aga see selleks, raamat haaras endaga kaasa - ning see on äärmiselt, äärmiselt oluline!

 

Rääkides raamatu tehnilisest poolest siis kohe kaanepilt on pilkupüüdev. Mis endale veel väga meeldis - raamatus on illustratsioone, mida kahjuks väga harva kohtab tänapäeval. Ning kõige lõpuks on lõpus (pun intended) sisukord! See on ilmselt pigem minu kiiks, aga sisukord on mu enda jaoks äärmiselt oluline, annab kiire ülevaate raamatust, autori kirjutamise rütmist ning kiired meeldetuletused raamatu kulgemise kohta. Seega minu poolt aplaus ja kraaps autori suunas kogu sisu toetava osa poolest.

 

Kokkuvõtvalt - äge raamat, nautisin väga ning ootan huviga autori järgmiseid romaane. Mõnda asja võiks enda hinnangul tulevikus kas parandada või teha teisiti - aga samas olen ma lihtsalt üks paljudest raamatukoidest, kelle arvamus on... tema isiklik (ehk isegi ekslik) arusaam. Ei midagi enamat.