Kalev Kerge, "Kaose väli". Eesti Raamat, 2025. 256 lk.
Üldiselt ma teen viimasel ajal enne raamatu lugemist mõnevõrra uurimustööd, et saada aru, kuidas teos mekkida võiks. Kuna antud juhul ei olnud väga palju infot ei autori ega ta varasemate teoste kohta, siis natuke mõtisklesin ja kõhklesin küll - kuna aga raamat tuli mu juurde põhimõtteliselt ise, mu jaoks minimaalse pingutusega, siis mõtlesin, et miks ka mitte see kotisolev põrsas oma hambaga järgi proovida. Etteruttavalt võin ütelda, et mekkis üldiselt päris hästi - ning maitseelamuses oli mitmeid toone, seega mu lugulaulu lõpust hinde vaatamine ei ole ilma juurdekäiva jututa väga informatiivne.
Suurbritannias kasvanud ukrainlane Vladislav ning endine vabatahtlik eriväelane kõnnib mööda kaose välja. Kaos, mis on siia ilmanurka tekkinud inimkäe läbi, kuna teda, neid, meid ümbritseb tuumasõjajärgne maailm. Kes viskas esimese kivi? On sellel enam tähtsust? Jah, veremaa tulistas siin raamatus välja esimesed raketid, mis algul Lääne-Ukraina ning Poola, hiljem ka kaugemate maade ja inimeste eludes uue peatüki keeras. Jah, NATO vastas sellele omapoolse rünnakuga - kuid kui mõlemad pooled on pealaest jalatallani pasaga kaetud, siis mis vahet, kes esimesena sooja lehmakoogi teise suunas lennutas? Ning nüüd on kõik sassis: Vladislavid, Vjatšeslavid, Vadimid, Vladimirid ja Jaroslavid, ei tee alati vahet ei keele ega mundri järgi.
"Me nautisime kohalike meistrite tehtud õlut, tossutasime sigareid ja olime üsna purjus. Mõistus ütles mulle, et peaks meestele selgeks tegema, et tuleb hakata porgandeid ja kapsaid kasvatama, kurke ja tomateid. Vaatasin toas ringi, mehed naersid.
Ei, keegi meist ei hakka niipeagi talutöid tegema. Köögiviljade kasvatamisest ei saa seda, mida me kõige rohkem vajame: adrenaliini, dopamiini ning endorfiine. Oleme sõltlased, kõige paremini tunneme ennast siis, kui on vaja lahendada võimatuna tunduv ülesanne. Inimene on kiskja, arvaku teadlased, mida tahavad. Küsimus on ellujäämises. Isegi silmad on meil suunatud ette, et hinnata saaklooma kaugust, kiirust ja liikumist."
Kui vaadata raamatut läbi liigitava prisma, siis tehniliselt on tegu düstoopiaga, ulmeromaaniga. Praktikas on nii, et 95-97% sisust on see, kuidas inimesed rasketes oludes hakkama saavad ning mõne protsendi jagu viskab autor peale ulmet, mainides siin ja seal, et oli jah põmm ja pauk, raketid lendasid ja seened tõusid, lõpupoole on ka veidi rohkem juttu sellest, et mis siis ikkagi ventilaatorisse lendas. Mina isiklikult seda raamatut klassikalises mõttes ulmeks ei pea - mis pole ka oluline, kuna raamatu rõhk on niiehknaa mujal kui žanrikirjanduses. Kui üldse, siis on tegu pehmekaanelise action-romaaniga, mis räägib meie jaoks vägagi päevakajalistel ning olulistel teemadel. Vladi-sugused pärisinimesed võitlevad juba aastaid Ukrainas täpselt samamoodi nagu väljamõeldud tegelased raamatulehtedel. Seega minesatea, äkki meil on väljamõeldisest midagi õppida; oleks ju tore, kui me oma praegust elu ei keeraks sedavõrd kihva kui see "Kaose väljas" juhtub. Nagu Kalev Kerge tabavalt ütleb läbi Vladka mõtete: "Diplomaatia tähendab silitada koera senikaua, kuni suukorv on valmis pandud."
Sisu on mu lugemiskogemuses juba ridade vahelt natuke läbi kumanud. Maailm keerleb Slava ümber, kes kohtub erinevate inimestega: siin on patsaane, lohhe, mudake, molodetse, tšurkasid, hohole ja tšuvake. Raketid on ära lennanud, maailm sassis ja malenupud pikali kukkunud - kuningad uppis, lipud ära põletatud, vankrid kraavis ja ratsud surnud, sisikonnad nukralt teetolmus laiali. Vladik on omamoodi rambolik supermänn, kes läbi tule, vee ja vasktorude ronib ning sellel käänulisel teel üsna vähe ise kannatada saab. See on üks koht, mille osas ma ise olen raamatu suhtes kriitiline, kuna mida edasi, seda rohkem tekkis küsimus, et kas jääbki nii, et Vladan kütab kõigile vasaku käega kümppi ning jääb ise noast ja tinast puutumata? Eks lugege ise, kuid... jah, natuke tagasilööke oleks muutunud mu jaoks raamatu usutavamaks. Praegu mõjus see kõik mingist hetkest ulmelisena (pun intended) ja ebausutavana.
See ei seganud aga üldsegi mind lugu nautimast. Kalev Kerge oskab hästi kirjutada ning siin saavad kokku hetkel oluline teema, road movie'lik kerge (jajah, kerge ja Kerge) kirjandus ning tsutt on vürtsköömnena ka ulmet sisse visatud. Samas mis seal salata - kui siit raamatust võtta ära Ukraina-veremaa sõjaline taust, siis alles jääks selline "okei" lugu, kus rõhk on kiirel kulgemisel ning iga järgnev lõik võib kaasa järjekordse teemamuutuse. Ning kas ma siis ka tahtnuks, viitsinuks seda lugeda, kui tegevus oleks olnud näiteks kusagil Lõuna-Ameerikas, minu jaoks kaugel maal, kus väiksed mehed sõda peavad pildikasti sees? Ilmselt mitte.
Kokkuvõttes: nagu ma juba ka alguses mainisin, siis autori kohta ei ole midagi teada, st ainus asi, mis ma leidsin, oligi seesama raamat siin, mõned lugemiskogemused ning info kirjastuse kodulehel. Romaani lahtine lõpplahendus viitab sellele, et see pole lõpp, see on alles algus. Seega saab näha, kas ja millal tuleb järg. Ma ise ootan järge küll - ning isiklikult loodan, et äkki muutub lugu natuke sügavamaks ning saab ka tegelaste kohta rohkem teada, nende sisemaailma kohta ka. Sümpaatne debüüt, kulus mul kiirelt ning jäin lugemisega igati rahule.
3/5 ("lihtsuses on võlu")