Katked Siim Veskimehe peatselt ilmuvast kogumikust "Kuu Ordu"
?Noh ? elus?? küsis ?unkto lühidalt, tõustes ja tüdruku rihmu lahti päästes vaevalt sekund peale seda, kui sõjamasina kõht Domi baasi metalset maandumisplatsi puutus.
?Kas see alati põrutab nii?? küsis tüdruk.
?Tead, ma isegi ei teinud meelega,? lausus mees vabandavalt. ?Tõukurväljaga mängides saab ta vajadusel hulga pehmemalt maha.?
Lennuväljast sai ?aht, kui nad liikumist tajumata allapoole libisesid ja selleks ajaks, kui nad välja said, oli ka luuk nende pea kohal sulgunud.
?Miks siin rattaid või tugesid ei ole??
Piloot mühatas. ?Xailoni kest on kõige õhemast kohast 200 millimeetrit. Elektronpingestatud, tavalistest sulamitest seega vähemalt kaks suurusjärku tugevamat soomust. Milleks??
?Hau ?unkto,? kostis teiselt poolt lennukit kannatamatu hääl. ?Mis kuradi pärast sa nii aeglaselt tulid? Lennuk on korras? Esimeses laines läheb kaheksa xailonit, kõige kogenumad piloodid, me peame startima vähem kui kolmesaja seki pärast. Kähku nüüd...?
Ta märkas alles nüüd Marget ja jäi poolelt sõnalt vait, silmitsedes tüdrukut lõbusa imestusega.
?Tema nimi on Marge,? lausus ?unkto. ?Viimased kaks päeva oleme koos magama sattunud ja mulle tundub taas, et elu on elamisväärne. Marge, seda pikka tolgust tuntakse Athosena, kuigi Dumas selle peale hauas teist külge keerab. Ja mis kiire? Ma ei tea rohkem, kui et mul paluti lennuk ära tuua.?
?Väga meeldiv.? Athos noogutas tüdrukule kiirustades ja sõbralikult, ent korraga venis ta naeratus kõrvuni ja ta turtsatas lühidalt, end kohe uuesti tõsiseks sundides. Viimane proovis samamoodi vabalt ja kergelt vastu noogutada, ometi oli võimatu mitte märgata temast õhkuvat kohmetust, kui ta mehe laiale irvitusele kiire mürgise pilguga vastas.
Nad tunnevad teineteist, mõtles ?unkto, ent enne, kui ta selles suunas midagi muud mõelda või teha jõudis, oli Athos uuesti tema poole tagasi pöördunud.
?Merde! Siis ma oleksin ikka pidanud sinuga lennu ajal ühendust võtma. Vaatasin, et sa tuled, ja siis oli tähtsamat teha. Meil on imekähku vaja kõiki, kes lennata oskavad, ja kõiki masinaid ka. Paar meie luurajat ja muud rahvast istub Tokyos hakklihamasinas ja me peame nad ära tooma. Aja endale nüüd kest selga, sellal kui poisid lennukit tangivad.? Ta viipas lähemale koormaroboti.
Nad olid jõudnud lennukite teeninduskorrusele ja selles hiiglaslikus sammastikus käis igal pool nende ümber kiire askeldamine. Platvormid lennukitega liikusid pealtnäha kaootiliselt ringi, tohutud kaheksajalgu meenutavad tankimisaparaadid jalutasid omasoodu ja ka igasugused muud mehhanismid, millest mõned olid kui liikuvad kontorid, kus 5-6 inimest laudade kohale kummardus, hõljusid esimesel hetkel täiesti suvalistes tohuvabohus edasi-tagasi. Inimesedki, kes jooksusammul lennukitest sisse ja välja liikusid, ei jätnud põgusal vaatlemisel mõtestatumat muljet. Marge teatud pettumuseks ei heitnud keegi talle pikki imestunud pilke. Mõni küll vaatas teist korda, inimesed naeratasid kiiresti, kui nende pilgud kohtusid, ent see oli kõik.
?Antarktika, Põhjatäht ja suurem osa Madagaskaril ning orbiidil baseeruvatest ei osale ? aega pole. Me läheme madallennul, meie taga tuleb teine ja kolmas laine, praegu kokku 60 xailonit; peaks jätkuma ? nende asi on julgestada meid ja omakorda ära korjata, kui keegi esimestest maha jääb. Lisaks teeb orbitaalkaitse kolm dessanti.?
Kõike seda rääkides karjatas Athos samal ajal kolme robotit, kes asju lennukisse laadisid. ?Pommitavad ka ja teevad üldse mäsu. Läheme otse kaitsepolitsei laboratooriumite katusele. Igas lennukis on seitse-kaheksa sõdurit ? sinuga tulen mina, paari meest peaksid sa veel tundma.? Ta jõnksatas peaga parasjagu end ja varustust kiiresti luugist sisse toppivate meeste poole; poolpaljas ?unkto, kes endale sellal kirudes lahinguskafandrit selga ajas, noogutas samuti lühidalt möödaminnes visatud tervitustele.
?Õppinud sõdureid on ka vähe,? jätkas Athos. ?Hideakit peaks hoitama kusagil siin all.? (Kuna ?unktol polnud aega ja Margel võimalust virtuaali vaadata, jäi selgusetuks, kus see ?siin? on.) ?Üks Dweller-tüüpi robottank on metroos, kakskümmend sekki enne maandumist põletab see vertikaalse kanali läbi kompleksi. Nad tõenäoliselt proovivad meie kutte vähemalt tappa kui me kusagil mõttesse jääme, nii et asjaga on kuradi kiire; praegu nad ilmselt üritavad neid lahti kloppida. Kas on küsimusi? Lennukis jõuad ka vaadata.?
?Kas nende xailonite pihtasaamine on kuidagi asjaga seotud??
Athos norsatas. ?On küll. Kutid läksid mütsiga lööma ? seitsme lennukiga ja ilma katteta. Kohe kui teade vahelejäämisest tuli.?
?unkto oli varustuse endale ümber saanud ja hüppas paar korda kohapeal, et proovida, kui mugavalt see istub. ?Läksime. Las keegi hoolitseb Marge eest, kuni tagasi tulen.? Ta suudles kiiresti tüdrukut, kes natuke unustatuna seal nende juures seisis ja pöördus luugist sisse tagasi ronima.
Marge vaatas neile parasjagu segaduses ja abituna järele, mõistatades, kas ja kuidas ta peaks end enne starti lennuki lähedusest koristama.
?Tule peapulti. Pärast, kui dessant on läinud, näitan sulle, kuspool eluruumid on.? Tema kõrval seisis üks noorepoolne naisterahvas. Marge vidutas silmi ja noogutas kiiresti, taibates, et tegu on hologrammiga. Ta järgnes sellele, püüdes ära arvata, kui võimas pidi olema laserprojektor, mis nii suures ruumis korraliku kujutise andis, ja miks seda seal üldse tarvis oli. Kolmemõõtmelisi liikuvaid kujutisi, mis korralikud välja nägid, kasutati tavaliselt kümnekonna meetri raadiuses...
Naine juhtis ta liikuvale platvormile, ja teatas: ?Ma kaon nüüd ära,? pisut enne, kui nad seinani jõudsid. Platvorm tuhises läbi laskuvate koridoride, tegi paar sujuvat kaart ja peatus siis tohutus võlvlaega ruumis. Selle keskel umbes trepiastme võrra ümbritsevast lagedast põrandast kõrgemal poodiumil istus pultide taga tosinkond meest ja naist, too talle ?vastu tulnud? näitsik nende hulgas. Kõik nad vaatasid kuhugi ülespoole. Marge vidutas silmi, kuid teine tundus ehtne olevat. Ta astus lähemale ja poodiumile jõudes ahmis õhku ? ruum hajus, ta näis seisvat kindluse harjal vaba taeva all ja ta sai ka kohe aru, mida nad kõik vahtinud olid ? igas suunas nende ümber startisid parasjagu xailonid; tal oli hea meel, sest tänu sellele ei pannud keegi teda tähele ja ta sai vaikselt ringi vaadata ning ennast koguda. Tegelikult oli rumal niiviisi ehmatada, sest igasugustes pettepiltides polnud ju midagi uut, kõik kohad olid neid täis, kuid siinse tehnika reaalsusetase oli palju suurem, kui parimatelgi teatri- või ööklubiprojektoritel.
?Nii, Frank, nüüd on sul hetk aega, anna mulle oma roboti juhtimine.? Mornil pilgul lendava xailoni kabiinis istuvate inimeste poole pöördunud idamaalase toonis oli niipalju loomuliku autoriteeti, et tüdruk tahtmatult sammu tagasi astus, soovimata juhuslikult ta teele ette jääda.
?Kohe...? uriseti kujutiselt. ?Ikkagi, Tamako, ehk seletaksid mulle, miks seda tarvis on??
Tüdruk tõmbas järsult õhku läbi nina. Tamako! Üks Ordu senati liikmetest...
?Mul on vaja sealtsamast campusest tavalise telefoniliini kaudu üks kõne võtta. Kyoto toast.?
?Ta peilitakse suhteliselt ruttu välja. Ma tahaks seadme võimalusel terveks jätta.?
?Meil on sinna seintesse ammu mõned omad juhtmed veetud. Ma saan nende abil liinile ühenduda nii, et su rott ise on katusel. Terminal leitakse tõenäoliselt mõne seki jooksul. Ütleme, et 60 sekki kulub politseil kohalejõudmiseks ja veendumiseks, et läheduses ei ole kedagi, kuid ühendus kestab. Veel ehk samapalju kulub arusaamiseks, kust liinile ühendutakse ja paar korda niipalju kaevamiseks. Siis leitakse haruliin ja läheb veel vähemalt paarsada sekki, et mööda torusid jälitades aru saada, kus teine ots olla võiks. Minimaalselt 400 sekki, tõenäoliselt palju rohkem. Mulle piisab 200-st. Peale seda tuleks talle anda korraldus peitu minna ja vagusi püsida.?
?Kui me teda seal enam ei vaja, võiks talle ju robotpüüduri järele saata?? Marge tundis ära Athose hääle.
Tamako mõtles hetke ja noogutas siis. ?Kas mõni Alduse satelliitidest on sobiva koha peal? Jah...? Ta kirjutas klaviatuuril. ?Maila, tegele sellega. Kaua see lendab??
?Oota...? Üks naistest rääkis kellegagi ilmselt läbi virtuaali. ?Robot startis. Minimaalselt 1140 sekki.?
?Rotil on kütusevaru...? Tamako uuris mingeid jooniseid. ?Frank, aita Mailat, kuni sa ise ka ühenduses oled. Võiksite TI-dele programmi anda ? las su robot tõuseb kohe peale side lõppu õhku ja lendab nii kiiresti ja kõrgele sondi laskumise suunas kui saab, ja nad põkkuvad õhus.?
?Olgu, nii saab tunduvalt kiiremini küll... Mis numbril ta helistama peaks??
?Ma ise...? mühatas Tamako ja tõusis, libistas justkui end kogudes käega üle näo. Natuke aega valitses vaikus.
?Saad sa tegelase kohe kätte?? küsis üks teine laua ümber istuvatest meestest. ?Kui sul läheb 200 sekki, peaksid sa juba lähema 100 seki jooksul ühenduse saama. Kui keegi peab enne xailonite kohalejõudmist midagi tegema...?
Tamako mühatas, sirutas vasaku käe klahvideni ja lõi sisse mingi numbri. Ta sulges hetkeks silmad ja ta kujutis kahekordistus ? ilmselt tahtis ta rääkida virtuaali kaudu, et kõrvalised hääled teisele poole ei kostuks, samas aga oleks ruumis näha ja kuulda, mida räägitakse.
Puldil vilgatas tuluke ja kostus ettevaatlik ?Hai??
?Nobuyuki Kojima, Tamayuki desu.?
Marge, nagu ilmselt paljud teisedki seal ei osanud jaapani keelt, kuid kõrvalt TI-monitorilt oli praktiliselt samal hetkel võimalik tõlget lugeda.
?Jah?? veelgi ettevaatlikumalt.
?Me kohtusime kaheksa aastat tagasi Malaisias ja käisime Okinawal. Ma olen kindel, et sa mäletad mind suurepäraselt ja ilmselt tead sa ka, millega praegu tegelen, nii et ma ei pea sissejuhatusele aega raiskama. Sinu käes on 2 meie inimest ja mõned, kes meiega koostööd teevad. Nad peaksid asuma praegu sealsamas, kus sina, Utsunomiyas kaitsepolitsei laboratooriumites Kasumigaseki 2-4-17. Sa tead, et Kuu Ordu ei jäta mitte kunagi oma inimesi hätta ja ilmselt ei ole sulle üllatus, et me neile järele tuleme. Nobuyuki-san, sa tead, kes olen mina ja mina tean, kes oled sina. Sa oled pärit Chinost, see on pisike küla Yatsugatake mägede jalamil, Naganos. Sul elab seal sugulasi, õdede ja vendade lapsi ja lapselapsi. Las ma räägin sulle ühe loo. Oli kunagi selline riik, mida kutsuti Nõukogude Liiduks. Millalgi peale teist maailmasõda avastasid muslimid, et sõjaliselt ei ole neist muule maailmale vastast ja meeleheites pöördusid terrorismi poole. Lähis-Idas hakati Lääneriikide diplomaate ? ja hiljem ka tavalisi kodanikke, kui ideaalid äriks üle läksid ? pantvangideks võtma. Üks kord rööviti ka Nõukogude diplomaat. Nad ei teinud seda enam kunagi, sest vaata ? selle asemel, et ametlikult väärikalt väita, et nad ei suhtle terroristidega, päriselt aga seda siiski tehes, et inimest elusalt tagasi saada, hakkasid venelased tapma röövijate sugulasi, üks päevas, kuni pantvang oli vabastatud. Mis sellest järeldub? Väga lihtne ? kui sa tegeled terrorismiga, saad sa seda teha ? terrorism on ju alatu ja räpane relv! ? ainult niikaua, kui sa suhtled kellegagi, kelle eetilised tõekspidamised takistavad sulle sama mõõduga vastata. Ma imetlen ja austan kahekümnenda sajandi liberaalset demokraatiat ja olen nõus, et teatud mõttes on see inimmõtte tipp. Kuid see muudab sind kaitsetuks nende ees, kel on halvem moraal kui sinul. Terrorism elas ainult sel sajandil, sest see on mõttetu taktika, kui vastane on sama hoolimatu ja julm. Nobuyuki Kojima, ma ei nõua sult, et sa oma kodumaa reedaksid, ma annan sulle vaid nõu meie inimeste tapmisega pisut hiljaks jääda. Sest kui meie inimesed surevad, pühime me Chino maa pealt.?
Natuke aega sumises liinides vaikus. ?Nad uurivad haruliini ja Jaapani õhukaitse avastas laskuva roboti,? kommenteeris keegi vaikselt.
?Oota, Tamayuki,? kostis kauge hääl. ?Hideaki on surnud.?
?Jah? Kuidas see juhtus??
?Ta avas tule, kui me teda kinni võtta üritasime.?
?Me ei jäta teda ikkagi sulle.?
?Ma tean.?
Veel umbes kakskümmend sekundit valitses liinil vaikus. Marge silmad leidsid lõpuks ühelt konsoolilt ühenduse aja ja Tamako katkestas kõne täpselt 200 juures. Maila ees konsoolil oli näha ilmselt simulatsioon, mis näitas, et translaatorrobot startis kohe selle järel.
Keegi mees ühe xailoni kujutisel mühatas. ?Sul on hea lubada, Tamako. Aga mis sa siis teed, kui sa ühel päeval oma lubadusi täitma pead??
Tamako vaatas rääkijat raskel pilgul. ?Zoltag, siis ma täidan selle, olgu ma neetud, ja see jääb minu südametunnistusele. Ordu täidab alati oma lubadused. See on ainus võimalus tagada, et meid tõsiselt võetakse.?
***
Selig sättis oma varustust, mingi balloon pääses ta käes lahti ja veeres üle põranda eemale. Mees hüppas sellele järele, koperdas vastu üht tooli ja loivas kirudes oma tooli poole tagasi.
?Katsu mitte rabeleda!? sisistas juhise taha tardunud ?unkto läbi hammaste.
?Vabandust,? pomises Selig.
?Mitte ainult sellepärast, et sa häirid,? selgitas piloodi kõrval istuv Athos. ?Lennuk kõikus, ma nägin. Me oleme allpool veepinda, eelmise lennuki lainenõos ja see näeb kuradi ohtlik välja.?
?Pidid sa ütlema,? mühatas keegi tagantpoolt. ?Miks me looke teeme??
?Seal on üks laev,? osutas ?unkto peaga, sõrmed mänglemas täpisjuhtimise kuulidel.
?Jaapani oma??
?Ei tea,? vastas piloodi eest taas Athos. ?Aga ei riski, et ta teatab, ja ainult igaks juhuks teda põhja lasta ka ei taha.?
?Lõpuks peaks ta ju lihtviisiliselt kuulma??
?See on lõpuks. Me liigume M6-ga, oleme juba linnas, kui tal ükskord kõrvatrummid lähevad.?
?Kohe jõuame kaldale...? pomises ?unkto. Athos lülitas korraks endale esimese lennuki ekraanid, sest ainult see hoidis end pool meetrit laineharjadest, nende endi ekraanidel polnud peale voogava vee ja tühja taeva midagi, orienteerusid nad ju radarikaardi ja positsioneerimissüsteemi järgi.
?Mis vallid need kalda ümber õieti on?? küsis piloot kaardile osutades.
?Tsunamikaitsed,? selgitas Athos. ?On praktiliselt piki kogu rannikut. Kus eeltõkkeid ei ole, on kohati kuni kolmkümmend meetrit kõrged. Alus on kodutuid ja muid asotsiaale täis ja kui tuleb tõsine laine, mis üle lööb (nagu kaheksakümne neljandal aastal), siis nad upuvad ära.?
?Augud sees??
?Ega ta polegi mõeldud pidev olema... Läheme sisse Yokohama sadama väravast.?
?Uau, mis see on?? heitis ?unkto arvutikujutisele ja seejärel ekraanile, kus kogu Jaapanipoolne taevas oli korraga heledaks löönud vaatamata sellele, et oli keskpäev. Kaskaadidena veiklesid seal taevast sulametallist virmalised, sinakast lõõsast tornaadod tantsisid ringi ja veel laiemat ala kattis pimestav-sätendav tulevihmakardin.
?Aldus ründas. Tõepoolest ? uau... A-faas käivitus, meil on kakssada kolmkümmend sekki, kuni Dweller endale lae kaela laseb. Selle ajaga tulistavad nad muide välja üle kuuesaja tuhande erineva laengu.?
?On alles pilt, ka mina pole sellist varem näinud,? kviteeris esimese lennuki piloot Zoltag, kelle kujutis oli hetk tagasi ekraanile tekkinud. ?Tõusen kõrgemale, nii et lained kaovad... Zero! Sadamas tulistan mina, Hisgata liinil läheme lahku ja enne elamukvartaliteni jõudmist laske alla helikiiruse, nagu kokku leppisime. Õnn kaasa, mu Seitse Pardipoega.?
Arvutid olid tegevuse ammu sünkroniseerinud, soovides inimestelt pigem vaid luba, nad vupsasid veepinnast kõrgemale ja nüüd avardus ka ekraanidel pöörase kiirusega vastutormav kaldajoon. Lennukite kiirus vähenes, kuid seda oli üle kilomeetri sekundis järel, kui nad mõned meetrid veepinnast sadamasse sisse lendasid. Esimene tulistas, et aurustada maste ja juhtmeid, mis neile jalgu võisid jääda ja kahjuks oli kindlasti neid, kes laialilendavate rusudega pihta said, kui mitte arvestada neid sadu, kes helibarjääri lööklainest püsivaid kuulmiskahjustusi said. Ekraanidel veiklesid arvutikujutised, võimalikud trajektorijooned vonklemas kõrghoonete vahel. Toimuv oli inimeste jaoks liiga kiire, võimaldades vaid üldisemaid valikuid. Kord kuni saja meetri kõrgusele tõustes, et napilt üle mõne teelejäänud hoone katuse lennata, kord tänavate kohal pea traatideni laskudes tormasid lennukid hiiglaslikus linn-labürindis, mis sisuliselt kattis kogu Jaapanit. Nende teed tähistas mürin, tuli ja õhukeeris, pimestatud ja kurdistatud inimesed haarasid oma riietest, mõned viskusid maha, taipamata, mis toimus, ja lennukid olid selleks hetkeks juba kaugel.
Eespool minekusihis lakkas pommitamine, kuid ka tulekahjude kuma oli päevavalgusest heledam ja radar näitas sadu orbiidilt allasööstvaid lennukeid. Kord kõrgemate, kord madalamate inetute majade lõputu mass laius nende ümber, aeg-ajalt vilgatas ekraanidel mõni kõrvaltänavat kasutav lennuk, muidu aga püsisid nad ehitiste üldisest massist madalamal. Siis oli mõneks sekundiks nende all mets ja siis oli eespool näha pisut teistsuguseid hooneid. Tänu TI analüüsile jõudis ?unkto eespool märgata automaatrelvade sihtsignaale, mis neid kõigepealt tabasid, siis aga ka sõdureid ja relvi endid, mis nagu aegluubis üritasid xailonitele fikseeruda. Selle tajumiseks kulus tegelikult mõni sekundikümnendik, luba oli TI-le niikuinii antud ja kosmoses valmistatud masin oli kiirem ? samuti külmalt, küberneetiliste vidinate mõrvarliku täpsusega prahvatasid pardarelvad, laserikiired piitsutasid pinda ja tiibade alt startinud raketid leidsid oma märgid, plahvatades küll alles siis, kui lennuk oli juba läinud...
Nende ees kerkis ehitiste vahelt lillakas tulekorsten, see loitles kiiresti tumenedes kui tupruv ja visklev loosungiräbal ja vajus siis kõrgemal laiali seenekujuliseks pilveks. ?unkto korrigeeris viimast korda kurssi ja rohkem tal teha polnudki, laev leidis endale maandumiskoha otse selle veel virvendavat kuumust ja ajutisi suitsuräbalaid väljapurskava kraatri serval, pidurduskiirendus pani nad kõik mõneks sekundiks rihmadel rippuma ja keelega magu tagasi hoidma ja siis olid nad all. Magnetrihmade sulgurid säratasid, kostis jalgade müdinat ja selleks hetkeks, kui piloot oli seadmetele pilgu peale visanud ja veendunud, et vähemasti lähematel sekunditel neid keegi ei ründa, ning kaaslasi vaatama pöördus, nägi ta vaid viimase kandu luugist kadumas. Siis vaatas ta ekraanidele teiste lennukite järele ringi ja avastas, et on servmine, kuid augule kõige lähemal, olles ühtlasi ka kõige paremini ehitiste vahel varjatud.
?Kolmas sai pihta!? teatas Zoltag. ?unkto oli juba jõudnud märgata, et üks lennukitest on veel õhus, see ilmus kergelt laperdades nende tulekusuunast kõrval.
?Fu, lasku mulle peale,? hüüdis ta kiiresti. Lennuk tuli palju aeglasemalt kui teised, sättis end õhus ja maandus siis kerge kolksatusega ?unkto masina peale. Naksatasid sulgurid, mis lennukid kokku liitsid, nii et üks neist võis teise minema viia, piloot viskas pilgu diagnostikale, mis kohe ekraanidele ilmus ja vangutas pead.
?Vigastatuid on??
?Imekombel tõsiseid hädasid ei ole.? Ent tema ekraanile tekkinud higine nägu oli verine. ?Tõsi, Mabelist ei ole minejat... teised lasid jalga.?
?Fu, kähku siia alla, ma lähen.?
Teise lennuki piloot heitis pilgu Zoltagi kujutise poole, viimane vaid noogutas lühidalt ja sekund hiljem maandus Fu alumise lennuki kabiinis.
?Ma saan ise...? kostus ülevalt, kuid sellele ainult mühatati vastuseks ja ?unkto, kes ühe silmaga ekraane jälgides tegelikult kannatamatult ootas, millal Fu teise piloodi kohale paika saab, nägi kuidas Frank vigastatud kaaslase alla tõstis.
?Rakett. Olime tagumised. Kestakillud,? napsas ta kiiresti seletuseks, piloodile lühidalt tervituseks noogutades ja toda Mabelit ühte tooli asetas.
?Sa said ju ka pihta... Vedas sul,? heitis viimane hapult talle järele, kui mees ?unkto järel alumisest luugist välja sukeldus.
Nad ei olnud tegelikult üldse hiljaks jäänud, sest kaugeima, Zoltagi enda lennuki sõdurid tormasid käigupealt trosse kinnitades auku nagu lemmingud urgu just siis, kui ta välja sai. Läbi rünnakuskafandri ei olnud midagi tunda, kuid piloot vilistas termomeetrit vaadates ? üle viiesaja kraadi (st üle 230 C°). Plahvatused ja augu põletamine oli ümbruse sisuliselt laustuleks muutnud. Eemal kerkisid taeva poole tule- ja suitsusambad seal, kus ikka veel võltsdessante tehti, siin oli veel vaikne, ainult kaitserobotid roomasid kõrgematesse kohtadesse, et paremaid laskepositsioone valida.
Ta kinnitas ka oma trossiotsa esimesel pilgul usaldustäratavalt kindla betoonilaraka külge ja libises allapoole, toetades end ühe käega, teisega laserit hoides. Mõned sõdurid olid paar trossi ka alt kinnitanud ja sättisid mõned hävitusrobotid neile kui funikulääriga üles-alla liikuma, et kaitsta nende taganemisteed kusagilt tulla võiva külgrünnaku eest. Hetketi seinte peegeldustelt temani jõudev side andis edasitunginud kaaslaste asukohast selget aimu, kuid seda polnud vajagi, sest kõige kiiremal viisil ? lõhkepakettidega ? uste avamise kärgatuste järgi oli võimatu mitte õiges suunas minna. Frank lasi möödaminnes maha kusagilt külgkäigust ilmunud juba enne poolsurnud valvuri, saatis tolle tuleku suunas paar lõhkelaengut ja ootas teda hetke, kuni ?unkot sinna paar detektoriga miini paigaldas. Juba teel olid nad kokku leppinud, et ühinevad Athose ja Seligiga, kes esimestena olid valinud ühe alumistest käikudest ja ootamatult tugeva vastupanu tõttu palju aega raisanud ning teistest maha jäänud. Nad jõudsid järele just siis, kui mehed järjekordse uksega vaeva nägid. Paar laengut peale, kähku eemale ja nupulevajutus. Kõik vankus, prahikeeris lõi õhu paksuks ja laest nirises liiva ning muud sodi. Ukse asemel oli aga rebitud servadega auk.
?Jama,? kommenteeris Athos sinna sisse piiludes. ?Me oleme vist üldse valel korrusel.?
Käik, mis nende ees avanes, kulges oma sadakond meetrit ilma ühegi avauseta seintel ja pööras siis paremale. Lambid oli plahvatus muidugi purustanud, ent nende laternatest ja infrakujutisest jätkus nägemaks, et seal ei paistnud ka midagi ohtlikku olevat. Ja seista ning mõtiskleda oli sellistel opratsioonidel küll viimane asi, mida endale lubada võis.
?Läksime!?
Käik pöördus umbes kolmkümmend kraadi ja jätkus samasugusena.
Mehed vaatasid kiiruga üksteisele otsa, Athos kehitas õlgu ja nad läksid edasi. Käik pööras seekord kolmkümmend kraadi vasakule ja ikka ei olnud nende teel midagi.
Nad läbisid parasjagu seda käiku, kui nende taga kostus vuhinat ja välgatas metall, kui väike kakusuurune mehhanism käigukäänaku tagant välja lendas. ?unkto pööras relva sinnapoole, ent taipas samal hetkel, et see oli vaid nende kommunikatsioonirobot.
?Kus te olete?? küsis Zoltagi hääl. Ilmselt ei levinud seal käikudes kogu side, nii et ta ei saanud seadet jälitada. Nad tajusid, et robotil on ülevalt antud luba täisvõimsuseks, Athos andis ka siinse poole loa ja seinale tekkisid kujutised, millest ühel oli Zoltag, mõnedel aga kindluse holograafilised läbilõiked.
?Oi, kurat!? vandus piloot sealt ülevalt; ?unkto sai vaid niipalju aru, et nad olid tõesti valesti läinud ja pea?ahtist juba üsna kaugel.
?Venturi on elus ja hulk muud rahvast ka; ei ole aega neid sorteerida, loopisime lennukisse. Hideaki on ka käes, aga... tüübid on vist mootorsaega proovinud tal kolpa avada. Siin kukub kohe ka taevas kaela, Jaapani lennuväe rünnakuni on kakskümmend sekki. Rühma poolitamine on äärmiselt ebasoovitav, aga mis teha. Kui ruttu te siia jõuaksite??
?Zoltag, stardi! Kohe!? pahvatas Athos. ?Me oleme kommunikatsioonikäigus, sörgime siit eemale ja keegi teisest lainest korjab meid peale. Stardi viivitamatult!? Ta viipas teistele ja nad kiirustasid oma endise mineku suunas edasi. Robot järgnes neile ja nad nägid, et Zoltag surus huuled kokku, ent sekund hiljem keerles ekraanidel juba startivate lennukite tolmukeeris. Kogu maa vappus ja kõikus kui maavärina puhul ja side katkes, sest hoone ülemised korrused varisesid arvatavasti sisse ja robotite rida, mis oli neil võimaldanud rääkida, katkes.
Oma kümme minutit ei juhtunud midagi, nad sörkisid mööda üksluist lamedaid sikksakke tegevat käiku edasi.
?Seis...? teatas korraga Athos ja heitis häiritud pilgu robotile, mis ikka veel neist paar sammu taga lendas.
?Oskab keegi ? pange ta vait. Kauaks tal kütust jätkub? Ja üldse...?
Ta kuulatas.
?unkot võttis oma modemi abil riistapuuga ühendust, see laskus põrandale ja jäi vait.
?Seal on inimesed ja ilmselt mingit tehnikat,? teatas Frank.
?Mida sa näed??
?Eriti midagi,? kaebas mees. ?Mingi suur ?aht paistab olema. Ehk ulatub isegi maapinnani? Ma ei taha sondida ? neil on niikuinii midagi, mis meid siis avastab.?
?Kas me ei saaks seda riistapuud kasutada?? ?unkto tonksas robotit jalaga.
Frank heitis tollele ühe pilgu, siis noogutas. Mehed tajusid, kuidas ta robotile korraldused saatis, see sirutas välja väikesed jalad, millede otsas olid rattad ja hakkas aeglaselt käikumööda edasi veerema. Ta ei saatnud, vaid keris enda taga lahti juuksekarvajämedust valguskaablit, mille teise otsa pistis Frank kõrva taha ja nii jälgisid nad tema transleeringu kaudu kõike, mida robot nägi.
Nad vaatasid korra nõuküsivalt üksteisele otsa ja hakkasid siis masinale järele hiilima, sest paistis, et sealsuunas ei ole mingeid jälgimisseadmeid ega kedagi vaatamas. Nad olid läbinud umbes viiskümmend meetrit, kui roboti saadetud kujutisele tekkis mingi mehhanism ja järgmiseks andis nende aparaat teada, et teda jälgitakse.
?Liikumatult!? oli Franki korraldus; nad ise jätkasid edasiliikumist. Toimuv oli ju järgmise käänaku taga ja kui nad nurga juurde jõudsid, kummardus lisaks robotile nende masina kohale kaks sõdurit, kes siiski aupakliku kaugusesse hoides ja nende masinat sihikul hoides seda silmitsesid.
?Teie võtke mehed, mina võtan roboti,? sisistas Frank, tõmmates lasernoa, ja juba nad tormasid edasi. ?unkto imestas küll, ent kuna hetkegi kaotada ei olnud, tegi nagu öeldud. Üks sõduritest jõudis relva tõsta, Athos tulistas ja mehe käsi eraldus kehast. Teine jäi hiljaks ja Seligi automaadipära tabas ta meelekohta. Veendunud, et ta kaaslased saavad vastastega hakkama ja olles silmanurgast fikseerinud, et robot üritas Franki rünnata, pöördus ?unkto esimesel võimalusel kaaslase tegemisi vaatama. Ent too oli juba paisanud roboti maha ja sisuliselt tükeldanud. Ta küljest voolas verd ja ?unktol kulus ta kätt vaadates hetk aega, enne kui ta taipas, mida näeb ? peaaegu küünarnukini oli nahk ja lihased käe tagaküljelt minema pühitud ja haavades läikis metall. Ometi kasutas Frank kätt edasi.
?Milleks sul oli vaja noakangelast mängida? Hea, et see sul protees oli,? mühatas ta teise käele osutades ja kummardus appi kontrollima, et robotil mõni saatja või muu funktsioon tööle ei ole jäänud.
Frank heitis talle kiire pilgu ja muigas millegipärast veidralt.
?Lootsin selle risu tervena kätte saada... Ma tunnen... arvasin tundvat seda tüüpi roboteid ? üks sutsakas õigesse kohta, see oleks ilusti vagusi seisnud ja ma oleks saanud juhtimise üle võtta. Aga nad raisad on seda vist modifitseerinud... Igatahes... nägid ise.? Ta pöördus teiste poole. ?Kas kumbki neist räägib midagi??
Athos oli sõduri otsast lastud käele spetsiaalselt selleks valmistatud ?guti-koti paigaldanud ja püüdis tegelast ?okist välja tuua, jagades talle kergeid kõrvakiile, Selig aga raputas enda oma kohalt üles vaadates pead:
?Raske ajupõrutus. Ta on mitmeks tunniks rivist väljas.?
Nende robot liikus jälle ettepoole, Selig järgnes talle ja Frank tegeles oma käe hädapärase sidumisega. Käeta sõdur oli ilmselt mingisuguse tasakaalu tagasi saanud ja nad Athosega vahetasid vaikselt jaapanikeelseid lauseid. ?unkto vaatas ringi ja otsustas neid katma jääda.
Korraga ajas Athos end püsti, viipas Franki ja roboti tagasi ning seletas, kui nad lähemale jõudsid: ?Ta ütleb, et suures hallis on sõdureid ja tehnikat, aga siin on avarii-kõrvalkäik, kus valvet ei ole enne kui üleval.? Ta aitas võõral sõduril tolle käe korralikult steriilsesse säilituskotti toppida.
Mees ajas end istuli, siis jalgele, ta tuikus, kuid jäi püsti.
?Anato o chika kara chijoo e modosu tedasuke o suru junbi wa dekite imasu, moshi anata ga ude o watashi ni kaeshite kureru to wakusoku shite kureruno nara.?
?Hai, soo shimasu,? vastas Athos ja heitis peaga, et nad liikuma hakkaksid.
?Mis te rääkisite?? tahtis ?unkto teada.
?Ta lubas meid välja aidata, kui me talle ta käe otsa tagasi paneme ja mina ütlesin OK.?
?Kuidas sa seda lubadust täita kavatsed??
?Võtame ta kaasa. Peaks õnnestuma, kui me käe kahe tunni jooksul vähemalt säilitajasse saame.?
?unkto vangutas pead, ent otsustas mitte rohkem küsida ja nad alustasid ronimist. Ühekäeline sõdur oli kaotanud verd, nii et teda tuli paar korda toetada. Ent lõpuks olid nad roninud oma kahekümne korruse kõrgusele ja jõudsid teise ukseni ning häiret ei olnud keegi andnud. Sõdur toetus raskelt vastu seina ja otsis taskust mingi magnetvõtme.
?Watashi wa door o akeru koto ga dekimasu ga, door no ushiro ni wa sudeni kamera ga secchi sarete imasu.?
?Kono ushiro ni, haba no hiroi renketsu-tunnel ga ari, sono tsukiatari wa hacchakuchi desu??
?So, watashi tachi wa jimusho no heya o toori nuketeiku no desu...?
Athos andis talle käega märku uks avada ja selgitas sellal teistele: ?Siit peaks algama suur vaba käik, ent me läheme sellega paralleelselt läbi väiksemate ruumide. Seal on küll kaamerad, ent kuni ta avab uksed, ei panda meid ehk tähele.?
Sõdur oli diskiilt sisse löönud koodi, andis oma sõrmejälje ja avas siis võtit kasutades ukse. Nad leidsid end vast viis-kuus meetrit laia sisehoovi meenutava sopi lõpus, mille taga avardus kõrge ja heledasti valgustatud käik. Nad läksid selle poole, ent keerasid peaaegu kohe ühest väiksemast uksest sisse. Koridorides ja ruumides ei olnud kedagi, ent mehed piilusid kahtlustavalt laes rippuvate kaamerate poole, sellal kui sõdur samal viisil järgmise uksega jändas.
Uus koridor, ruumid mõlemas küljes. Nad olid läbinud järjekordse sadakond meetrit ja sõdur tegeles järgmise uksega, kui korraga prääksatas nende pea kohal valjuhääldi:
?Ittai dou iu koto nan desuka? Doko e ikun desuka??
?Heitai Edo. Meirei, 6-3 helicopter no hacchakuchi ni iru Shoogun Doi e tokubetsu-butai o haken seyo!?
Uks avanes. Nad läksid edasi ja midagi rohkem ei juhtunud.
?Karera ga control shiteiru to shitemo, watashitachi ni wa ippun shika nai. Dakedo, korega ga saigo no door desu,? sosistas sõdur.
?Noh?? tahtis Frank teada, kui nad edasi läksid.
?Ta ütles, et tal olla käsk meid sinna viia ja kui nad kontrollivad,
siis on sitasti. Aga see on viimane uks.?
Sõdur avas ka selle ja siis olid nad avaras angaaris, mille akendest tulvas päevavalgust.
?Uksed ei ole rasked, aga ilma lõhkeaineta neid ei ava,? kommenteeris Frank.
?Läksime. Saadan signaali?? küsis ?unkto akendele osutades.
Kellelgi ei olnud vastuväiteid ja hetk hiljem kihutas nende masin ülespoole. Nad olid jõudnud aga astuda vaid kümmekond sammu, kui hakkas möirgama häire ja vilkuma tuled.
?Uks on kõrgepinge all,? teatas Frank.
?Seda lihtsam. Pikali!? röögatas Selig. Nad viskusid maha ja Athos tõmbas ka tolle jaapanlase pikali, kui Selig lõhkepaketi lihtsalt ukse suunas viskas. Plahvatus raputas neid, keerles suitsu ja rususid, ent kui nad sinnapoole vaadata said, oli üks uksepool räbalateks, jättes ava, millest nad kõik rahulikult läbi võisid mahtuda.
?Korrata?? soovitas Athos. Selig viskas, ent teine pakett ei jõudnud ukseni, enne tabasid teda sinakad kiired.
?Neetud.? Selig sisistas valu pärast läbi hammaste, tema varrukal oli tumedakskõrbenud riba. ?unkto oli tähele pannud, kus laser asus, ta saatis sinnapoole valangu automaadist ja ühe granaadi järele. Ka teised tulistasid, sest seadmeid oli mitmes kohas. Üks uks nihutati kõrvale ja ruumi veeres mingisugune tanki meenutav riistapuu.
?Kas pinge on ikka veel peal?? tahtis Athos teada.
?Jah, aga meil ei ole valikut,? pahvatas Frank ja tormas väljapääsu poole. Tankist lahvatas tema suunas välk, ukse juures särisesid sinakad elektrikaared ja korraks oli kogu see kant ere laustuli. ?unkto proovis mitte mõelda, mis kaaslasest järele jääb, ent oma imestuseks avastas ta mehe hetke pärast ukseaugus tanki sihtimas.
?Tulge!?
Tank plahvatas, kuid tagantpoolt veeres ruumi järgmine ja nad jõudsid vaevalt põrandalt lahkuda, kui tolle uue poolt sähvatas välk ja see põrandalapp neile kildudena järele lendas. Ka oli vähemalt üks laser terveks jäänud, sest kaitseülikonnalt lendas sädemeid ja ühekäeline sõdur karjus, kui teda tabas omade tuli. Tank tulistas uuesti, viimasena tulnud ?unkto tundis, et ta kerkib õhku ja järgmiseks avastas ta end teiseltpoolt ust nende tuleku suunas marutuld andmas. Plahvatus oli ta uimaseks põrutanud, kuid Checker oli üle võtnud ja teda vahepealsed sekundid juhtinud. Kusagilt ülevalt tulistati nende pihta mürkgaasigranaate, nende kõigi skafandrid mullitasid, kui augud automaatselt sulgusid ja õnnetu jaapani sõdur lamas nende vahel näost sinisena, kuigi ka temale oli keegi avariihapnikumaski pähe tõmmanud.
Ukseauku ilmus tanki siluett, ?unkto sihtis, kuid korraga kadus pilt ja visiir näitas ülevalgust. Vaevalt kolmandik sekundit hiljem nägi ta taas, kuid tank oli kadunud ja angaarist järgi jäänud hõõguv kivirusu lendas igas suunas laiali. Neile langes laskuva xailoni vari. Veelkord kadus pilt, kui valge hõõgus laiali lendas ja piloot tundis, kuidas plahvatuste lööklained teda siia-sinna tuuseldavad. Miski krigises, paukus ja ?unkto taipas, et keegi toetab teda. Ta vankus viimased meetrid, korraga oli käte all lahingumasina luugiserv, ta vinnas end üles ja kuna sel momendil sündis poolalateadlik otsus, et rohkem ei ole vaja end aparaatide ja keemia varal viimase piirini sundida, siis kaugemale, teistel jalust ära veeretada ei olnud tal enam jõudu.
?Ma lubasin ta kaasa võtta!? kuulis ta veel Athose hüüet ja kellegi vastust, mis kuti suguvõsa väga halvas valguses näitas. Siis maandus ühekäeline jaapanlane talle otsa, luuk sulgus matsatades ja kiirendus rabas haamrihoobina. Korraga oli kõhu all selgelt tunda põranda gofreeritud metall ja teadvusetu sõdur ta peal oli kohutavalt raske. Ta otsustas siiski kannatada, sest teisel pidi veel halvem olema, ja vastane ta selle sõna täpses tähenduses ju enam ei olnud. Ta luges masendusega sekundeid ja oli sajakahekümneni jõudnud, kui kiirendus lakkas ja järelejäänud pisut üle G pea kaalutusena tundus.
?Oi vana türa, vabandust! Oled sa ikka elus,? kuulis ta küsimust ja vaevaga pead keerates mõistis, et kõnetatakse teda. Kellegi käed juba tõstsidki teadvusetu haavatu ta pealt, ta üritas end ägisedes püsti ajada, kuid ei suutnud. Ka ta kaaslastega juba tegeldi. Keegi oli teda ilmselt jälginud, sest kui ta peale põlvedele ja küünarnukkidele tõusmist uuesti kukkuma hakkas, püüti ta kinni. Hetkeline pööritus möödus ja ta avastas, et ripub kahe mehe vahel, kes teda tseremoonitsemata kabiini poole veavad.
?Ma ise...?
?Ah et au ei luba?? ei lasknud need end häirida ja kantisid ta tooli. Üldiselt oli ?unkto neile muidugi tänulik, ta kontrollis näite oma käele surutud medimonitoril ja vajus vaikselt pimedusse.