Maailmavapustuskirjandus kui rutiin

Alates 2011. aastast eesti ulmes moodi läinud katastroofi- ja (post)apokalüptilisi jutustusi muudkui kirjutatakse. Sel aastal on juba ilmunud kaks romaani, millest allpool juttu tuleb, ja eks Meelis Friedenthali õunapuu-jutt ("Looming" 3/2024, kogumik "Kübeke elutervet vihkamist" (2024)) hargne ju samades rüüstatud aedades. 2013. aasta oktoobris (https://algernon.ee/node/931) nentis allakirjutanu, et katastroofiromaanide laine on märk ulmežanri küpsemisest. Nüüd, 11 aastat hiljem, võib öelda, et sel teemal kirjutamine ning avaldamine on muutunud rutiiniks, mis on kahtlemata üks selliste lainete arenguetappidest. Nii jõudis näiteks etnoulme, teine eesti ulmekirjanduse populaarne alamžanr, pärast võimsat tõusu sajandivahetuse paiku nii kaugele millalgi käesoleva sajandi esikümne keskel, millele on järgnenud vaike vaibumine. Muidugi ei ole alamžanr kuhugi kadunud, selles kirjutatakse edasi, kuid see on lakanud olemast midagi niisugust, mis igast kogumikust või ajakirjanumbrist vastu vaatab. Tõenäoliselt läheb nii maailmavapustuste teemaga.

Kristo Jansoni ja Triinu Merese "Devolutsioonis" seikleb kunagine eriväelane (täpsuslaskur või lausa snaiper), naissoost vanemseersant Ling kunagiste Ameerika Ühendriikide edelaosas Mehhiko piiri äärest Las Vegaseni. Maast on üle käinud segase algupäraga katastroof, mis muutis suure osa inimkonnast totakaks või märatsevateks hulludeks ning ellujäänud ja mõistuse säilitanud osa rahvast üritab väikestes kogukondades ennast elus hoida või tasapisi tsivilisatsiooni taastada. Juhuslikult päästab Ling umbes kümneaastase poisikese elu, kelle ta lõpuks nõustub endale teekaaslaseks jätma. Romaan kujutab tema vaimset teekonda inividualistlikust "üksikust hundist" arusaamani, et "Meil - inimestel - on üksteist vaja. Muidu ei püsi me ise ka inimlikud". Vormi poolest on tekst üsna hästi välja peetud teekonnaromaan.

Eelneva põhjal võiks arvata, et romaan sobiks Hollywoodi B-kategooria filmi stsenaariumiks ja nii see tegelikult ongi. Tegevustik on hoogne, kuid mitte eriti huvitav. Sama käib ka tegevuspaiga kohta - kohalikule lugejale oleks tõenäoliselt rohkem mõjunud, kui sündmused toimuksid kauge USA asemel kuskil Rakvere ruumis. Praegusel kujul jääb kirjeldatud teekond lihtsalt kohanimede roduks, mingit äratundmisrõõmu või -kurbust pakkumata. Üldjuhul tundub toimuv puhtolmelisel tasemel pädevana, kuid siiski puudujääkidega: poisile püssilaskmise õpetamise stseen on pehme (lk. 146-147) ja tema varasemast elukohast põgenemise oma veel enam (keegi ei annaks elu ja surma tähtsusega ülesannet jõmpsikale, kes pole vajalikus ruumis kordagi käinudki). Ka see suurendab sarnasust keskpärase filmiga, nii et hakka või arvama, et sarnasus on taotluslik. Muljet süvendavad veel mõningad keelendid, mis kõlavad, nagu oleks nende kirja panija meie keeleruumi Qu pealt kukkunud: "Kesk-Ida" Lähis-Ida tähenduses (lk. 45), "lõkke jaoks vajalike halgude lõhestamine" puude lõhkumise tähenduses (lk. 47), "laadimiskäepide" vinnastushoova tähenduses (lk. 145), "pihkumine" pihku löömise tähenduses (lk. 267). Väidetavalt on seejuures tegu toimetatud tekstiga.

Kokkuvõttes ei ole teos kuidagipidi vastik ega jäle, ei aja närvi, ei ole liiga igav, läheb lugedes kiiresti edasi, ent pole ka huvitav, kaasakiskuv, mõtlemapanev ega midagi muud sellist. Raske tegelikult öelda, miks selliseid kirjutatakse.

Juhan Habichti romaanis "Kui tuugenid vaikisid" seigeldakse seevastu Harju-, Viru- ja Põltsamaal ning Tallinna äärelinnas. Romaani peategelaseks on just-just meheikka jõudev noormees, kes on teataval määral pärinud oma vanaisa ja vanaonu ennustajaande. Vormi poolest on tekst üsna hästi välja peetud kujunemisromaan koos esimese armastuse, maailmas enda koha otsimise, täiskasvanuelu probleemide juurde jõudmise ja kõige muuga.

Romaani algus on hirmus puine ja esimesed leheküljed tegelikult näide sellest, kuidas ei peaks kirjutama. Toimuvat antakse edasi tuimalt autoripositsioonilt ning lugeja kallatakse üle kohmakate lausetega, millest selgub, kes lõunasöögi ajal kus nurgas istub ja kuidas kellele sugulane on, aga mida lugeda on paras piin. Kuskil pärast Tallinna-seiklust sulab tekst justkui üles ja muutub palju loetavamaks. Vahemärkusena olgu öeldud, et kaks esimest peatükki olid kirjutatud kliimakatastroofi teemakogumiku jaoks ("Täheaeg 21. Tuhapilve sajand" (2023)), kuid seal ei ilmunud, ning esimene peatükk ilmus eraldi "Loomingus" (12/2022). Vanamoodsale ja kohmakale kirjatehnikale lisandub teatav tunnetuslik segadus - ikka ja jälle on raske mõista, kas tegu on humoreskiga või mitte. Kardetavasti ei kuulunud see autori eesmärkide hulka. Mööndavasti on nauditava huumori ja kohatu naljakatse piir sügavalt subjektiivne ning märkigem ära, et Jüri Kaldale ja Karl-Martin Sinijärvele ("Reaktor" okt. 2023; ERR 8.12.2023) teos selle koha pealt sobis. Nagu ka Raul Sulbi märgib ("Looming" 1/2024), on hulk olmelisi detaile väheusutavad või totrapoolsed. 

Allakirjutanu jaoks on romaani kõige suurem probleem aga kehvake faabula. Kui Jansoni ja Merese jutt kulgeb kaanonis ettenähtud sängis eriliste viperuste või uperpallideta, siis Habicht näib olevat tõsistes raskustes oma süžee täitmisel selleks sobivate seiklustega. Näiteks sobib nii tsikli jaoks bensiini otsimine Tallinna lähistel kui kogu Põltsamaa-jant. Täiskasvanud vähegi füüsilises vormis inimene sõidab ilma erilise vaevata ka ilma akuta jalgrattaga 15-20 kilomeetrit tunnis päev otsa järjest ning jalgratastel kodu poole sõitma hakates oleks nad ülima tõenäosusega kohale jõudnud enne kui kütust leidsid. Teiseks, vaevalt küll, et kütus ka välgumihklites mitukümmend aastat püsib. Põltsamaa-seikluse funktsionaalne eesmärk teose struktuuris on poiss lahingusse viia, aga juhtum jääb ülejäänud tekstist kuidagi eraldi ja sisaldab hulga kummalisi detaile. Näib, et Juhan Habicht kuulub nende kirjanike hulka, kes on harjunud kirjutama lühivormis ja kelle pikemad tekstid seetõttu kipuvad sisaldama novellilaadseid episoode.

Kokkuvõtteks. Tuleb paraku nentida, et kummagi teose autorite võimed lubanuks kahtlemata oodata enamat. Üldiselt on ajalugu õppinuna väga raske uskuda kõikvõimalike eksootiliste ühiskondlike organisatsioonide või kohalike kvaasiriigikeste tekkimist pärast ükskõik kui suurt katastroofi. Inimesed oma identiteediga jäävad ju alles ning allakirjutanu julgeb väita, et valdav osa kaitseliitlastest ja muidu asjalikumast rahvast püüaks kohtadel taastada Amrrika Ühendriike või Eesti Vabariiki nii, nagu nemad sellest aru saavad. Võimalik küll, et ilma kõige selleta, mida nad katastroofieelse USA või EV kitsaskohtadeks peavad, kuid siiski äratuntavalt USA või EV. Mõlema arvustatava romaani autorid ilmselt arvavad teisiti - või on nende arust lihtsalt niimoodi lahedam (punk või midagi).

Autorid väärivad aga kiitust dünaamiliste peategelaste eest, kelle psühholoogia ja arusaam maailmast sündmuste käigus muutub. Eesti ulmes on see kaunis haruldane voorus. Loodame, et viie aasta pärast võib ulmeajakirja juhtkirjas nentida, et 2024. aastast saadik on autorite vaatenurk järjest enam nihukunud tegelasele ja tema arengule - ning et see on üks alamžanri küpsemise märkidest.