Mina olen Mart. Ma olen viiskymmend viis aastat vana, sygisel saan viiskymmend kuus. Praegu mul tööd ei ole. Kaua aega ei ole olnud, vist juba kuus aastat. Algul sain ikka töötu abiraha, aga nyyd on sedaviisi, et enam ei saa õieti midagi. Ega ma ei kurda. Siin-seal saab yhtteist nokitseda, vanu autosid ma ka ikka tunnen. Nii et kui naabrimehe masin on jälle katki, siis tuleb minu poole, et kuule Mart, äkki oskad ära parandada. Eks ma ikka enamasti oskan ka. Siis saab jälle natuke raha ja -- elu saab elatud.
Nii et päris ilma rahata ma ei ole. Ja vargil ma ei käi. Kunagi ei ole käinud. Kuidas sa võtad teise inimese oma, vaata kui on samasugune vaene kui ise oled. Vargaid ma ei salli. Meil hoovis on yks poiss, kurinahk, kes vahel vägisi vargile kipub. No näiteks viimane kord viis Martalt pesu nööri pealt ära. Marta meeldib mulle. Mitte ainult sellepärast, et nimi on sarnane, vaid ta on muidu ka hea inimene. No ja poiss viis tal pesu ära. Aga ma sugesin siis seda poissi, Jaanus on veel ta nimi -- eks kysige Marta käest, kui te ei usu.
Nyyd ma pean muidugi viinast kirjutama. Jah, ytlen ausalt ära, et viinaviga on mul kyljes kyll. Ega seda salata ei saa, seda teavad niikuinii kõik.
Viinaraha teenin ma ise. Parandan autosid ja teen muud tööd. Mõni annab kohe pudeli töö eest tasuks, siis jääb see ostmisevaev ära.
Miks ma siis joon? Juta kysis ka, et miks sa, vanamees jood nii palju. Parem too raha koju, osta midagi head syya või midagi. Juta oli minu naine. Ta oli hea inimene ja muretses minu pärast, kuigi sellest oli raske aru saada. Ega talgi kerge olnud. Õigus kyll, tema palgast me ostsime syya. Ja mina teenisin jälle ise oma viinaraha. Kui ta poleks ise tahtnud, poleks ta pidanud mulle syya ostma. Aga ta ise ostis ja pärast näägutas mind selle eest. See ei olnud jälle kena, sest mina ostsin oma raha eest viina, tema teadis ise, mis oma rahaga teeb. Mina teda ei käskinud ega keelanud!
Purjuspäi on elu teistsugune. Kui kainena on syda täis ja muresid palju, siis tuleb ruttu viina juua. Siis on kõik ununenud ja on hea olla. Pähe tulevad ilusad mõtted. Kui oskaks, siis prooviks luuletusi kirjutada. Tunne on kyll selline, et pähe tuleb nii palju võimsaid luuletusi, kõik algusest lõpuni valmis, ole ainult mees ja viska paberile. Istud ja tunned, kuidas pyhalik tunne tuleb hinge. Vaatad ringi -- kõik on teistsugune, justnagu raamatus. Tunned, et kohe tuleb selline elamus, millest oled kogu aeg unistanud. Nagu oleks armund või midagi. Siis jood veel viina, tunned kuidas elu on nii ilus, et hingata ei julge... Armastad kõiki inimesi, tahad akna valla lyya ja õuele hyyda, et kõik teaks, kui hirmus ilus on elu ja et tuleb yksteist armastada. Selline suur tunne on hinges, et ei taha ära mahtuda.
Pyhapäeval, see oli siis 11. oktoober, jõin ma ka viina. Raha oli jälle peaaegu otsas. Siis ma mõtlesin, et kõige kenam asi, mis viimase rahaga teha saab, on selle eest ennast täis juua. Nii ma ostsingi viina. Siis tuli naisega vähe ytlemist, mille tagajärjel ta mind uksest välja viskas.
Ma istusin siis koridoris kylma trepi peal ja jõin viina. Algul oli enesest päris kahju -- olen juba vana mees, naine viskas kodust välja, nyyd pean siin kylma trepi peal istuma ja yksinda jooma. Jutal oleks hea meel pealegi, kui ma enesele kylmast kopsutõve kylge saaks ja maha sureks. Nii ma just mõtlesin. Viin tegi aga olemise varsti soojemaks ja siis hakkas tunduma, et põrgu päralt, kas polnud see kena -- pimedas trepikojas istuda ja oodata, ega keegi järsku kylla ei tule. Vaata kui tuleb sõber vaatama, selline sõber, keda kymneid aastaid näinud ei ole. Tuleb mõni, kellega koos sai nooruses tykke tehtud. Sina istud aga trepil, viinapudel käes, ja ytled, et näe, sind ma just ootasingi. Ole mees ja tule võtame koos viina. Kas pole see ilus! Või tuleb mõni noore aja pruut vaatama, näiteks Liina, selline pikkade heledate patsidega, nöpsninaga ja punaste põskedega silmatera. Suur igatsus tuli hinge, sihuke igatsus, et tegi haiget lausa. Kui viin teeks nii, et ma ennast ise ka noorena tunneks, kui saaks end nii purju juua, et unustan ära selle, kui vana ma õieti olen, selle, et mind kellelegi enam vaja ei lähe, ja et ma oleks nii purjus, et ma näeksingi neid noori ilusaid nägusid, kellega koos ma tööd tegin, kurameerisin ja pidusid pidasin. Jumal, kui ilusad ööd siis olid... Siis ma jõingi veel viina. Jõin kohe nii, et tunda oleks. Ise vahepeal nutsin natuke. Kui pudel tyhjaks sai, jäin ma imet ootama.
Korraga käis all koridoriuks ning kostusid sammud. Kuramus, mulle tuli siis meelde, et uks oli ju lukus -- sellepärast ma isegi trepikojast välja ei saanud, ja et kell oli palju. Sihuke hirm tuli peale, et tormasin trepist yles ja korteriukse maha. Lukk oli meil ju ennegi ysna nigel. Kui ma ust enda järel kinni pyydsin panna, tuli Juta magamistoast ja hakkas sõimama. No seda oli siis päris kosutav kuulda. Hakkasin ehmatusest peaaegu kaineks saama. Pusisin ukse kallal, kui korraga oli nagu ilmatuma tugev tuuletõmme -- ja kiskus ukse käest jälle lahti. Öelge mulle, kuidas oleks saanud olla tugev tuuletõmme, kui alt trepikoja uks oleks kinni ja lukus olnud. Siit on näha, et ma räägin õigust. Uks läks käest lahti ja tuppa puhus kylma tuult. Juta sõimas veel hullemini. Siis ma sain ukse kinni. Jumal olgu tunnistajaks -- ma olin siis täitsa kaine juba. Siis juhtuski see, mille pärast ma praegu siin istun. Ja ma ei valeta yhtegi sõna. Nii kui ma ukse kinni sain ja Juta poole keerasin, nägin ma, et ta oli nooreks läinud. See oli täpselt nii. Minu vana loll lotendav moor, kes sõimas mind nagu laadaline, seisis keset esikut nagu kullerkupp -- juuksed kollased, silmad suured ja ilusad, ise selline sihvakas. Issand jumal, mõtlesin ma, kas mu naine oli tõesti nii ilus. Siis ma mõtlesin, et ma olen vist purjus, aga ma ei olnud purjus. Muidu oleks kõik teistmoodi olnud. Siis ma ei oleks vanakuraditki kartnud, aga nyyd ma kartsin, nii et hambad plagisesid suus. Ta ei sõimanud ka enam. Kõik oli hiirvaikne -- mina seisan ukse ees nagu sammas ja tema keset tuba, nii et hingeõhk ka ei liigu, vaatab mulle otsa ja naeratab nagu hirvekene. See oli siiski pagana ilus. Viinaaur hakkas jälle tasapisi kuplisse tõusma ja oli tunda, kuidas jalad all pehmeks lähvad. Seisime ja vahtisime seal tõtt, kuni mu hirm oli päris läinud ja mul hoopiski muud mõtted pähe tulid.
Mulle räägiti, et nii ei saa see olla, et vahepeal olid purjus ja siis jälle ei olnud, aga just täpselt nii see oli. Kui ma uksest sisse sain, oleks iga kordnik mind autoroolis tulema lasknud, nii kaine olin ma. Või kui viinalõhn välja arvata. Aga hiljem olin ma tõesti jälle purjus mis purjus. Siis tuli see kõik jälle tagasi -- ilmatuma suur hingevalu, igatsus asjade järele, mis on omadega ammu möödas ja armastus kõige ilusa vastu, minu imekombel nooreks läinud naine kaasa arvatud. Ma pyydsin teda puudutada, kuid ta põgenes eest ära. Siis oli hirm läinud kus see ja teine, hoopistykkis naer tykkis peale. Ja igatsugu meestemõtted tulid ka pähe. Nii kui ma teda nägin, tulid meelde kõik tykid, mida me noorest peast tegime ja ma tundsin ennast ise ka just sellisena nagu siis ammu. See oli nii ilus. Kas teie, härrased uurijad, teate, mis tunne on viiekymneaastasena leida ennast yhel öösel koos oma ilusaks läinud naisega? Ei mina oska seda kirjeldada täpselt, nii nagu see oli. Igastahes oli see kõik nagu unenägu ja me olime nii õnne täis, kui vähegi saab olla.
Sellest, mis me siis tegime, ma kirjutada ei tahaks. See oleks kindlasti kadunukese tahte vastu. Ta oli väga synnis naisterahvas. Ma võin ainult öelda, et see oleks viiekymnestele yle jõu olnud.
See oli kõigest hoolimata yks ilusamaid öid, mida ma tean. Kuu paistis aknast sisse, kõik kurbus ja igatsus olid kadunud. Oli ainult suur õnn ja selline ime, mida ei julenud uskuda.
Lõpuks lesisin sohval naise kõrval ja hoidsin tal käest kinni. Mõtlesin, et äkki saan ka ajast kinni hoida, nii et ta ei liiguks enam või liiguks kusagil mujal. Siis ma kartsin, et kui ma kaineks saan, on see kõik jälle kadund.
Korraga kuulsin, kuidas Juta tasakesi köhib. Köha tundus kahtlaselt krõbe. Ma ei julgenud ta poole algul vaadatagi, aga lõpuks pöörasin ikka pead ja vaatasin. Mul pidi syda seisma jääma -- ta oli muutunud vanemaks! Mitte kyll nii vanaks, nagu ta oli, vaid nii kuskil viie aasta võrra vanemaks. Issand, mihukese tunde see tekitas. Mul oli selg murest päris märg. Hyydsin teda nimepidi, palusin teda, et ta ei lõpetaks seda imet, mis meil oli, et ta ei läheks enam vanemaks. «Juta, Jutakene, sa ei tohi seda ära rikkuda, Juta, palun, ära tee seda...» Mida ma kõike talle hyydsin, miski ei aidanud. Juta ei teinud märkamagi. Mu oma silmade all läks ta aina koledamaks. Kenad lokkis juuksed läksid takuseks ja tuhmiks, põsed kollaseks. Kõik ilu ja noorus kadus nagu kulutules. Ma ei suutnud seda vaadata. Pyydsin Jutat sylle tõmmata, et tema ymbert kinni hoida, aga ta oli liiga raske. Ma läksin päris meelest ära, paitasin ta lokke, mis hakkasid mu käes halliks minema, vaatasin talle otsa ja nägin, kuidas sinised silmad vesisteks lompideks muutuvad... Siis ma enam ei suutnud. Rinnus oli nii valus, et tahtis hinge võtta. Ma ei tea, mis see kyll oli, mis siis minu sisse läks, aga see sai minust võitu, see oli selline piin. Siis ma haarasin kapi pealt pussi ja lõin Jutale rindu. Punane soe veri voolas mooda ta öösärki ja see oli nii hirmus ja samal ajal omamoodi ilus. Ta keha ei muutunud enam ning ta imeilusad sinised silmad vaatasid mulle otsa. Ma rääkisin talle kuidas ma teda armastan, kuni ta suri. Ta suri siis, kui ta oli nii noor ja ilus. Annaks jumal, et me kõik nii saaksime.
See oli siis meie viimane öö. Ma lebasin koos oma ilusa naisega diivanil, vaatasin ta noorde näkku ja meenutasin kõike, mida me koos olime näinud ja olnud. Ta oli veelkord mu imeilus tydruk, kelle ma kolmkymmend aastat tagasi hullu peaga naiseks võtsin. Ma hoidsin tal ymbert kinni ja sosistasin talle kõrva kõiksugu rumalusi ja silitasin ta juukseid.
Saage nyyd aru, härrased uurijad, ma ei tahtnud talle ju põrmugi haiget teha. Ma pole mingi hull.
Nyyd te näete, et see kõik ei olnud yldse nii, nagu lehemehed kirjutasid. Ma panen nende rumala jutu ka siiasamma kirja: raskes joobes M.K. lõi riiu käigus abikaasale pussi rindu. Hommikul leidsid naabrid suurest alkoholikogusest teadvuse kaotanud M.K. tapetu kõrvalt.
Esteks ei olnud ma mingisuguses raskes joobes, vaid ainult napsitanud ja päris ära väsind. Jutaga me ei riielnud, vaid riidlesime palju varem ja see ei puutunud asjasse.
Palun härrastelt uurijatelt ja härra kohtunikult kergemat karistust. Kui te olete lugenud kõiki pehmendavaid asjaolusid, siis te näete, et ma ei tahtnud halba. Siis te võiksite veel arvesse võtta, et kõige karmim karistus on mul juba käes. Mõtelge ainult, kui see kõik oleks iga õhta nii olnud ja me oleks õnnelikult elanud elu otsani. See kahtlus pureb juba pikemat aega mu hinge ja iga õhta tuleb mulle meelde, et ma ehk oma elu ainsama ime suurest rumalusest ära raiskasin.