Diobolus superior qui homo est
«Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus säilitatava tundmatu autori teosest»
Vend Rus oli tulnud Esrumi kloostrisse ühel tuulisel septembripäeval seksti ajal, mil mungad parasjagu esimest einet võtsid. Ta tuli jalgsi, lõunast, järve ja Graestvedi poolt, üle kuppelmaastiku, suur, mehine kogu pikas kulunud ürbis, jalad kammitsetud räbaldunud sandaalidesse ja ilmatuma suur nurgeline kott üle õla; koputas väärikalt, ent paluvalt väravale ja jäi ootama, kuni keegi tema jaoks aega leiab. Tsellaarius Heicko käskis ta sisse lasta, kuulas ära, mis oli mehel öelda ja leidis, et pole midagi, mis takistaks Rusil ilmikvennana teiste tsistertslaste sekka asumast, seda enam, et mees ütles enda kokakunstiga tuttav olevat ning endine kloostri kokk oli mõned nädalad tagasi kopsupõletikku surnud.
Talle näidati kätte köök ja ase dormitooriumis. Rus kõneles, et on pärit mandrilt ja et nooruses palju ringi rännanud, ent nüüd -- ära tundnuna, et jumalast kaugel olev elu ei suuda teda enam köita -- sooviks ta oma elupäevad veeta vagade müüride vahel. Abt Sven oli nõus ja Rus võeti Esrumi kloostri hingekirjas arvele.
Ühe ilmikvenna tulek ei peaks küll kloostri elurütmi ega selle asukate rutiini mõjutama. Ja alguses ei mõjutanudki. Põhja Sj¿llandi tsistertslased elasid samal kombel edasi, täitsid oma püha kohust -- harisid maad, kasutasid vesiveskit, kasvatasid vilja, lugesid, palvetasid, olid ranged enda ja teiste vastu. Karm kehaline töö toob lunastuse, sest ka apostlid elasid oma töö viljadest. Kuus tundi und, kuus tundi tööd, viis tundi lugemist ja seitse tundi teenistust kirikus -- nii päevast päeva, aastast aastasse. Ilmikvennad pidid muidugi palvetama vähem ja töötama rohkem.
Rusi esimese kloostris veedetud aasta jooksul ei pannud õieti keegi tähele, et vennad olid hakanud rohkem ja maitsvamat toitu sööma. Parem söök pikendab aga puhketunde; teeb laisaks. Kui vesiveski läks järgmisel kevadel rikki, ei tehtud seda nädal aega korda. Tsellaarius Heicko oli raevus, kuuldes, et vee-energia kunsti tundvatele vendadele oli Rus töö kõrvale köögist vaid paremaid palasid saatnud. Tigedalt läks ta Rusi juurde ja nõudis seletust.
«Oh, nende töö on raske ja ma vaid tahtsin seda leevendada,» kostis suur mees alandlikult pead langetades.
«Pruukosti võetakse seksti ja vesperite ajal,» märkis tsellaarius, «ja ainult. Ma käsin sul vendi nende töös enam mitte eksitada.»
Rus kuuletus, kuid kas mitte ei jõudnud Heicko kõrvu -- kui ta köögist tigedana amraariumi poole suundus -- kellegi räme naer, mis oleks otsekui kloostri seinu raputanud.
Aasta möödus kloostris üldiselt vaikselt, peagi sumbus ka rahulolematusepobin, mis johtus sellest, et abt Sven oli otsustanud enam mitte teiste vendadega tööl käia ja kolis oma ruumist dormitooriumi kõrvalt eraldi järveäärsesse elamisse, kus tal oli ka oma raamatukogu. Tsellaariuselegi polnud see algul meeldinud, ent hiljem -- kui ta oli kuulnud, et teistegi tsistertslaste kloostrite abtid olid hakanud rohkem aadlike ja maaisandate moodi käituma -- leppis ta olukorraga. Aga Rusi suhtes hakkas tublil tsellaariusel tekkima umbusaldus. Tal oli seda raske endale seletada ja tihti kahetses ta oma mõtteid, palvetas ja palus andeks, et ta oli vennast nõnda sallimatult mõelnud. Aga süda ja mõistus käivad tihti eri radu.
Ühel päeval tabas ta Rusi kloostri raamatukogust. Kuigi selles polnud midagi otseselt keelatut, et ilmikvend viibib töö ajal raamatukogus, ometi ei meeldinud Heickole sugugi, et see Rus oli, kes seal astmete pealt üht vana raamatut riiulist kangutas.
«Ma mõtlesin, et sa ei oska lugeda,» ütles tsellaarius, kui oli venna toimetusi vaikides ruuminurgast jälginud.
«Mõned sõnad ikka oskan,» vastas Rus ümber pööramata ega paistnud tabamisest sugugi üllatunud olevat. «Ja kuidas ma muidu juurde õpin, kui ma ühtegi raamatut ei vaata?»
«Kui sul on tõsine huvi kirjatarkuse vastu, siis räägin ma sellest sakristanile ja ta hakkab sind õpetama,» arvas Heicko. «Ja mis raamat see seal nii huvitav on, et sa paja keema jätad ja tuled selle tarkust taga nõutama?»
Rus hüppas astmetelt põrandale ja keha mürtsatuse saatel lendas vana köite ümbert tolmu, nii et kokk viivuks üleni selle sisse mattus ja aevastas.
«Ega ma ei teagi,» sõnas ta siis ning aevastas veel kord. «Jäi lihtsalt silma. Õige suur raamat teine!»
See oli tõesti kõige suurem raamat kloostri kogus -- tubli põlvepikkune, nahkrihmadega köidetud, kogukas ürik, mis võis kokale teiste seast hõlpsasti silma jääda -- Ekbertus Lulliuse «Jõulupalved».
«Jõulud on veel kaugel,» märkis Heicko köidet nähes, «ja eelmiste pühade ajal paelus sind rohkem verivorsti tegemine kui palvete lugemine.»
«Jõulud?» mühatas Rus ja avas köite. Ta kissitas silmi, lappas kiiresti läbi lehekülgede ja nägi hoolika kalligraafiaga kirjutatud salme silmitsedes üsna pettunud välja. «Pilte ei olegi? Ja mingi kirbukiri...»
«Sa võid selle võtta,» lubas Heicko äkilise suuremeelsuspuhangu ajel. «Ma ütlen vend Stefanile, et sina võtsid...»
«Ei, ma arvan, et ma ei hooli sellest siiski,» pobises Rus ja sulges raamatu. «Mõtlesin, et siin on pilte, et suur raamat, kõige suurem... aga... üleüldse... jah, leem jäi keema, ma pean tagasi kööki minema.»
Sellega lõppeski nende kohtumine raamatukogus ja enam ei kuulnud tsellaarius kunagi, et vend Rus oleks kloostri haruldaste köidete vastu huvi üles näidanud. Peagi sai ta Rusi tundma aga hoopis teisest küljest, sellisest, mis tõstis ta ilmikvenna abt Sveni enese juures kõrgesse ausse, nii et kõik vennad ja neofüüdid pidid ühel märtsikuisel missal Rusi nime suhu võtma ja teda tänama.
Sest ilma Rusi sekkumiseta oleks rändav mustlaslaager veel nii mõnegi Roskilde, Hillerödi või Helsingöri lapsukese ära varastanud ja üle mere viinud, ehk pannud nende peal toime isegi oma kohutavaid jumalasalgajalikke rituaale ja ohverdanud tumedatele jõududele. Kui tabor oli Esrumi järve äärde laagrisse asunud, hakkasid kohalikud kohe rääkima, et see pole küll õige asi, sest Hillerödist olla viimasel ajal mitu väikest last kaduma läinud, ning kui Mathilde Jenseni kolmekuune imik saladuslikul kombel siinsamas Esrumis ära kadus, pöördusid kõigi pilgud kohe järve äärde. Krahv Gulderchgardeni kolm relvis meest ühes külavanema ja kirikhärraga saadeti taborisse, kuid mustlased võtsid nad vastu sõimu ja mõnitustega. Küsimustele laste kohta vastasid nood põlastavalt, et omalgi neid küll ja et nad pole ühtegi põnni Sj¿llandil puutunud. Krahv jäi endale kindlaks ja nõudis laagri läbiotsimist. Tekkis rüselus, mille käigus löödi külavanemal pea lõhki. Vihane ümbruskonna rahvas hakkas kirveste, harkide, kaigaste ja hangudega mustlaste poole suunduma ja nende etteotsa oli äkitselt tekkinud kloostri ilmikvend Rus. Just Rus oli see, kes leidis laagrist peidetud laste konte, nende rõivaid ja paar kaelaketti. Just Rus oli see, kes juhatas rahvast ja aitas neil nii mustlastele kui nende vankritele tule otsa panna. Just Rus oli see, kes kõige vapramalt võitles, nii et krahvil ja kohtuvõimudel polnud järgmisel hommikul enam ühtegi hulgust kohtu ette tuua ega üle kuulata.
«Ilma meie vapra venna Rusi abita,» rääkis laudese ajal abt Sven, «oleks kurjategijad jäänud karistamata. Andku issand talle igaveseks õiget meelt hea äratundmisel! Saatan ise oli tulnud Esrumi kanti mustlaste kujul ja nüüd on tema siit välja aetud!»
«Saatan,» noogutas Rus vaguralt, «on suurem kui inimene.»
«Ning ainult jumala lõpmata arm ning tema kuulekas teenimine teeb inimese pimedusevürstist suuremaks,» nõustus abt, olles ilmikvenna suust kõlanud teoloogilise mõttetera üle pisut üllatunud. «Palvetagem!»
Vend Rus oli korraga kangelane, kõigi poolt austatud, ning vaid tsellaarius Heicko oli see, kes mõtiskles, et kuidas küll oli Rus teadnud, kust otsida laste jäänuseid ja miks oli tarvis kõik mustlased ära põletada. Aga ta ei rääkinud oma kahtlustest -- kui neid üldse oli -- kellelegi, ning endiselt tundis ta vend Rusi vastu kummalist ebasümpaatiat.
Aeg möödus -- nagu kloostris ikka -- aeglaselt ja kangelasest sai taas kokk, üks tavaline vend teiste omasuguste seas, sest pühakojas ei tähenda niivõrd ilmalikud suurteod, kuivõrd vagadus ja tublidus jumalariigi poole püüdlemises. Oli raske öelda, kas Rus oli sündmustest muutunud või mitte, aga süüa valmistas ta endise hoole ja osavusega, teenides sellega järjekordselt ära abti lugupidamise. Tihti nähti abti kööki minevat ja küllap siis valmistas Rus talle seal mõnda eriliselt hõrku hautist. Tsellaarius aga pani tähele, et abt käib üha sagedamini ringi veidi pööritavate silmadega ning lõhnab veini järele. Vend Heicko oli loomult truu tsistertslane, kes väga härdalt järgis Püha Bernardi õpetust ja suhtus väga karmilt benediktiinlaste lodevasse ja mugavust armastavasse eluviisi. Eriti valus oli tal näha, kuidas abt ei suuda vend Rusi mõju all liigsöömisele ja - joomisele piiri panna, kuidas ta päev-päevalt muutub lõbusaks benediktiiniks. Ning loomulikult ulatus abti halb mõju ka teiste vendadeni. Näis, nagu tehtaks kloostris tööd vähem, palvetataks vähem ja veedetaks rohkem aega refektooriumis.
Veel veidi, mõtles vend Heicko, ja me hakkame koraalide asemel lihtrahva lorilaule laulma. Tsistertslaste hinged on deemonitele väärtuslikud, need on kõige üllamad ja puhtamad. Kas mitte polegi Esrumi klooster pühendatud pühale Neitsi Maarjale? Kas pole tõsilugu see, et palvetades sattus kunagi ühe vaga munga hing taevasse ja ta rändas seal ringi, otsis tsistertslasi, kuid ei leidnud neid. Mitmeid muid munki ta nägi, kuid mitte oma ordukaaslasi. Lõpuks küsis ahastuses munk Jumalaemalt, et kus siis on tsistertsalsed. Ja naeratas paotas Neitsi Maarja oma mantlihõlma -- tsistertslased olid kõik seal!
Jumalaema poolt välja valitud mungad peavad sestap olema karmid ja vagad, sest neid jahib Saatan erilise innuga. Sellepärast võiski kloostris mitmel pool näha skulptuure, mis pühadele vendadele pidevalt pimedusevürsti ahnust näitasid. Ja nüüd on abt ise libedale teele minemas!
Kunagi varem polnud Esrumis juhtunud, et abt valitaks ümber, et oleks vaja kedagi väärilisemat. Tõtt-öelda oleks Sveni asemele nii mõnigi teine paremini sobinud. Tsistertslaste kord nägi ette, et abtiks võis vendade seast valida selle, kes on vähemalt kakskümmend neli aastat vana ja kel pole poisi nägu. Kirjutamata seadus oli aga -- kuna abtile peavad kõik tõrkumata alluma -- et temal oleks ka inimeste üle loomulikku võimu ning et temasse suhtutaks ka ilma abtiks valimata aupaklikult ja kuulekalt. Tsellaarius Heicko ei olnud auahne inimene, ent tsistertslaste range eluviis oli tema jaoks kõige püham asi maailmas. Ta otsustas abtil ja vend Rusil salamisi silma peal hoida, et kõlvatud eluviisid ei hakkaks kloostris levima. Jah, vähemalt niipalju võis ta teha.
Ühel õhtul sooritas ta peale kompletooriumit harjumuspärast ringkäiku kloostris, jälgis, et uksed-aknad oleks suletud, küünlad kustutatud, kõik puhas, korras ja koristatud. Astudes mööda käiku edasi, sammud tuhmhallidelt kividelt vastu kõmisemas, jõudis ta kalefaktooriumist refektooriumini ja kuulis siis hääli. Kuulis hääli ja sai aru, et need võivad tulla ainult refektooriumi kõrval asuvast köögist. Mis tähendas, et vend Rus on veel seal ja polegi veel puhkama heitnud. Mis omakorda on aga korrarikkumine. Tühine küll, ent siiski rikkumine. Öösiti polnud ju tarvis kellelegi toitu valmistada.
Lähemale hiilides eristas Heicko mitut häält ja tema imestus kasvas. Kõnelejaid või tegutsejaid -- sest täpsemalt polnud võimalik eristada, mis köögis toimus -- oli kaks või kolm. Nende hääled olid allasurutud, nagu ikka neil, kes toimetavad midagi öö varjus. Tsellaarius oleks võinud ju vapralt köögiukse valla lüüa ja käratada, et kes siin rikub kloostri öörahu, aga ta ei teinud seda mitte ja ligines vaikselt, otsustades enne terasemalt kuulatada ja alles siis tegutseda.
Mees surus kõrva vastu ust. Ta eristas mingit rähklemist, kobinat, kahinat, seosetuid sõnakatkeid... ei, üks hääl ähkis midagi, teine aga lausus kindlal toonil mingeid lauseid. Ent sellest keelest ei saanud Heicko aru ja ainuüksi viimase hääle kuulmine tõi talle kananaha ihule ja ta tundis kõhus pööritavat vastikustunnet. Hääl, mis luges võõrakeelseid salme, oli täis sisinat, vaikne, pealetükkiv, veenev ja lõpmatult ebainimlik. Suutmata oma teadmatust kauem kannatada, avas tsellaarius ukse -- tasahilju, ent uskudes oma ürituse õigsusesse -- ja pistis pea ettevaatlikult sisse.
Esmalt märkas ta laual küünalt, mis säras otse silmisse ja pimestas nägemist. Ta tajus ka ootamatult ruumi siginenud vaikust, sest uks oli ebameeldivalt kriiksunud. Taibates, et tagasiteed enam pole, astus ta silmi kissitades sisse ja esimene asi, mida ta nägi, oli hubeleva küünlaleegi taamal talle otsa jõllitav, hirmust ja häbist pärani silmadega abt Sveni nägu.
«Abt?» hüüdis Heicko ehmunult. «Aulik abt? Ma tegin vaid ringkäiku ja...» Tsellaarius ei leidnud õigeid sõnu. Abt oli neljakäpakil köögilaua peal, tema pikk mungarüü oli vööni üles kääritud, nii et paljad tuharad paistsid. Abti taga seisis vankumatult vend Rus, ilatsev nägu võikas irvituses; temagi rüü polnud nii, nagu mungal on sünnis kanda, ent kui Heicko sisse astus, oli ta selle kiirelt langetanud. Ent mitte nii kiirelt, et tsellaarius poleks märganud... märganud pikka väljakasvanud jätket Rusi ihust, mehelikkust, mis ei saanud kuuluda ühelegi tavalisele mehele -- sest oma nooruspäevil oli ju Heickogi olnud patune ja mäletas nendest asjadest üht-teist -- sest nõndavõrd pikk, konarlik, kärnaline ja ropult haiglase kujuga oli see.
«Abt?» kogeles tsellaarius veel kord, tundes tülgastust ja isegi hirmu, kui isegi patu lõhna ära tundis, «abt, ma...» aga ta ei jõudnud kaugemale, sest äkki tajus ta ruumi laskuvat vastikut külmust ja jäist hõngust. Korraga hüppas vend Rus ettepoole, ja kustutas tuuletõmbuses väreleva küünlaleegi.
Ja ühe hetke jooksul arvas Heicko end nägemas ruumis kedagi kolmandat, kelle külmad ja kollakad silmad puurisid teda lae alt, nagu oleks kass roninud köögiriiulile ja varitsenud hetke, et sealt kellelegi küünistega kallale karata. Aga ainult hetkeks, sest maad võtnud pimeduses sööstis abt ukse poole, ähkides ja tsellaariust kõrvale tõugates.
Heicko ei jäänud ootama, pomises vaid palve ja kiirustas abt Svenile järele, mõistmata isegi, mida ta oli näinud ja mida tal oli öelda. Ta jõudis abtile järele välisukse juures, kuid ta ei kuulnud hirmunud mehe suust ühtegi arusaadavat sõna; too vaid paugutas ust, saatis Heickole ahastust täis pilgu ja kadus öhe. Kogunud end veidi ja varustunud küünlaga, suundus Heicko taas kööki, kuid leidis selle tühja ja vaiksena. Mis iganes poleks seal ka aset leidnud, ei kõnelenud toimunust enam ükski tunnusmärk, ning tubli munk hakkas isegi kahtlema, kas ennist viivuks silme ees kangastunud vaatepilt polnud mitte meelepete. Segaste tunnetega läks ta magama, kuid tema uni -- üle mitmete aastate -- oli rahutu ja täis luupainajaid. Hägustes ja katkendlikes unedes viirastusid talle vend Rusist välja kasvav ebainimlikult pikk, kõver ja kronksus jäikus, mida kõikjalt seirasid kiskjalikud, kollaselt miilavad silmad. Aga niipalju kui ka ei püüdnud tsellaariuse teadvus, ei suutnud see meest kuidagi unest üles raputada, sundides teda vaatama lõpuni stseene, mis olid hommikul mäletamiseks liiga hirmsad ja eemaletõukavalt jälgid.
Hommikul -- või õigemini öösel, sest matutiin toimub ju siis, kui tavalised inimesed veel magavad -- oli tsellaarius täiesti kurnatud ning nägi, et sedasama oli ka abt. Kirikus oli kaks meest, kes ei suutnud korralikult psalme laulda -- tema ise ja abt Sven.
Koidikul toimus laudes, palvetund, kus pidid osalema kõik ilmikvennad ja muud kloostritöölised; Heicko silmad otsisid vend Rusi ja ta nägigi teda. Kokk põlvitas kiriku tagumises nurgas, seal, kus alati, ja kui tema silmad kohtusid tsellaariuse omadega, kumas neis ainult lõpmatult külm ükskõiksus ja ei mingit hirmu ega alandlikkust.
Loomulikult läks Heicko südant kõvaks tehes päeval abti otsima, teadmata täpselt isegi, mida ta tahab õieti välja selgitada või mille üle aru pärida.
Abt oli aga oma enesekindluse tagasi saanud, vastas Heicko tervitusele üleoleva peanoogutusega ning küsimuse peale, et kas oleks vajalik vend Rusi käitumise suhtes midagi ette võtta, teatas: «Aga millist käitumist vend silmas peab? Kui seda, et ta eile õhtul minu nõudmistele vastu tulles valmistas mulle üht oma imettegevat salvi -- ehk olete märganud, et minu selg vajab rasket töö tõttu senisest palju rohkem määrimist --, siis pole siin küll midagi, mille suhtes peaks midagi ette võtma.»
«Ah, et kõrgeaulisele abtile määris vend Rus salvi?» venitas tsellaarius kahtlevalt.
«Aga loomulikult!» nähvas teine. «Või oli teil mingeid muid arusaamu?»
Kui oligi, jättis Heicko need enda teada, noogutas vaid ja eemaldus, et asuda oma igapäevaste toimetuste manu. Selgi päeval oli söök kloostris suurepärane nagu alati ja mitmed vennad nõudsid Rusilt lisa. Seda nad ka said.
***
Esrumi kloostri ajaloo tundmine kuulub muidugi iga venna kohustuste hulka, aga ligi nelisada aastat on pikk aeg, et igaüks saaks kõiki seiku tunda. Ka tsellaariuse jaoks polnud tema töös Esrumi arhitektuur kõige olulisem, kuid kummalised juhtumused, mis leidsid aset ikka seoses vend Rusiga, viisid ta ühel sügispäeval uurima ürikuid, mis kõnelesid kloostri asutamisest ja ehitamisest.
Pidades kinni iseendale antud lubadusest hoida koka tegemistel silm peal, külvates vahel mitmetähenduslike vihjete ja kaksipidi mõistetavate lausetega kahtluseseemet teistessegi ustavatesse munkadesse ning tundes, et selline tegevus on hakanud ka mõnevõrra vilja kandma, sest kloostri prior Rupertki kortsutas tihtipeale vend Rusi nime kuuldes kulmu -- nägi Heicko ühel päeval kokka midagi kiriku ukse juures toimetavat.
Kirik oli ehitatud kloostri põhjatiivaga kokku, ja nagu ikka tsistertslastel kombeks, oli see karm, range, kõle ja külm hoone, ilma torni ja igasuguste ilustusteta. Mis tegi aga selle eriti mõjuavaldavaks, oli tema suurus, sest kirik oli ligi sada meetrit pikk, paistes sellega juba kaugelt silma. Ja mitte ainult mõõtmete poolest polnud Esrumi klooster kõige suurem ja mõjukam tsistertslaste kants põhjapoolses kristlikus maailmas, kuuludes ühte võrku teiste (ja väiksemate) kloostritega, mis ulatusid Sitsiiliast Norrasse, Polooniast Iiri saarele. Esrum oli veel ka emakloostriks väiksematele kloostritele Taanis, Poloonias, Wendias, Esthlandis ja mujalgi. Nii et kloostri suurus, kui ka munkade ja igapäevaste tööde arv valmistas tublile tsellaariusele parasjagu peavalu nii ööl kui päeval, ja lõpuks polnud üks imelike kommetega kokk -- kelle toiduga olid vagad vennad ülimalt rahul ja enamgi veel -- mitte ainus asi, mille peale sai ta oma päevatööd ja aega kulutada. Eks sellega ole ka seletatav asjaolu, miks Heicko jõudis kentsakale olukorrale öösel köögis vähe mõelda ja lausus endale salamisi rahustussõnu. Tihti arvas ta end olevat vaid valguse ja varju mängude, üleväsimuse ja meelepetete ohvriks sattunud; sageli oli ta aga üsna kindel, et nägi täpselt, millega olid abt ja vend Rus tegelenud. Nii või teisiti -- Rusi ta ei sallinud ja tsellaarius uskus kloostrielu sellest ainult paranevat, kui kokk siit lahkub.
Kuid mitte iialgi poleks talle pähe tulnud, et see saab toimuma nii, nagu see toimus.
Rohkem, koguni poole aasta jooksul, ei hakanud abt ega vend Rus talle millegagi silma, ent metoodilise ja kindlameelse inimesena oli üks asi juba nõuks võetud ja nii kergesti ei kavatsenud tsellaarius oma kavatsustest loobuda.
Vend Rusi tabas ta kirikust kalmistule viiva ukse kõrval, müüri ääres musta küünalt põletamas ja lausumas hirmuäratavaid sõnu samas keeles, mis Heicko oli öösel köögis kuulnud. See oli uks, kust kanti surnud vendi kalmistule, end vend Rusi tähelepanu näis olevat pööratud rohkem vundamendile müüri kõrval ning... jah, ta näis seda müüri kummardavat, otsekui oleks see mõni ebajumalus. Tsellaarius jälgis Rusi toimetamisi eemalt, nägi, kuidas kokk koogutas, asetas põleva küünla müürieendile, lausus sõnu, mis tekitasid Heickol taas külmavärinaid; nägi, kuidas Rus langes ekstaasis pikali, silus kätega üle seina ja peaaegu halas võikal häälel palveid või loitse. Eales ei suutnuks tsellaarius uskuda, et too ilmikvend seal viib läbi usukõlvulist kombetalitust, sest kohati tungisid ta kõrvu sõnad, mida kuuldes lõi ta risti ette ja palus issandalt endale meelekindlust. Pikemalt ei saanud Rus oma toiminguid jätkata, sest teised vennad tulid põllult ja lähenes vesperite aeg, seejärel süüakse viimast õhtusööki. Kokk vaatas vilksamisi ringi, puhus küünla surnuks -- ja alles nüüd märkas tsellaarius oma peidupaigast, et hoolimata tugevast tuulest, oli küünal ikka jõuliselt põlenud -- ning kiirustas ümber kiriku idaserva köögi poole tagasi.
Heicko tuli välja, uuris vundamenti, ei leidnud sel midagi viga olevat, pühkis laubalt pingutusest ja hirmust tekkinud higi ja tõttas vesperile, et pärast kompletooriumit kloostri korda rikkudes raamatukogus nende ürikutega tutvuda, mis räägivad kiriku surnutevärava ehitamisest. Ta ei näinud, et peale tema lahkumist ilmusid vundamendile praod ja tumedad laigud.
Raamatukogus huvitasid tsellaariust ürikud, mis pajatasid kloostri loomisest. Pärast otsimist ta ühe sellise ka leidis. Öötundidel küünlaleegi valguses lappas ta tolmust köidet ja siunas endamisi kunagisi kroonikuid, kelle kirjutamisstiil oli uniseks tegev ja sündmuste edasiandmine katkendlik ning äärmiselt valikuline. Algul ei saanud ta teada oluliselt rohkem, kui juba teadis, et kloostri ehitasid benediktiinlased 1140. aastal Taanimaa arhipiiskop Eskili õnnistusel, kes juhtus olema ka Clairvaux' Püha Bernardi hea sõber. Ent klooster ei saanud jalgu alla, enne kui tsistertslased selle 1151. aastal üle võtsid, ja sellest ajast oli see õitsenud ja kasvanud, muutudes siinses maanurgas jumaliku valguse keskuseks. Kiriku ehitamise kohta oli seal kirjas palju, ent esmapilgul ei paistnud midagi seesugust, mis võinuks seletada vend Rusi huvi selle alusmüüri kohta. Lõpuks -- kui uni tikkus juba vägisi silma ja matutiiniaeg tuli ähvardavalt lähedale -- leidis ta ühe lõigu: ähmase, ebamäärase, ent ometi kõneka:
Sest Eskil ise kutsuti Roskilde linnast siia kohale ja tema ise juhatas paganate müürimist kiriku vundamenti, nendesamuste, kes olid selle ehitamist oma nõidumise ja Saatana väljamanamisega takistanud, nendesamuste kurjade jõudude poolt pimedusega löödud viletsate, kes veel elusana kinnimüürimisel karjusid, et Saatana jõud on suurem kui inimese jõud, ja kelle ulgumist oli veel mitmel päeval müüri tagant kuulda, ehkki süüa ja õhku sissehingamiseks ei saanud seal enam olla. Niiviisi näitas Eskil kõigile ümberkaudsetele ristimisest keelduvatele paganatele, et jumala jõud on pimedusevürsti jõust suurem.
Tsellaarius raputas hämmelduses pead, kahtles, kas kroonik ikka tundis ladina keelt kõige paremini, ja vajus mõtteisse, mis peagi kandusid üle rahutuks uneks. Ikkagi ei suutnud ta mõista, et kuidas võis vend Rus sellest kunagisest sündmusest midagi teada, sest seda ürikut polnud juba ammu kellegi käed puutunud. Ta otsustas oma leidudest kõnelda priorile.
Prior lõi juttu kuuldes risti ette ja arvas, et ilmselt on kroonik vaid kuulu järgi sündmusi kirja pannud ning kindlasti sisaldab jutt palju metafoore, mida ei saa üks-üheselt jumalast sündinud tõsiasjade pähe võtta. Ikka on kasutatud vundamendi täiteks konte või siis maetud pühameeste säilmeid kiriku alla, aga, et paganaid ja elusalt... Prior kõhkles, sest oli näha, et tal puudub kindel seisukoht. Igatahes leppisid mehed kokku, et vend Rusi kahtlastel toimetamistel tuleb edaspidigi silm peal hoida.
Võimalik, et Rus oli haisu ninna saanud ja enam teda vundamendi juures ei nähtud. Järgmisel nädalal peatus Esrumi külas rändkaupmees, kes astus ka kloostrist läbi. Mees oli juut ning kauples kaugetest maadest toodud vürtsidega. Esialgu taheti ta küll pühade müüride varjust minema ajada, ent Rus tegi temaga kaupa, mis viis ta tsellaariuse juurde, kelle käes olid rahakassa võtmed ja kes pidi iga ostu isiklikult heaks kiitma.
«Mida sa siis tahad selle juudi käest osta?» uuris vend Heicko umbusklikult. «Kas mitte kloostriküla talumeeste ja meie vagade munkade töö ise ei varu meie kasinale toidulauale kõike vajalikku?»
«Oh, kõik meie vennad teevad usinalt tööd ja puudus pole toidulaualt millestki...» vastas vend Rus kavalalt. «Aga see mees pakub aineid, mis annavad igale toidule jumaliku maitse, olen neid proovinud oma rännakutel ja...» Ning Rus laskus pikkadesse kirjeldustesse, et millise hõrgu maitse ja aroomi võivad idamaa vürtsid söögile anda.
Ja nõnda tekkiski tsellaariuse ja teiste vendade vahel vaidlus, et kas kloostri toidulauda on tarvilik rikastada kaugelt maalt toodud pulbritega.
Tsellaariuse seisukoht oli kindel: «Meie, tsistertslased pole küllust ja lõbuelu armastavad benediktiinid. Meie toitume kasinalt ja vagalt ega vaja lisandusi, mis pärit paganate juurest, mida müütab juut, ja mis andvat toidule sellise maitse, mida jumal pole mitte maa sisse pannud.»
Aga Rusi hõrgutistega olid ju paljud vennad juba harjunud, otsekui oleks kokk nad ära teinud oma ohtra söötmisega. Nähes puhkemas sõnelust, lahendas Rus selle ise ja ütles: «Mind innustab ainult soov kostitada vagasid vendi oma kõige paremate retseptide järgi. Aga juut on muidugi juut. Ma panen ette, et räägin selle juudiga ja panen ta nõustuma olukorraga, kus ta ei saa meie käest mitte ühtegi krossi ja vaid jumalasõnaga veenan mina teda oma kaupa meile loovutama.»
See ettepanek tundus paljudele mõistlikuna -- eriti neile, kes kannatasid liigsöömise all, ja Heicko meelehärmiks oli neid kloostris enamus. Järgmiseks nähti Rusi väljumas kloostrist, suur kott üle õla, ja tegemas puude varjus juudiga kaupa. Kaua see küll ei kestnud, sest juut lahkus kiiresti -- kaubitseja kohta isegi liiga kiiresti -- ega vaadanud hetkekski tagasi, ainult kannustas eeslit kiiremale sammule. Rus seisis peagi kloostriväravas, nägu rõõmust säramas, ja kiigutas käes väikseid paunakesi: «Kogu oma kraami oli ta nõus kloostrile loovutama!» hüüdis ta.
Ja tsistertslaste seast kostis kiiduüminaid. Seksti ajal, mil mungad palvetasid, levis üle kloostri hõrke ja võõrapäraseid aroome -- Rus keetis köögis vürtsitatud roogasid. Ainult tsellaarius mõtiskles, et mis küll võis peituda Rusi kotis, kui too kaubitsema läks, ja milliste sõnadega veenas ta juuti. «See mees,» mõtles vend Heicko, «peab olema lausa saatan ise, kui ta suutis kaupleja-juudi ilma rahata oma nõusse rääkida.»
Sel õhtul tõusis refektooriumis kisa ja kära, vennad läksid süües näost punaseks, karjusid meeleheites, nõudsid vett ja veini, puristasid toitu suust välja, röökisid hirmsates piinades, mida võõramaised maitseained nende seedimisele tekitasid ja needsid vend Rusi. Munkade näod õhetasid valust ja teravusest, mida nende seedimiselundid ei tahtnud omaks võtta, mõned isegi nutsid kibedaid pisaraid ja kaanisid seejuures veini nagu viimased joodikud.
Vend Rus seisis aga refektooriumi uksel, vaatas kõike pealt ja naeris kõlaval häälel. «See läheb üle, vagad vennad,» hüüdis ta. «Läheb üle ja siis saabub nauding. Kannatust, anun ma, vaid veidi pikka meelt ja teile hakkab meeldima.»
Nii kummaline, kui see ka polnud, hakkaski see neile meeldima.
Kui munkade näod omandasid jälle loomuliku jume, kui nende viha asendus kergendustundega, kui nad nõudsid katlast lisa -- ja veiniaamist iseäranis -- ja nad Rusi kokakunsti kiitma hakkasid, tõusid tsellaarius ja prior lauast -- nemad polnud Rusi sööki söönud, vaid närinud ainult kaalikat ja joonud peale vett -- ning läksid nõu pidama. Refektooriumist oli veel kaua aega kuulda hõikeid ja kiidulaulu, sest midagi seesugust polnud vagad vennad oma elus varem söönud ja neile oli see pööraselt meeldima hakanud.
Tsellaarius Heicko ja prior Ruperti nõu oli lühike.
«Vend Rus,» märkis Heicko, «on ohtlik ja vaenuline mees, kes rikub ära kõik tsistertslaste pühad kombed.»
«Ma olen sinuga täiesti nõus, vend,» vastas prior. «Kahju ainult, et abt seda ei mõista.»
«Minu kahtlus on,» jätkas Heicko, «et seda kõike teeb ta mürgist ja vihkamisest ning ainult teeskleb vagadust. Vahel ma mõtlen, et lausa Saatan ise on tema sisse asunud.»
«Need on koledad mõtted aga ma tunnistan, et mitte minulegi võõrad. Kui Saatan tahab rikkuda Jumala kombeid ja pritsida mürki kloostri sisse, siis tõenäoliselt on ta valinud just vend Rusi oma käsilaseks,» nõustus prior.
«Me peame ta tabama nõidumiselt. Me peame ta süütõenditega vastamisi seadma ja vedama Roskilde kõrge kirikukohtu ette,» otsustas tsellaarius.
«Ja enne kui hilja!»
***
Saabusid ööd täis seletamatusi ja õudusi.
Esimene märk, mis katkestas õhtupalvuse, oli missa ajal kirikus kostma hakkavad ulguvad hääled. Abt ei jõudnud eeslaulmisega kuigi kaugele, kui teda katkestasid mitu häält, mis tulid otsekui kiriku seintest ja põrandast, mis karjusid ja halasid vihaselt, summutasid munkade koori, nii et paljud neist katsid kõrvad kätega ja viskusid kirjeldamatus valus põlvili.
Ometi ei kestnud see kaua, sugugi mitte, sest seletamatud sajatused hääbusid niisama äkki, kui olid alanud, ja missal viibijad vaatasid üksteisele mõistmatuses otsa. Nii kohutav, kui see sündmus ka polnud, ei söandanud keegi selle meenutamisel pikemalt peatuda. Küllap oli see ainult tuul -- leidsid mõned, küllap akende alt möödunud itkenud naised -- lootsid teised. Vaid tsellaarius ja prior pidasid vajalikuks veel peale ülejäänute lahkumist kirikus palvetada.
Järgmiste päevade jooksul kaebasid mitmed vennad, et nad on dormitooriumis või koridorides midagi näinud. Ei, ei midagi otse, pigem ainult silmanurgast ja pead pöörates oli ilmutis juba kadunud... Kui see üldse oli ilmutis. Keegi ei suutnud täpselt seletada, mida nad olid näinud, küll aga tunnistasid, et nendest kummitustest olid nad tajunud ilmumas viha, põlgust ja isegi ülevoolavat kahjurõõmu.
Aulik vend Egil oli istunud üksi raamatukogus, kui äkitselt oli uks valju paugatusega kinni langenud ja riivi iseenesest selle ette kriiksatanud. Seestpoolt. Korraga oli vend Egil tajunud, et kes iganes ka ukse sulges, pidi too olema samal hetkel temaga koos ruumis. Ei, ta ei näinud kedagi, aga ometi oli ta seda tajunud. Hirmunult oli ta asunud palvetama ja tundis siis, kuidas teda oli selja tagant jälgitud ja üks tasane sosin oli üle toa levinud, sosin täis vihkamist.
Vend Augen oli kuulnud samme. Ta oli viibinud kalefaktooriumis ja kuulnud, kuidas kellegi pikad sammud olid koridoris möödunud, seisatanud ukse taga ja siis oli ta kuulnud ebainimlikku, ebapüha hingeldamist. Ta oli ukse avanud ega näinud koridoris mitte kedagi, mitte ühtegi elusat hinge. Ainult kuulnud sammude kaugenemist tühjas koridoris. Suundumas köögi poole.
Kaasa ei saanud mitte tunda vend Reymusele, kes -- olgugi, et üks kõige suuremaid liigsööjaid ja -joojaid kloostris -- oli ühel ööl langenud selliste kohutavate õudusunenägude küüsi, et teda polnud võimalik äratada ja terve dormitoorium pidi ärkama tema ahastavate karjete peale. Keegi ei näinud tema luupainajat, keegi ei näinud, mis põhjustas valu, mille käes õnnetu vend unes vähkres ja kisas, aga hommikul oli tema selg, kõht ja tuharad täis veriseid kriime ja marrastusi ning mitu päeva ei suutnud ta midagi süüa ega juua ega hetkekski istuda.
Vend Wilhelm aga läks hulluks, kui ta parasjagu üht püharaamatut ümber kirjutas. Otsekui iseenesest hakkas tema käsi kirjutama ülisuuri seletamatuid sümboleid üle lehekülgede, mida ta hirmust karjudes üritas sealsamas katki rebida, hakates vastu jõududele, mis sundisid ja kannustasid teda püha üriku asemel paganlikke sümboleid joonistama. Wilhelmi ümber kogunesid teised vennad, kes tummas õuduses jõllitasid mehe üha jõuetumaks muutuvaid katseid püsida terve mõistuse juures, kuni lõpuks tormas ta puldi tagant minema otsejoones kirikusse, sealt läbi surnutevärava müüri äärde (kuhu tsellaariuse ja priori teadmiste järgi olevat paganad elusalt sisse müüritud) ja hakkas peaga selle vastu taguma. Et hoida teda enesevigastamisest, läks tarvis viit venda, kes õnnetu Wilhelmi lõpuks kinni sidusid ja dormitooriumisse lohistasid.
Värisedes hoidis vend Heicko käes ühte kurikuulsa raamatu lehte ja näitas seda prior Rupertile. «Ütle,» küsis ta, «kas ei meenuta mitte see joonistus sulle R-tähte?»
«Aga väga suurt ja imelike piirjoontega,» nõustus prior. «Ning järgmine oleks otsekui U- täht, ent samuti kuidagi kummaline.»
«Rus,» pomises tsellaarius. «Vend Rus...»
Kuigi need hirmsad sündmused häirisid seni rahulikult kulgevat kloostri elurütmi, ei kippunud veel keegi peale tsellaariuse ja priori neid Vend Rusiga seostama, enne kui vend Adelmus edastas neile ühe pealtkuuldud kõneluse.
«Ma olin möödumas köögi akende tagant,» seletas vend Adelmus, «kui üks hääl mind otsekui paigale naelutas, selline sisisev ja magus ja salalik ja selline... mis kohe kõrvu hakkab, kuigi räägib vaikselt, ent iga tema sõna on tähtis. Ja läbi akna kuulsin ma seda häält lausumas: «Ma kiidan sind, Rus, sa oled mu ülesannet hästi täitnud!»
«Ja kes võis seda lausuda?» päris tsellaarius.
«Mitte ühtegi venda kloostris pole ma kuulnud rääkimas sellisel häälel,» kehitas vend Adelmus kahetsevalt õlgu. «Veel kuulsin ma, kuidas Rus vastas: «Varsti, mu isand ja käskija, varsti on minu töö tehtud, varsti on see klooster sinu päralt, mul ei lähe enam pikalt aega, varsti on nad pööratud.»»
«Pööratud?» imestas prior.
«Nii Rus ütles. Veel ütles ta, et varsti on see pühakoda -- ja see sõna kõlas tema suust põlgusega -- sinu rõõmudele ja igavikulistele peibutustele valla, mu käskija.»
«Kas sa nägid, kellega Rus kõneles?»
«Ma ei julgenud aknast sisse piiluda,» tunnistas värisev munk. «Issanda ihu õnnistuse nimel ei julgenud ma seda teha.»
«Kas Rus ütles veel midagi?»
«Ta kõneles veel midagi tänasest ööst,» kostis munk. «Midagi taolist, et täna viib ta läbi viimased rituaalid, ja see võigas hääl kiitis teda selle eest.»
«Ütleski ta just, et rituaalid?» küsis tsellaarius.
«Jah, aulik vend Heicko, just nii ta ütles.»
«Siis peame meiegi täna öösel tegutsema.»
***
Jah, tsellaarius Heicko tundis end vandenõulasena, kui ta salamisi kogus kokku kakskümmend ustavat munka, kõneles nendele oma kahtlustest ja plaanist, samuti sellest, et ta ei usalda enam abti. Ja vennad vastasid talle, et abt on tõesti hülgamas paljut, mis on tsistertslastele püha, ja et ta liialt sööb ja joob ning üha rohkem laskuvat üle kloostri vend Rusi kuritahtlik käsi. Need kõik olid vennad, kes hoolimata uutest tuultest olid tugevasti kinni vanades kommetes ja kes ei söönud Rusi vürtsitatud toitu ega polnud ka oma silmaga näinud kummitusi, mida kõik ülejäänud kinnitasid end kogenud olevat.
Prior ja tsellaarius jaotasid mehed pärast kompletooriumi -- otsekui oleks nad mõne sõjasalga eesotsas -- laiali, leidsid neile salajased peidukohad, varustasid nad krutsifiksidega ja enne vahikorra algust lugesid nad kõik koos: «Ut nos ab omni haeresi perfida caecitae librare digneris; ut in hora mortis nostrae noc caelesti viatico nos confortare et munire digneris. Christae exaudi nos!»
Relvastanud end sel kombel vaimujõuga ja olles valmis eksortsismiks, asusid nad vahti. Mitmeid kordi tundus neile, nagu oleks keegi öises kloostris liikunud, nagu oleks nad näinud viirastusi, ent ikka ei juhtunud midagi, mis oleks sundinud neid peidukohast välja tulema, astuma vastu vend Rusi salakavalatele plaanidele.
Aga lõpuks ta tuli -- vend Rus --, tuli ja suundus läbi pika käigu köögi poole, olles ilmikvendade dormitooriumist jalga lasknud mitu tundi enne, kui selleks sundisid kohused köögis. Ta tuli, ja isegi hämaruses oli tema näol näha kurjaendelist irvet, kui ta endamisi võikas keeles loitse pomises. See polnud see vend Rus, keda nad olid harjunud nägema, see oli deemonlike jõudude poolt haaratud mees, hirmuäratav oma ebamaisuses ja pühendumises. Aga viimast polnud tsistertslastel vähem. Vend Rus läks kööki ja mõne aja pärast olid vennad selle ümber piiranud, Rus oli lõksus, mida iganes poleks ta ka toimetama hakanud, milliseid jõude endale appi kutsunud, ei saanud need ometi olla vägevamad kui mitmekümne andunud ja tõelise tsistertslase meelekindlus ja usk.
Viivu pärast oli õhus tunda suitsulõhna ja kuuldus leekide praginat. Vend Rus oli süüdanud koldes tule ja hakkas suure raami peal seisvas katlas leent keetma. Mõne aja pärast tungisidki vendade ninna idamaiste - - ja nüüd ei kahelnud enam keegi, et ka saatanlike -- ürtide ja vürtside lõhnad, mis läksid koos lihaga hautisesse. Ning siis hakkas taas kostma vaikne, ent üha valjenev ümin. See aina kasvas ja valjenes ka hääl, millel vend Rus kedagi kutsus.
«Jumala jõud ja õiglus olgu meiega,» hüüdis tsellaarius. «Nüüd!» Ja nagu oleks ta vaenlase kindlust vallutava armee eesotsas, sööstis mees köögiukse poole, lõi selle jalaga lahti, et tunglevate ja ristidega vehkivate munkade salk saaks lävel troppi koguneda ja näha...
...näha, kuidas põlevate silmadega vend Rus hüppas ehmunult tagasi kolde eest, kuhu ta just äsja oli midagi sisse puistanud, kuidas ta sulges hiigelsuure raamatu ja peitis selle enda selja taha, kuidas ta taganes vastu köögiseina ja kuidas tema vihkamist täis pilku sigines korraga hirm, sest mees oli aru saanud, et on teolt tabatud.
«Mida sa siin toimetad, lugedes neid ketserlikke loitse, sina õnnetu?» kärkis prior, kogu oma häält ja meelekindlust kokku võttes. «Miks loed sa keset ööd riitusi ja mürgitad vagade vendade toitu?»
«Ma... ei midagi,» jõudis vend Rus hirmunult pomiseda.
«Mis raamat see on, sina õnnetu?» hüüdis tsellaarius Heicko, «mis jumalasalgajalik raamat, mida sa seal peidad?»
«See? Ei midagi... Vaid vagad palved...»
«Näita! Vennad, rebige see raamat talt käest ja las loeme meiegi neid vagasid palveid. Püha Neitsi nimel, edasi!»
Trobikond tsistertslasi valgus kitsukesse kööki ja sööstsid vend Rusi poole, kes kangekaelselt ja meeleheitlikult vastu pannes astus kolde poole, et haarata suure keeduraami alt põlev halg ja sellega vagasid vendi eemale peletada. Ühe käega kobas ta halu järele, teisega varjas selja taga suurt ürikut. Kümned käed haarasid tema järele, mitmed neist said põletusi leekivast londist ja see tekitas viha, süstis vendadesse raevu ning õiglustunnet, seejärel tabasid vend Rusi esimesed rusikahoobid.
«Te neetud,» karjus Rus, «te haiged, marutõbised koerad, te sitased, alandlikud orjad, te roojased vagatsejad, te reeturid, ussikesed, te põlege! Põlege ja lämbuge oma haisvas pasas...» Ta röökis ja röökis ning üritas endiselt põleva haluga vendi süüdata, kuid viimaste jõud ületas tema oma, lootusetus võitluses tõrjuti ta üha enam keeva katla suunas, kuni kellegi rusikahoop pani ta tasakaalu kaotama, vend vaarus, karjatas valust, tundes selja vastas kuuma katla serva, ning järgmine löök -- sedapuhku puust ristiga -- saatis ta üle katlaääre, peadpidi keevasse vette.
Käratsevad ja vihast raevunud mungad -- ja neid tuli dormitooriumist üha juurde, sest võitluskisa oli teisedki üles äratanud -- kogunesid õhku ahmides kolde ümber ja jõllitasid seletamatus õuduses keevas vees visklevat meest. Kuumad pritsmed lendasid katlast ja see sundis munki sammukese tagasi astuma.
Korraga kerkis katlast välja Rusi pea, mis oli täis keevas vees saadud haavu ja põletusi. Tundus, et tema silmad ei näinud enam, ja see üleni punaseks värvuv ja paisuv pea, mille ümber mullitasid karvad ja riidetükid ning tõusid õhku keeva inimlihaga segunevad teravate idamaiste vürtside aroomid, saatis õudusest tummade munkade poole oma viimased sajatused: «Ilatsejad! Vastikud perselakkujad, munniimejad, minu eest makstakse kätte... Neetud... saatan on suurem, oh palju suurem kui inimene, te ei tea... te rögased litapojad...»
Vend Rusi viimased karjed vaibusid seosetusse soigumisse, mille summutas peagi keeva vee mulksumine, kui mehe pea vajus taas vee alla. Väike köök oli tsistertslasi täis kogunenud, ent mitte keegi -- mitte ainuski hing -- ei teinud katset vend Rusi päästmiseks, niivõrd tummaks ja abituks oli neid nõidunud hirmuäratav vaatepilt. Vend Rus kees surnuks, kees sodiks ja üle kõige võttis võimust talumatult vänge keenud liha, vere, kuse ja soolikate hais, mis kõik pinnale kerkisid, moodustades püdela punakaskollase massi ning milles helpis räbaldunud inimkeha.
Hirm ja paanika tuli hiljem, ent vaibus taas hauavaikuseks, kui tsellaarius Heicko tõstis maast raamatu, mida vend Rus oli oma elu hinnaga kaitsnud.
See oli kõige suurem raamat, mida mungad kunagi näinud oli ja vaevalt saavad nad oma elus nägema suuremat, sest ürik oli ligi poole inimkeha pikkune ja meetrijagu lai. Seda oli raske avada ja pöörata pargitud vasikanahast lehekülgi, mida katsid labakäesuurused veidras keeles kritseldatud tähemärgid. Ei olnud keeruline taibata, et ükski terve mõistuse juures viibiv olend sellist raamatut ei kirjutaks... ega joonistaks neid pilte luupainajalike stseenidega -- koletuid fantasme, mida võivad sünnitada vaid väga haiged mõttekujutlused. Raamatust lausa õhkas ebainimlikkust.
Tummas jahmatuses silmitsesid vennad pilte, piinlikult detailitäpseid joonistusi koletislikest rituaalidest ja elusalt müürimistest, kuni jõudsid kohani, mis pani nende kurgust karje vallanduma. Sest nende ees avanes vend Rusi nägu, kes siinsamas köögis toppis väikesi lapsi katlasse ja pakkus siis neid hõrgutistena munkadele; siin oli illustratsioon abtist ja mida seal täpsemalt kujutati, ei julenud ükski vend meelde jätta. Jah, ka endi näod tundsid vennad piltidelt ära ja vaid kõige vapramad neist suutsid vaadata viimast lehekülge, mis kujutas tuleasemel katlas keevat vend Rusi, kelle ümber seisid võidurõõmsate nägudega tsellaarius Heicko, prior Rupert ja kõik teised, silmitsemas maailma kõige suuremat raamatut, mida kindlasti polnud kirjutanud ükski inimene ja mille tagakaanel seisis justkui hoiatuse või mõnitusena vigases ladina keeles: Diabolous superior qui homo est -- Saatan on suurem kui inimene.
juuni 2001