„Ma olen oma suure õe tööd halvasti teinud, kui mul on sinu abi vaja.“
--
1:10, 23.11.2015, Canterloti troonisaal
Hetkel, mil suured uksed kinni kõmatasid, hakkas Matti pea mõtetest keema. Mida Säraturvis mõtles selle all, et ta ei ole Celestia? Tulnukad pole seni suutnud nii head koopiat aretada. Kui see üldse ongi tulnukas... Sellele mõeldes vaatas Matt kümmet ükssarvikut, kes seisid seinte ääres. Kõigil olid veatud ja puhtad valged kasukad, selle peal kuldsed turvised ja kõik nad olid identsed. „Vaenlased ees!“ teatas Matt, kui aeg tema jaoks jälle aeglustus, ja automaat võttis sihikule troonilolija.
Victor ja Jack kõhklesid küll hetke, aga nende hästiõpitud refleksid reageerisid käsule. „Ah, söör?“ küsis esimene, hääletoonis ilmselge kimbatus. Teine oli küll vait, aga tundis end samamoodi ebakindlalt.
„Harris, mida põrgut sa teed?“ küsis Fujikawa vihane ja üllatunud hääl ta raadioaparaadis. „Sinu korraldused pidid ju ootama, kuni teised kahtlused kinnitust pole leidnud. Jumala pärast, miks sa seal troonisaalis omasid sihid?“
Oot, mis asja? Ta ju ei käskinud mul... Matti enda mõttelõng katkes, kui järgmine pusletükk oma koha leidis. „Komando, siin Able. Palun korrata tänast koodi,“ ütles Matt nii rahulikult, kui suutis.
Fujikawa kärkimine lõppes ja sellele järgnes hingetõmme. „Kood on sinine lõikus. Käsitle olukorda nii hästi, kui oskad, Able. Komando väljas.“ Mõne sekundi pärast kostis uste tagant summutatud hüüdeid ja ust hakati taguma, aga ukse riiv püsis kindlalt paigas.
Kui Matt avastas, et on trooni hõivajaga samasse ruumi lukustatud, läksid ta mõtted täiesti uutele radadele. Milleks sellel isehakanul siin mind vaja on? Kui saan haavata või surma, tuleb minu asemele teine. Säraturvise ja tema sõjaväega käivad asjad samamoodi. Ta tahab meid mõlemat, aga miks? Sõjaline võimsus ei kannataks kuigi palju, kui... Viimane pusletükk leidis Matti mõistatuses oma koha. Kas hoopis Videvikusära on see, kellele ta liiga tahab teha? Vihasööst varjutas Matti mõtted ja ta sõrm libises päästikule.
„Noo, teie kaks. Ei ole vaja siin nii pahuraks minna. Me ootame vaid viimast poni ja saame alustada,“ ütles „Celestia“ sellise mossis näoilmega, mis kohe kuidagi ei sobinud päikesediarhi iseloomuga. See nägu muutus kohe rõõmsaks, kui ta nägi midagi Matti taga. „Rõõm sind näha, unekott!“
Kuigi olukord oli pingeline, ei suutnud Matt hoiduda selja taha vaatamast. Tõrvikud ja küünlad tuhmusid ning nende taha ilmus süsimust põhjatus. Selles põhjatuses oli paar vihaseid silmi, mis jälgisid trooni. Pime tühjus hakkas hajuma ja võttis Luna kuju, aga silmade pilk ei muutunud. „Vabasta kohe mu õe troon ja jäta tema kuju, kuninganna Chrysalis,“ käskis ta.
Pinge tõusis haripunkti, kui „Celestia“ ohkas ja jalule tõusis. „Ma ei tulnud siia ega korraldanud seda kohtumist selleks, et vastasseisu kütta, unek...“
„Minu poole tuleb pöörduda „teie kõrgus“,“ sisistas Luna.
„Jah, teie kõrgus, aga ära nüüd arvagi, et mul pole väge sinuga praegu võidelda.“ Valge karvastik asendus musta kitiiniga, virmalistekarva lakk tõmbus tumeroheliseks. Sissetungija sarv kõverdus ja väändus ja muutus sakiliseks ning tema naeratusse tekkis määramata arv teravaid hambaid. „Noore printsi armastus oma abikaasa suhtes oli joovastav, aga meeleheitlik lootus ja rõõm Celestia nägemisest oma väikseid ponisid kaitsmas oli oma mastaabiga klass omaette. Luna, kallis, sinagi korraldasid hea näitemängu, kuid see võis sulle äärmiselt väsitav olla, valitseda kuud ja päikest korraga ning samal ajal hävitada kõik need laevad väljaspool kaitsevälja, eks?
Ja sina, kapten Säraturvis, oled liiga väsinud ega suuda teha muud, kui mind vahtida. Kogu linna kaitsmine oli kindlasti üsna kurnav ju? Ei usu, et sa eriti midagi teha suudaksid, arvestades su praegust kitsikust.“ Chrysalis irvitas ükssarviku poole ja kõik kaardiväelased ruumis moondusid, tuues nähtavale oma naturaalse kuju, kaasa arvatud kaks valvurit, kes olid Säraturvise ruumi saatnud. Täkk hüppas tagasi ja võttis kaitsepoosi. Libalaste kuninganna vaid naeris.
„Harris, mis siin toimub?“ küsis Finch närviliselt ja Matt märkas, et tema polnud ainus, kes oli relva täisautomaatrežiimile lülitanud.
„Hoiduge tulistamast, aga pidage silmad lahti,“ ütles Matt ja lülitas raadio komandokanalile. „Komando, siin Able. Kinnitatud kohalike infiltraatorite viibimine trooniruumis, nende eesmärk on seni teadmata.“ Enne, kui Matt vastust kuulis, peatusid Chrysalise silmad tema peal.
„Ja viimaks siis kapten Harris. Su sõdurid on hea distsipliiniga, kuid ma tunnen nende hirmu maitset. Sinus aga on vaid viha. Huvitav. Väga huvitav. Me vist lahendame selle müsteeriumi... hiljem,“ rääkis libalaste kuninganna ja suunas pilgu taas Lunale. „Olen tulnud Canterlotti, et rääkida meie maailma tulevikust. Meil on teineteisele paljugi pakkuda, kui sa vaid ära kuulad. Muidugi, kui eelistad sõda, võime ka seda korraldada. Ehkki kui sa ka võidaksid, näeks kogu linn, kuidas sa võitled oma õega. Ja kuidas see võib levid...“
„Küllalt,“ segas Luna vahele ja lõi kabjaga vastu marmorit. „Mul ei ole aega su ähvardusi kuulata. Räägi asi ära ja kao mu silmist.“
„Sa teed mind kurvaks, kallis, eriti, kui meil oleks koos nii palju võita,“ irvitas Chrysalis ja vaatas jälle Matti. Kui ta oligi häiritud sellest, et automaat polnud kordagi langenud, ei näidanud ta seda välja. „Arvestades vaenlaste olemust, on see kokkuklopsitud liit saavutanud imelisi tulemusi, kuid üht-teist on ikka puudu. Olen aru saanud, et inimestel hõljub oma maailma kohal terve silmade võrgustik, mis hoiatab, kui vaenlane saabub, jah?“ Ta silmad tõmbusid koomale ja irve laienes. „Ärritus, kahtlus ja segaduse puudumine. Tundub, et mul on õigus. Selles maailmas puudub päeva ajal samasugune võimekus. Tuleb nentida, et draakonitulekirjade ja printsess Luna uneskõndimise võimekuse loov kombineerimine oleks maitsetu lahendus, aga see ei tööta kaua. See on vaid üks paljudest probleemidest, mida minu väikesed libalased seni märganud on.“
„Mida sa täpselt pakud?“ küsis Luna järsult.
„Lepingut, printsess. Lepingut, kus mina pakun seda, mis sinu liidul puudu on, ja sinu rahvas annab mulle seda, mis mind päästaks. Minu libalasi on kõikjal ning ma suudan jälgida enamust Equestriast ja maailma selle piiride taga ning seega suudan ma tunnetada kohti, kus meie ühine vaenlane ilmub,“ rääkis Chrysalis naeratades.
„Sa pakud küll omajagu, aga pole öelnud, mis see maksab,“ ütles Matt ja ta relva lasersihiku täpp nihkus libalaste kuninganna vasakust silmast paremasse, kui ta oma naeratuse Matti poole pööras.
„See on selle väikese asja võlu,“ ütles Chrysalis ja moondus korraks taas Celestiaks. „Kuna Celestiat pole kaua nähtud, on moraal tugevalt langenud. Niimoodi nende ette ilmudes suudan ma ponisid innustada ja neis tekitada tunde, et kõik läheb lõpuks hästi. Iga selline ilmutus pakub mulle piisavalt armastust ja rõõmu, et tasuna mind toita. Kas see oleks sobiv pakkumine? On veel vaid üks tingimus.“
Kui libalaste kuninganna oma idee kiitmist jätkas, märkas Matt, et midagi hõljub lae poolt alla. See võttis Ebakõla usja kuju ja ta näkku ilmus meeletu lust, kui ta Chrysalist märkas. Ühte käppa tekkis tal õhupall, teise nõel, üks sarv muutus kolmandaks jäsemeks, mis hoidis pasunat. Ilmusid veel kaks jäset, millest üks hoidis gongi ja teine nuiasid ja siis veel kaks jäset, ühes oli stardipüstol ja teises täispuhutud paberkott. Ebakõla hingas sisse ja...
Teadmata, mis toimub tema taga, ütles Chrysalis viimase nõudmise: „Ebakõla ei tohi iialgi olla minuga samas ruumis.“
„OH, JÄTA NÜÜD!“ pahvatas Ebakõla haihtudes ja tema sihtmärk viskus paanikas ringi.
Tükk aega oli Chrysalis nagu jänes hundi ees ja pomises kiirelt midagi, aga siis meenus talle, et ta ei ole üksi. Ta köhis kõri puhtaks ja püüdis oma käitumist kontrolli alla saada. „J-jah, siiski! Pealegi räägin ma veel ühe eest, kes soovib selles konfliktis oma teenuseid pakkuda.“ Viimane jälg tema närvilisusest, mille oli tekitanud ootamatu vahelesegamine, mattus ootusärevuse alla, kui ta rääkis: „Shirogane ja draakonid on valmis matma sõjakirvest ja rääkima. Nende tingimused on päris kerged, nende täitmisega ilmselt probleeme ei tule.“
„Ära topi nina draakonite asjadesse, sest oled üsna krõmpsuv ja maitsed ketsupiga hästi,“ sosistas Finch raadiosse enne, kui talle meelde tuli, et teised võivad teda kuulda. „Oh, komando? Kas salvestate seda?“
„Nii videot kui audiot,“ vastas Fujikawa, hääles nii nauding kui ärevus. „Hoidke neid vähemalt kaks minutit lobisemas. Beowulf ja Gespenst on seejärel valmis sinu käsu peale ründama, Harris.“
„Shirogane korjab haruldasi ja kalleid asju,“ rääkis Chrysalis, vastates Luna küsimusele, mida Matt tähele polnud pannud. „Tulnukad toovad endaga kaasa huvitavaid asju, mida siin maailmas pole kunagi nähtud, ja need meeldivad talle. Tema esimene nõudmine on saada endale kõik, mis tema sugu lahingus kätte saab.“
„Me ei saa sellega täielikult nõustuda, emand,“ segas Matt vahele ja langetas relva madalamale, kui kõik teda vaatasid. „Paljud tulnukate asjad on toksilised või plahvatusohtlikud, kui teadlased nendega tegelenud ei ole. See oleks piinlik, kui ta kollektsioon selle pärast hävib või kannab kahjustusi.“
Kõigi pilgud pöörasid tagasi libalaste kuningannale, kelle ilme oli hetkeks pahur ja segaduses. „Ta nõustub teie osalusega ja võib lubada ühe teie „teadlastest“ tema vallutatud asju hindama ja ohutuks tegema.“
„Tänud kiire mõtlemise eest, Harris. Ära unusta, et sa ei ole ametlikult volitatud meie nimel rääkima. Ole lihtsalt valmis,“ ütles Fujikawa ja Matti kiivriekraanile ilmusid sõbralike sõdurite signaalid, mis lähenesid troonisaalile.
„Shirogane teine tingimus ei kuulu vist vaidlustamisele,“ jätkas Chrysalis mõningase kõhklusega. „Ta tahab kohtuda ühega oma liigist, kes elab siin, Canterlotis. Tema nimi on vist Astel ja ta tahab temaga nelja silma all rääkida.“
Kiire pilk ruumisviibivatele equestrialastele tuvastas, et kõik nad tunnevad end ebakindlalt. Vaikuse katkestas viimaks Luna: „Ma võin seda Astlale rääkida, kuid ainult tema otsustab, kas ta tahab kohtuda või mitte. See on kõik, mida ma pakkuda saan.“
Libalaste kuninganna näkku tõusis jälle korraks tuim ilme. „Shirogane ootab põnevusega vastust.“ Ta kõhkles veidi ja jätkas: „Ja tema viimane tingimus. Shirogane on tuhandeid aastaid vana, ta on vanem kui Celestia riik, kui muistendid tõele vastavad, ja ta tahab rohkemat kui maised asjad. Ta tahab kuulda lugusid Maast.“ Chrysalis tõstis ühe aukliku kabja, et takistada vahelesegamisi. „Teda ei huvita raamatud ega igavad ajalootunnid. Ta tahab kuulda lugusid sinult, kapten Harris.“
Mis asja? „Ma ei usu, et see hea idee on,“ alustas Matt, kuid libalane segas vahele.
„Pole minu asi draakoni tahtmisi kahtluse alla seada ja ausalt öeldes ei usu ma, et võiksin tuhandeid aastaid vana olendi motiive mõista. Sa muidugi ei pea kohtuma otse. Nii nagu ma vahendan seda kohtumist temale, võin vahendada temale ka lugusid. Kas lepime kokku, kapten?“
Matti meeli haaras kerge ärevus, kui ta noogutas vaevumärgatavalt. Ta heitis ruumis viibivatele inimestele lühida pilgu, mille peale nad langetasid relvad, kuid ei pannud kaitseriive peale. Ta lülitas raadio ohvitseri kanalile ja rääkis: „Soovitan oodata käsuga tungida troonisaali. Nad ei tarvitse...“
„Mina pole selles kindel,“ nähvas Säraturvis. „Ma pole sekunditki uskunud, et sa oled aus. Libalased on sündinud valetama ja kahju tegema igaühele, keda nad kohtavad, ja ma pole näinud mingit tõendit, et sa seda ei teeks, kui võimalus avaneb. Millega sa tõestad seda, et sa ei tee vaenlasega koostööd? See võib olla teie varuplaan juhuks, kui te rünnak läbi kukub!“
Chrysalise rõõmus naeratus asendus mõtliku näoga, kui ta Säraturvist vaatas. „Sul on õigus. Mõningane vastuseis sinu poolt oli oodatav, ma teadsin, et sa ei tarvitse mu sõnu tõe pähe võtta. Seega ma tõin kaasa adekvaatse tõestuse, mis ei näita muud kui seda, et Pere ei ole Tühjadele truu.“ Üks libalastest astus ettepoole ja heitis nende poole presentkoti, mis kolises summutatult, kui marmorpõrandale kukkus.
Inimesed ja equestrialased vahetasid mõned pilgud ja Säraturvis kasutas telekineesi, et kott lahti siduda ja selle sisu valguse kätte tuua. „Päikse nimel!“ vandus ükssarvik, kui see täielikult nähtavale tuli, ning ta ehmatus häiris maagiat nii, et kott ja selle sisu kukkusid uuesti põrandale.
„Harris, komando siin. Kas see on eeterliku kiiver?“ kostis raadiost Fujikawa kokutamine.
Majori oletus oli tõene, nii palju kui jahmunud Matt öelda sai. Eeterliku kiiver sarnanes sellega, mida oli nähtud esimesel rünnakul Canterlotile, ja nii palju, kui Matt nägi, oli selle kiivri sees ka pea. „Kinnitan seda, komando.“
„Käsitlen protestide puudumist märgina, et meie suhe on jõudnud järgmisele tasandile,“ ütles Chrysalis veetleval häälel, eelistades rääkida teisest tasandist selle tõendi asemel, et ta on tapnud tulnuka, millega tegelemiseks on tavaliselt vaja õhurünnakut. „Nüüd on vaid üks asi, millega tuleb tegeleda,“ lisas ta ja vaatas troonisaali lakke.
Hämarusest ilmus nähtavale poni vari ja kukkus. Matt tundis kohe ära Tulekäraka, kes pöörles läbi õhu, et langeda marmorpõranda raksatuse saatel neljale kabjale. Ta võttis aega raiskamata ründepoosi, oda ja mündipilv selja taga hõljumas. Kokkusurutud hammaste vahelt kostis vihane urin.
Libalastest valvurid reageerisid ohule kohe, kuid peatusid, kui Chrysalis neile pilgu heitis. „Kas nii siis tervitatakse oma...“ Lause jäi kurku pidama, sest Tulekäraka oda möödus vaksa kauguselt Chrysalise peast ning jäi trooni sisse pidama.
„SA EI OLE MINU KUNINGANNA!“ karjus Tulekärakas ja tormas troonisaali uste poole.
Kõigi pilgud saatsid teda, kui uksed ta eest avanesid ja Matt oli ainus, kes jõudis märgata kahetsevat pilku Chrysalise näos, enne kui see asendus liba-Celestia lahke naeratusega.
--
„Löögiüksused, võtke teadmiseks,“ kostis Lana kõrvus Fujikawa hääl, kui tema ja ülejäänud Bravo rühm tungisid troonisaali suletud uste poole. „Oletatavad vaenlased on hetkel troonisaali eraldatud, kokku on neid viisteist. IFF näitab ka kolme equestrialase ja kolme sõbraliku inimese kohalolu, seega vaadake, mida tulistate. Kohe saabub ka mehhade tugi.“
Tulevahetuse ja hüüete puudumine teiselt poolt ust oli häiriv, ehkki Lana oli sattunud rühma peasse. Kiire pilk laseriautomaadile kinnitas, et värske patarei oli paigas ja kiire patsutus vööle tuletas meelde šokigranaatide ja kildgranaatide täpsed asukohad. Peaksin karjuma „Kildgranaat!“ kui viskan šokigranaadi, äkki õnnestub Harrisel sitt püksi ehmatada, mõtles Lana kättemaksuhimuliselt, kui sekundid minutiteks venisid.
Koridori teises otsas ilmusid nähtavale mõned minotaurused, Asterion kõige ees. Kirves ta käes oli tulnukate verest ja lihast ligane, nagu ka tema käte turvised. Rinna ja õlgade soomusplaadid olid kõverad ja sulanud, samas seisus oli ka ümmargune kilp ta vasakus käes. Nina oli kuivanud verest kirju, pea paremal küljel oli juustest alles vaid tuhapuru. Ülejäänud minotaurused olid umbkaudu samal määral varustatud ja vigastatud, kuid ainus heli, mida nad tekitasid, olid soomustatud sõrgade löögid vastu marmorpõrandat.
Leitnant Colson astus rivist välja, et minotauruste juhiga rääkida, kuid siis astusid nurga tagant nähtavale Beowulf ja Gespenst ning edasine juhtus juba hetkega.
Asterioni terav pilk oli naelutatud kahele mehhale ja inimhärgadest käis läbi lühike hirmujõnksatus. Distsipliin taastus kohe ja iseenesest. „Nukud? Nukud?“ Teine sõna kõlas jahmunud hüüatusena, kui Asterion enese asendit kohendas. „Ma mõtlesin, et te, inimesed, olete veidi arukamad?! Tahate kõiki ära tappa või? Nukumaja hävitati põhjusega ja ma ei saa lasta mineviku vigadel korduda!“ Ülejäänudki minotaurused tõmbusid pingule, kui Beowulf ja Gespenst peatusid. Asterion pigistas kirvevart sellise jõuga, et Lana kuulis puidu raginat.
Beowulfi kuldne visiir vaatas tühjalt minotuauruste juhti, pööras siis leitnant Colsoni poole tagasi. „Kas on probleeme, söör?“
Leitnant taganes aeglaselt minotauruste juurest oma rühma poole, rääkides raadiosse: „Komando, Bravo siin. Saabus mehhade tugi ja minotaurused läksid väga ärevile. Mida käsete?“
„Situatsioon troonisaalis on lahenenud ja rünnata pole vaja,“ vastas Fujikawa pärast lühikest vaikust. „Kus on Tulekärakas? Ta peaks suutma olukorra lahendada või vähemalt seletada, mis toimub.“
Enne, kui Lana mõeldagi jõudis, avanesid troonisaali uksed ja kõnealune mära ilmus nähtavale. Libalase tavapärane hea tuju oli kadunud, ta tormas koridori ja krigistas hambaid. Tulekärakas peatus, kui märkas kogunemist koridoris ja silmad ta prillide taga käisid inimeste ja minotauruste vahet. Üks kabi tõusis näo ette ja Lana üllatuseks kajas pikem hispaania- saksa- ja venekeelne sõim, pärast mida ta viimaks hingas sügavalt.
„Asterion, inimeste golemid ei ole nagu Nukumaja nukud. Need ei tööta iseseisvalt,“ seletas Tulekärakas aeglaselt, nagu oleks Asterion väike laps. Seejärel pöördus ta leitnant Colsoni poole: „Minotaurused ei usalda ühtki masinat, mille juhti nad ei näe. Kas nüüd on kõik rahul? Hästi.“
Tulekärakas sättis lahkuma, kuid Asterioni karm hääl pani libalase peatuma ja hambaid kiristama. „Major Fuijkawa, sa räägid neile, kuidas mehhad töötavad,“ ütles Tulekärakas oma raadiojaama. „Ma sain sellele liinile sama nipiga, millega minu teada mehhad tegelikult töötavad. Selle teabe jagamine võib olla ainus tee, taastamaks Asterioni ja ta rahva usaldust. Jah, ma olen kindel.“
Tulekärakas jätkas urinat ja hammaste kiristamist, kui ta mööda koridori eemaldus, ja Lana sai hetke vaadata troonisaali, et näha seda, mis Tulekäraka niimoodi üles oli ärritanud. Säraturvis, Luna ja Matt oma meestega seisid väikse ükssarvikute karja vastas, kelle hulgas oli kirju lakaga alikorn, kes sai olla vaid Celestia ise. Mis siis nüüd Tulekäraka niimoodi üles keetis? Leitnant Colson võttis kiivri peast ja tõstis häält, et teda märgataks.
„Asterion, mulle saabus käsk eskortida teid paiknemisalale. Seersant Jenkins, tulete minuga.“
--
1:20, 23.11.2015, haiglatiib, Canterlot.
Alvar polnud liikunud sellest ajast tolligi, kui mürmidoon talle mõõga andis. Lahingukära oli lähenenud haiglaosakonna ustele õudselt lähedale, kuid ükski vaenlane polnud neist läbi tunginud. Alvari tunnetuse järgi oli lahing lõppenud juba mitu tundi tagasi, kuna koridoridest ei kostnud enam hääli.
Kuigi Alvar polnnud ainus haiglatiiva kaitsja, oli ta kindlasti teistest märksa tugevam. Vikerkaaresööstu kullipilk oli ustelt kõrvale kaldunud vaid mõneks üksikuks hetkeks, kuid ta manas aja möödudes tormipilvi juurde. Praeguseks hetkeks oli haiglatiiva pääsla laealune nagu üks suur äikesepilv.
Kui uksed viimaks avanesid ja mürmidoon sisse tuli, sai Alvar ometi puhata, ehkki pilved pea kohal veel müristasid. Ta kummardus ja pakkus mõõka ta omanikule tagasi, kuid ta käppadele langes lisaraskus. Relva vastuvõtmise asemel oli mürmidoon pannud selle peale relva tupe. Ainus asi, millega mürmidoon noorele kaaslasele vastas, oli peakallutus.
Alvar lihtsalt vaatas pikalt asju, mis lebasid ta käppadel. Ta kingib mulle mõõga? Isegi mürmidooni mõõga puutumine on haruldane au, selle laenamine üheks lahinguks on veel haruldasem! Sellise asja kinkimine... Ei ole enam au. See on vastutus. Noor greif kummardas vanemale ja kui vanem greif astus tahapoole, laiutas Alvar tiibu ja tõusis õhku. Tera oli peaaegu sama pikk kui Alvar nokast sabani ning sellega olnuks maa peal keeruline võidelda, aga õhus...
Noor greif hingas sügavalt ja pikk tera välkus läbi õhu, keerles ta küüniste vahel ning tegi kiire sõlme, mis lõppes täpselt tupes. Alvar laskus põrandale tagasi ja sidus tupe rihmad ümber rinna nii, et mõõk jäi ta seljale tiibade vahele. Saanud uue relva vormikohasele kohale, kummardus Alvar mürmidoonile. Mürmidoon vaatas pikalt ja hindavalt ning võttis taas valvelseisangu. Noor ja vana greif ei vahetanud ainsatki sõna.
„Ohhsa...“
Alvar vaatas kõrvale ja nägi, et rituaal oli meelitanud kokku pealtvaatajaid nii palatitest kui ka abiotsivate sõdurite hulgast. Vaikuse katkestanud sõna oli öelnud Vikerkaaresööst ja pilved lae all hakkasid hajuma. Alvar hakkas end ebamugavalt tundma, kui kõik ponid, ilumärgirüütlid nende hulgas, teda vaatasid.
„Gilda rääkis mulle, et see mür... Noh, mürr... Noh, su suur sõber ei anna kellelegi mitte midagi mitte kunagi!“ ütles Vikerkaaresööst, kui ta kabjad maad puutusid. Ümbritsevad ponid nägid seda loana lähemale tulla ja suurem osa neist kasutas võimalust. Ilumärgirüütlid olid läheneva karja peas.
„Ah, kas see tähendab, et sa oled rüütel?“ küsis Tuhatnelja, säravsilmne naeratus näol.
„Ma ei usu, et see...“ alustas Õunaõis, kuid Mesimagus segas vahele: „Ta ei ole rüütel! Sa ju kuulsid, mida greif enne rääkis. Ta on Kõrgeim Küünis! See tähendab...“ Ükssarvikuvarss kokutas ja vaatas Alvari poole. „Mida see tähendab?“
Alvaris tõusis ebameeldiv ärevus, kui ta head vastust välja mõtles. Ma ei taha, et nad kohtleks mind nii nagu minu koloonia. Ma ei taha alamaid. Ma tahan sõpru. „See ei ole oluline,“ kokutas viimaks noor greif, kui ta oli aru saanud, kui lähedaseks ta ilumärgirüütlitega oli saanud, nii otseses kui emotsionaalses tähenduses.
Ehkki uudishimulikud ponid tüütasid Alvarit küsimustega, nägi nooruke Kõrgeim Küünis väsinud Printsess Videvikusära, kes liitus oma sõpradega suurde grupikallistusse. Kuidas tema sõbrad näevad temas poni, mitte seisust, küsis endalt Alvar ja ta otsustas välja uurida, kuidas nende suhe püsib nii tugev nagu ka kõik muu, mida ta teada tahtis saada.
--
1:32, 23.11.2015, XCOM-i paiknemisala, Canterlot
Paiknemisalale sisenes pidev väsinud ja räsitud XCOM-i sõdurite vool, kuid kõik võtsid kõrvale, kui lähenesid kolm mehhat ja sõdurid nende taga. Rivi sabas astusid Asterion ja mõned tema hopliidid, kõik nad paistsid üsna pahurad ja ärevil. See ärritus vaid kasvas, kui rühma peatasid võrdselt vihased Fujikawa ja Tulekärakas.
„Siit edasiminek on keelatud,“ ütles inimene tõsiselt ega võpatanud, kui Asterion talle vihaselt ülevalt alla vaatas. „Siiski, usalduse ja koostöö nimel lubame sulle piiratud ligipääsu, et sa mõistaksid erinevusi meie mehhade ja sinu rahva loodud „nukumaja“ vahel.“
„Oleme tulnud meie oma kahtluse pärast teie rumala leidlikkuse üle,“ urises minotauruste juht ja ta hakkas koos kaaslastega edasi astuma, aga Fujikawa tõstis peatumismärguandeks käe.
„Vabandust, isand, sissepääsuõigus kuulub ainult sulle. Su sõdurid võivad oodata väljas, kuni asjad aetud saavad,“ teatas major toonil, mis oli piisavalt viisakas, et mitte mõjuda solvavalt, kuid nii käskiv ja kindel, et ei kuulunud vaidlustamisele. Kui Asterion oli oma sõduritele noogutanud, jätkas Fujikawa: „Seersant Jenkins juhatab su paiknemisala vastavasse piirkonda ja seletab. Bravo, teie tulete minu järel!“ Andnud selle käsu, suundus naisohvitser paiknemisalast eemale ja enamus sõduritest järgnes talle.
Niisiis, kust alustada, mõtles Lana, kui ta koos minotaurusega kahest tunnimehest möödus ja paiknemisalale sisenes. „Nii, eks ma annan endast parima, et seda seletada, isand. Pea lihtsalt meeles, et oskan rääkida vaid isiklikust kogemusest, mitte tehnilistest detailidest.“ Asterion muutus veelgi pahuramaks, kuid Lana ei lasknud ennast sellest segada. „Kui Videvikusära saabus maale, vallandas ta seal sellise ahelreaktsiooni moodi protsessi. Mõned inimesed hakkasid ilmutama nähtust, mida me nimetame Andeks, mis ilmselt on sama mis maagiline võimekus.“
Nad ei peatunud kahe XCOM-i turvamehe juures, kes hakkasid neile järgnema, kui nad sisenesid paiknemisala mehhade ja pilootide hoolduspunkti. Asterioni nägu püsis morn, kui ta nägi, et Edelweiss ja Gespenst olid eemal seina ääres hooduspuuris, ja ta jälgis valvsalt viimast mehhat, mis enese relvastust maha laadis.
Beowulf pani oma gatlingi kahuri teiste mehhade relvade kõrvale, harutas lahti lindi, mis viis trumlisse ta parema õla taga, võttis maha ka trumli ja pani selle moonariiuli vastavasse kohta. Seejärel võttis ta vasaku õla tagant maha ka granaadiheitja ja pani sellegi oma kohale. Viimasena võeti vasaku käe küljest kobakas telekineetilise löögi moodul ja ka Beowulf seadis enese hooldupuuri. Insenerid, kes seni kõrval olid passinud, hajusid kohe mehhade ümber ning hakkasid nende õlgade, käte ja rinna sulanud ja katkisi soomusplaate maha monteerima.
„Kui huvitav ka see ajalootund ei oleks, ei suuda ma näha selle vajalikkust,“ puhises Asterion, kui oli vaadanud natuke aega seda protseduuri, ja läks siis Lana järel koridori.
„Küll näed varsti ka vajalikku,“ ütles Lana, riputas laseriautomaadi õlale ja hakkas vasaku käe ümbert koorikturvise soomuseid maha võtma. „Umbes siis, kui mõned me inimesed hakkasid Andeid ilmutama, avastati veel, et Andega ajud üritasid valitseda neid kohti, kust kehaosad olid kaotatud. Oli vaid aja küsimus, millal seda nähtust hakati kasutama erakorraliste asjade loomisel.“ Naine pani soomusplaadid ja lahingukindad ettevaatlikult lauale ning nad läksid järgmisse ruumi.
Üks Asterioni kõrv oli suunatud Lanale, aga ülejäänud tähelepanu oli suunatud teistele ruumisolijatele. Mõned arstid aitasid inimesi, kes pingutasid end vooditest välja rabeleda. Üks neist oli tumedanahaline mees, kes oli kaotanud mõlemad jalad altpoolt põlve, ta tõstis könte mitu korda voodi kõrval olevasse ämbrisse, nõustus siis end ratastooli aitama, kurnatud pilk silmis. Teine oli ilma käeta naine, kel suured armid näos ja kes pidi peaaegu voodist välja kukkuma, aga arstid püüdsid ta kinni ja aitasid jalule. Kui minotaurus vaatas uuesti Lana poole ja nägi, et ta hoiab oma proteeskätt püsti, hakkas Asterionil koitma.
Ta pilku tõusis taas umbusk, kui kuulis raskeid samme ja tuppa astus Beowulf. Mehhalt oli kogu tema raske soomus ja muu varustus maha monteeritud ning nüüd paistis ta üsna kleenuke. Nähtavale olid tulnud käte-jalgade juhtmed ja hüdraulika ning keeruline masinavärk ta rinna- ja puusapiirkonnas. Ta astus sõnagi lausumata kolmanda voodi juurde ja vaatas lamajat.
See oli olnud kunagi mees, kuid kõik tema välised tunnused olid koos enamiku tema nahaga põlenud. Üks käsi ja mõlemad jalad olid kadunud, ainus käsi oli väändunud ja räsitud. Alakeha oli lina all peidus ja pool pead oli varjus kiivri all, millest algasid kümned kaablid. Inimjäänus hingas korraks äkiliselt ja üks arstidest vaatas teda, valu silmis.
Nad ei vahetanud pärast seda sõnagi ning vestluse asemel täitis mitu minutit õhku arstide ja masinate vaikne sagin. „Nad ei ole nagu nukud ja ma pean teistele sellest rääkima,“ ütles Asterion viimaks, vaadates põlenud meest voodil. „Neile ei tarvitse meeldida, kui ma keeldun neile selgitamast, miks ma tegin sellise otsuse, kuid nad tunnustavad seda. Selle põhjal, mida ma nägin, ei leia ma põhjust nende... asjade üle norida, kuid su rahval oleks tark kuulda võtta nõu: ära alistu kunagi masinate võimule või masinad hakkavad teid valitsema.“
Öelnud selle salapärase soovituse, Asterion lahkus nii vaikselt kui oskas ning jättis Lana oma proteeskätt ja Beowulfi voodil lebavat inimjäänust vaatama.
--
2:30, 23.11.2015, Celestia kabinet, Canterlot
Matt oli nagu kannatamatuse musternäidis, kui ta ootas, kuni liba-Celestia lõpetas oma asjaajamised pealinna ponidega. Matti silmad käisid vaheldumisi kabineti uksel, rüüsse paigaldatud kellal, automaadil ta kõrval ja viimaks kiivril, mis oli paigutatud hoolega niimoodi, et selle kaamerad näeks võimalikult suurt osa kabinetist. Ainus heli, mis ruumis kostis, olid Matti tanksaabaste sammud marmoril, kui ta olukorra üle juurdles.
Säraturvis ja Luna jälgivad kiivrikaamerate videot ning on valmis ust maha lööma, kui vajadus tekib, mõtles Matt ja kohendas kiivri vaatenurka. Aga ikkagi, mille jumala pärast nad määrasid selle liiduga sõlmimise lõpliku otsustamise minule? Saan aru, et nad ei taha asju halva mineviku pärast lörri ajada ja mina esindan suhteliselt erapooletut kolmandat osapoolt, kuid siiski tunneksin end mugavamalt, kui jätaksin sellise otsuse Bradfordi või Fujikawa teha. Mina ei ole ju siin komandör.
Mõtisklemine lõppes, sest liba-Celestia kappas kabinetti ja lõi ukse vilka tagajalalöögiga kinni. „Nad on pilgeni täis rõõmu ja armastust oma printsessi üle, kuid ma ei kujutanud ette, et kui raske võib olla sellise tähelepanu all rahulikuks jääda,“ kaebas ta ning ta maskeering haihtus roheliste leekide puhangus. Hädaldamine lõppes äkitselt, kui Chrysalis märkas, et Matt jälgib teda. „Rõõm sind näha, kapten! Oletan, et kuigi sa oled siin, aga ei ürita mind tulistada, tähendab seda, et su rahvas on mu tingimustega nõus?“
„Praegu võime sellega nõustuda kahel tingimusel. Esiteks, kui mõni su libalastest asub Canterlotis või XCOM-i paiknemisalal, peavad nad end kohe üles andma ja registreeruma. Nad võivad säilitada oma praeguse identiteedi, kui nad ei esine teise isikuna, ja nad võivad kasutada ka teisi identiteete, aga alles pärast registreerimist,“ rääkis Matt kiiresti ning ta hääl langes pügala võrra ja ta vaatas libalaste kuningannale silma. „Kõiki registreerimata libalasi, kes leitakse pärast selle lepingu sõlmimist, käsitletakse spioonidena sõja ajal ja meie leping muutub õigustühiseks.“
Chrysalis seisis Matti pilgu all tükk aega ja naeratas viimaks. „Hästi siis. Igasuguste suhete vundamendiks on ikka usaldus. Ja see teine tingimus?“
„Sa räägid mulle täpselt, kuidas eeterliku kiiver teie rahva kätte sattus,“ ütles Matt rahulikult. Meie siinsed teadlased kinnitasid, et vereplekid on ehtsad ja kaelavigastus vihjab kiivri omaniku vägivaldsele surmale, aga meil on vaja teada, milleks Chrysalis võimeline on, mõtles Matt, kui libalaste kuninganna näkku ilmus solvumine.
„Noo, suhte nii varajases staadiumis ei tohiks sa nõuda tüdruku saladusi, Matthew. Mõni asi võiks jääda saladuseks või asi läheb igavaks,“ ütles Chrysalis ja kattis suu aukliku kabjaga. Kui Matti pilk ei liikunud, tõmbus ta tagasi ja heitis diivanile Matti vastas. „Tüdrukutele enamasti ei meeldi liiga pealetükkivad kutid. Võiksid seda edaspidi meeles pidada.“
Hea, et Lanat siin ei ole. Ta ei jätaks mind kunagi selle vestlusega seoses rahule. „Kuulsin jah. Nüüd räägi,“ ütles Matt.
Chrysalise veetlust täis nägu muutus hapuks ja ta rääkis lõpuks: „Ma ei ole sellele veel sobivaid nimetusi leidnud, kuid parimad kandidaadid oleks eraldamine ja rahustamine. See eeterlik kasutas kahte tüüpi rünnakut: passiivset välja, mis haarab kõiki, keda ta näeb, ja nõrgestab nende tahtejõudu, ning otsest rünnakut, mis murrab ta ohvrite mõistuse. Tema õnnetuseks on libalasperel aga selliste rünnakute vastu eriline kaitse.
Libalaste peret seovad telepaatia ja ühisteadvus. Madalaimatel isenditel peaaegu ei olegi isiksust ning nende ainsad eesmärgid on säilitada ennast ja teenida peret. Mida kõrgemal hierarhias libalane on, seda rohkem individuaalsust ta omab. Mina olen muidugi täiesti mina ise. Pere teenib mind.“ Chrysalis ajas pea kuninglikult püsti ja vaatas Matti naeratusega, mis ei mõjunud eriti rahustavalt.
„Aga Tulekärakas?“ küsis Matt ja libalaste kuninganna naeratus muutus sunnitumaks.
„See õnnetu kuju jahib vaid teisi märasid,“ ütles Chrysalis, hääletoonis kerge jäisus. Ta jätkas: „Pakun, et eeterliku passiivne väli toimib teiste mõistuslike olendite vastu päris hästi, kui ta levitab enam kui haigeid kavatsusi korraga kümnetele olenditele ja hävitab samal ajal nende mõistust. Kahtlustan, et eeterlik ei osanud oodata, et tema välja mõju hajus pere tuhandetele mõistustele ja et madalaimate tööliste ründamise mõju oli üsna tühine. See oli siis see „rahustamine,“ millest ma rääkisin.“
„See jutt tundub usutav, kuid ole valvel, Matt,“ ütles raadiokuularis Säraturvise hääl. „Tal võib olla mõjutusvõimeid, mida me ei tarvitse kaamera kaudu näha. Kao sealt kohe, kui ohtu tunned.“
Chrysalis jätkas jutustamist, märkamata hääli Mati kõrvas: „Teine rünnakuviis, mida eeterlik demonstreeris, koondus ühele töölisele ja ta üritas tema mõistuse täielikult hõivata. Hetkel, mil ma selle rünnaku olemusest aru sain, lahutasin ma töölise telepaatiavõrgust, et vältida edasist kahju. Eeterlik võis tunda ka muid rünnakumeetodeid, kuid ma ei lasknud tal neid rakendada. Nende kehad on küllaltki haprad ega kesta lähivõitluses kaua.“ Libalaste kuninganna naeratas laialt, tänu kihvade arvule oli see naeratus pigem kõhedusttekitav kui lohutav.
Mattile ei andnud rahu üks väike detail kuninganna jutus ja ta küsis kahtleval häälel: „Miks pidi eeterlik ründama niimoodi vaid üksikut töölist?“
„Muidugi selle pärast, et ta nägi välja nagu mina. Hiljutised sündmused on õpetanud mulle, kui kasulik on peibutiste ja teiskute kasutamine, samuti on see ärgitanud mind välja mõtlema kiireid viise, kuidas peibutised ja teisikud sülemist lahutada,“ rääkis Chrysalis ja surus maha väikse judina, kui jätkas: „Loodan, et see kirjeldus rahuldab sind. Mulle meeldiks väga liikuda järgmisse ja palju huvitavamasse teemasse, nagu näiteks sina.“
Matti haaras kerge halb eelaimus, ta jälgis hoolega, et see ta näost välja ei paistaks. „Ma ei oska välja mõelda, mis seos sel jutuajamisel on minu isikuga,“ ütles ta tuimalt.
„See seos, et sina oled seotud selle olukorraga, milles me nüüd oleme, kapten. Sina olid üks nendest inimestest, kes hoolitsesid Videviku eest, mil ta oli Maal, ja see oli tema ülestunnistus, mis viis meie maailma sellesse sõtta.“
Jama. „Videvikusära rääkis mulle, mida tegid sina ja su rahvas ta vennale ja ta rahvale. Sinu tegevus võib küll teenida koha meie sõjajõududes, kuid sina isiklikult pole teinud midagi, et teenida minu usaldust, ja ma ei kavatse endast jagada mitte midagi kellelegi, kes võivad ühel päeval kättemaksuks rünnata rahvast, keda ma usaldan.“ Matt lõpetas lause pilguga, milles polnud ebakindlust, erinevalt selle pilgust, kellega ta rääkis.
„Ah, sa teed mulle niimoodi haiget,“ ütles Chrysalis, pani kabja dramaatiliselt rinnale ja vaatas Matti veidral pilgul. Libalase haarasid rohelised leegid ja ta ütles: „Äkki tunned sa end mugavamalt, kui ma näen välja...“
„Matt, ta manab midagi! VAATA ETTE!“ kajas raadioeetris Säraturvise paaniline hüüe.
„...hoopis niisugune?“ lõpetas libalaste kuninganna lause, kui rohelised leegid hajusid ja nähtavale ilmus Videvikusära, kes sirutas ennast sohval, kutsuv ja kelmikas naeratus näol. See ilme vääratas kohe, kui Matt püsti viskus ja laseri haaras.
„Kuninganna Chrysalis, XCOM tänab teid teenete eest, mida olete osutanud võitluses sissetungijate vastu, kuid meil on kahju teile teatada, et liit keeldub teie pakkumisest,“ ütles Matt napilt, kontrollis laseri patarei olekut, võttis kaitseriivi maha ja pöördus ennast varjava libalaste kuninganna poole.
„Mida... miks?“ küsis liba-Videvikusära ja tema poosi ja häälde ilmus väike annus siirast ärevust.
„Sinu staatuse tõttu riigivaenlasena ja jätkuva vastasseisu tõttu meie liitlastega oled ohuks selle maailma ühendatud kaitsele. Seega oled persona non grata Printsesside valitsetavatel valdustel ja Maal. Sinul ja su agentidel on aega lahkumiseks kaks tundi, pärast seda on nad loetud vaenlase spioonideks. Siinsetes valdustes tähendab see tapikorras väljasaatmist, XCOM-i kontrollitavatel aladel mahalaskmist,“ rääkis Matt külmalt, nagu käsutaks autopesijat. Mitte ükski viha tundemärk ei tõusnud välise pinna alt nähtavale, kuid Matt teadis, et libalaste kuningannal ei olnud vaja tema viha näha, ta tundis seda.
„Mida? Oota! Ma ütlesin, oota!“ palus Chrysalis ja Videvikusära kamuflaaž langes, kui Matt ultimaatumi esitas. Ta hüppas voodilt maha, kui Matt kiivri võttis ja ukse poole astus. „Oota, palun! Palun, mul on nii kahju!“
Viimane sõna peatas Matti just siis, kui ta oli haaramas uksekäepidet. Siiras meeleheide libalase hääles oli piisav, et panna Matt üle õla vaatama. Flirdi ja provokatiivse enesekindluse asemel oli nüüd ebakindlus ja hirm, nii libalaskuninganna silmis kui ka tema poosis. Ta näoilme sobis rohkem hüljatud kutsikale, mitte parasiitliku rassi pere kuningannale. Ehkki kõik instinktid käskisid kõndida uksest välja, sai uudishimu Mattist võitu. „Miks sul kahju on?“
Chrysalise näost käis üle mitu ebamäärast ilmet, kui sõnad ta suust pudenema hakkasid: „Ma ei osanud arvata, et sa niimoodi reageerid! Ma tean, et sa oled Videvikuga väga lähedane, ja arvasin, et sa võid olla vabam ja vähem kuri, kui räägiksid minu asemel temaga.“
Matt arvas juba, et teda üritatakse petta, aga ta pähe tõusis kummaline mõte. Ta ei moondanud ennast mitte oma lõbuks vaid minu pärast? „Miks sa niimoodi arvad?“ küsis ta.
„Keegi ei taha minuga rääkida, kui ma pole maski varjus. Pärast pulmafiaskot kõik ponid kas ründavad või jooksevad kisades minema, kui me näitame ennast! Sinu rahval küll selliseid eelarvamusi ei ole, aga sina oled veel eriti rahulik mitte-inimeste hulgas,“ rääkis Chrysalis vaikselt, näris alahuult ja vaatas maha. „Seepärast mõtlesin välja ka ühe Shirogane tingimuse, millest me rääkisime. Ma tahaksin, et mu rahva teod varjutaksid nüüd meie minevikuvead, kuid neil ei avaneks võimalustki, kui neile seda ei antaks.“
Matt juurdles libalaskuninganna sõnade üle ja mõtiskles, miks ta moondus kindlameelsest manipulaatorist kellekski, kes anub võimalust ennast tõestada. Loomulikult võib ta seda kõike teha sihilikult. Aga ainult siis, kui ta oleks paganama hea näitleja. „Tundub, et ma usun, et sa oled nüüd minuga aus,“ ütles Matt Chrysalisele näkku vaadates. „Kui sa oled aus, tahan sinult küsida viimase küsimuse: miks sa eeterliku tapsid? Sa ju ise ütlesid, et ülejäänud maailm näeb sind vaenlasena. Mis motiveeris sind aitama tulnukate asemel meid?“
Libalaskuninganna pilk muutus hetkeks hajusaks, sest ilmselt meenutas ta sündmusi, mis viisid selle trofee omandamiseni. „See ei olnud üksi, ilmselt sa tead juba seda. Sellel oli väike kamp saatjaid ja sõdalasi, põhiliselt need raske rüüga jõmmid. Mu väline valve lubas nad sisse, sest mind huvitas, mis on nende kavatsused.“ Chrysalise nägu muutus süngeks ja ta vaatas Mattile otsa. „Nendes ei olnud midagi. Ei kibedat viha, vihkamist ega hirmu. Mitte midagi. Minu Perre saabunud olendid ei olnud muud kui millegi suure ja hirmsa marionetid ning neil oli vaid üksainus tunne: eesmärk. Nad pakkunuks mulle vaid kaht võimalust: hakata mutrikeseks masinavärgis või saada selle masinavärgi poolt purustatud. Mulle ei meeldinud kumbki võimalus.“
Matt uuris libalaskuninganna nägu, et leida vähimatki kahepalgelisuse märki, kuid ei märganud midagi. Ta avas suu, et rääkida, kuid Säraturvise hääl ta kuularis segas vahele: „Harris, ma hoiatan, et sinu juurde on saabumas kaaslane. Ma üritasin teda küll takistada, aga...“
Matti pimestas lilla sähvatus ja ta ei pidanud saabujat nägemagi, kui too hüüatas: „Printsess! Ma kuulsin, et oled ärganud ja... mis asja sina siin teed!?“ Videvikusära sülitas ja Matt mõtles kiiruga, mida teha. Ta astus Videvikusära ja Chrysalise vahele, et ära hoida ootamatu konflikt, kuigi ta võinuks niimoodi surma saada.